Praeguseks oli see juba jupp aega tagasi, aga ikka see tuleb mulle vahepeal meelde ja teeb seest soojaks. Igatahes istusime me Kardoga tema juures ja ma sõin lusikaga potist imehead mett, mida Kardo sõber Veiko talle toonud oli.
Kardo istus mu kõrvale ja küsis: “Kas sa tead, et mesi on mesilaste okse?”. Mina ei teadnud ja vastasin ainult: “Küll on neil alles hea okse.”
Siinkohal jäi see jutt paariks tunniks soiku, kui Kardo mainis, et tal oli koolis ju mesinduse tund, et sellepärast ta selliseid asju teabki. Siis ma tõmbasin ennast diivanile kerra, ütlesin Kardole, et ta mulle potsiku mett ja lusika ulataks ja nõudsin: “Võta mind kaissu ja räägi mulle mesilastest!”.
Kardo rääkis.
Rääkis, et pesakonnas on ainult üks emane, kes jutti 4-5 aastat lihtsalt istub ja muneb. Teised käivad teda siis seal söötmas (töömesilased, kui ma õigesti mäletan) ja siis on veel neil kambas hunnik isamesilasi, kelle ainukeseks ülesandeks on seda emamesilast muudkui viljastada. Kui neid isaseid enam vaja ei lähe, siis töömesilased koksavad nad maha ja loobivad nende jäänused mesitarust välja.
Aga töömesilased on usinad, muudkui käivad ja korjavad oma õietolmu ja siis oksendavad seda oma kärjekestesse. Sain targemaks isegi selle suhtes, et ega kuna nad väga kaugel ringi ei käi, siis saavad mesinikud panna oma tarude kõrvale mingi teatud taime, millega tuleb maitsvam mesi. Iga taime tolmust saab ju erinevat mett!
Igatahes seal me istusime vist tund aega, kaisutasime ja mina sõin mett ja Kardo rääkis mesilastest.
Vot SEE oli moment.
Kommentaarid puuduvad