Katarina blogis oli põnev postitus ja sealne kommentaarium pani mul mõtte liikuma. Ma oleks tegelikult juba seal all sõna sekka öelnud, aga miskipärast viskab mul kommida tahtes alati ette mingi sisselogimiskasti, mille parooli mina ei tea. Ilmselt suudaks välja mõelda, aga iga asi, mis nõuab rohkem kui 10 sekundit tegelemist on minu jaoks too much. Seega soiun parem siin.
26 kommentaari
Koos elades pole vahet kumb maksab. Minu jaoks ühine rahakott kooselus/abielus elementaarne, aga no ka see pole kõigil nii. Datemas käjjes võiks ikka mees maksta. Minust ka feministi kunagi ei saa. Mulle meeldib kui mees on mehelik.. selline, kes avab uksi, kaitseb oma naist kui peaks vaja olema, vahetab lambipirne ja teeb muud “meeste” tööd. Naine las olla naiselik.. kannab kleite, on vahest natuke abitu, imetleb oma meest.. on õrn ja armas. Minu jaoks see pole nõrkuse märk olla õrn ja habras ja mehelikkuse all ma ei mõtle, et mees peaks olema mingi macho. Aga jah ilmselt feministidel tõuseks kõik ihukarvad püsti mu arvamuse peale 😀
Hahaa…mul tuli meelde seik, kui ma vaba ja vallatu olin veel ja deitimas käisin. Suhtlesin juba pikemalt messengeris mingi vennaga, oli teine müügimees ja nood pigem kõige vaesemad pole.
Ühesõnaga tema elas Tallinnas ja mina Tartus, oli tema siis Tartus käimas töö asjus ja pakkus ise (!) välja, et saaks lõuna ajal kokku ehk siis nagu kutsus välja. Läksime siis sööma siis veel tegutsevasse Big Ben´i ja juba tellides tüüp, et kuule, kiire värk ja võtame lõunapakkumise. Noh, okeiks, saab ruttu ju kätte. Ja kui siis söök söödud ja jutud räägitud, tuleb teenindaja küsima, kas arve läheb pooleks. Teenindaja ei jõudnud seda küsimust äragi lõpetada, kui tüüp juba kõvahäälselt JAA hüüdis 😀 No mul ei olnud sellest 5 eurist kahju ka, aga väga magedalt kukkus see välja ja ega enam me kokku ei saanudki. Mitte, et ma mingi printsess oleksin, ma võin vabalt ise maksta, aga no kogu see suhtumine oli natuke halenaljakas siis mu jaoks.
Praegu olen rõõmsalt oma mehega 2 aastat koos olnud ja üldiselt maksab siiski tema (avab uksi ja toob lilli ka btw), aga mul pole ka probleemi vahest ise maksta. Teinekord ütlengi lihtsalt, et seekord teen mina välja, juba enne sööma minemist. Ei usu, et ta end siis vähem mehena tunneks, aga enamasti ikka maksab siiski tema. Ja mul pole selle vastu ka midagi 😀
Abielus olles on jumala suva , kes maksab.
Kui deitidel käisin, siis olin alati valmis enese eest maksma. St tellisin niipalju, kui endal raha kaasas oli. Va juhtudel, kus oli kohe selge, kes maksab. Aga ega siis ka hulluks ei läinud.
Mäletan, kui oma esimesele deidile praeguse abikaasaga läksin. Arvestusega, et endal raha igaksjuhuks kaasas jne. Ja ta viis mind ühte kallisse restorani sööma. Algselt ma ei teadnud, mis kohaga tegu on. Ja kui siis menüü lahti tegin 😂😂 jeebus, ma põrnitsesin ikka mega kaua seda menúüd, sest ma reaalselt mõtlesin, et ma vist saan endale ainult laste menüüd lubada. Imelik nagu küsida ka, et sa maksad v?:D aga ilmselt mu nägu oli lihtsalt paanikat täis ja mees siis lisas, et võta mis tahad, et tema kulul.
Praegu tagantjärele mõeldes ajab ikka marudalt itsitama, aga too hetk oli ikka väga piinlik.
Meil just tuttavatega oli hiljuti sama arutelu ja eranditult kõik naised selles seltskonnas ütlesid, et kui esmasdeit oli kohutav, siis no way laseks mehel maksta, maksaks ise oma arve ja kaoks kiirelt nelja tuule poole:D
Jah, seda nagunii, et kui ma ei sooviks enam selle mehega välja minna, siis maksaks ka obv ise 😀
Mul oli üks eks, kes riietus pigem uhkelt, tõi mulle esimestel kokkusaamistel roose ja tundus väga viisakas ja tore noormees. Läksime siis äkki kolmandale või neljandale deidile tema valitud restorani ja arvet makstes selgus, et tal jääb raha puudu. 😀 Ma olin tol ajal vaene tudeng ja pidin siis minema oma viimaseid ca 20 eurot pangaautomaadist välja võtma, et me kahe peale saaksime summa kokku klapitatud. Hiljem selgus, et nooremees võttis ka tihti SMS laene ja luiskas väga paljude asjade kohta. Laenasin ka talle mitmed korrad raha, õnneks sain vist enamuse tagasi..
hahahah, veits mark 😀
Mina olen pigem see hoolitseja tüüp. St, et mulle väga meeldib kodu korras hoida, süüa teha (tingimusel, et mulle öeldakse, mille isu on, sest ise ei suuda never mõelda, mida teha võiks). Poodides käies ostan pigem mehele asju ja riideid ja kui endale on midagi vaja, siis lähen poodi alles siis, kui SOS on. 😂 Väljas söömas käies erilist vahet ei ole, et kumb maksab, sest üldpildis on meil ühine rahakott. 😁
Mulle meeldib mõnikord kodu korrastada, KUID mulle meeldib korras kodu 😀 Lihtsalt viitsimine ei jõua tahtmisele järele 😀
Selline 10€ saagimine on mõistetav a la tudengipõlves. Täna, kohe 34-aastasena, kah päris heal järjel oleva naisterahvana ei näe ma ka tulevikku mehega, kel napib 10€, et kohvikus koogi ja kohvi eest maksta. Samas pesu pesta ja triikida mehe eest – iga kell! Kuna mul abikaasa nagunii peab pere üleval ja minu palk on vaid mulle (ehk siis mehe raha on meie raha, minu raha minu😁), siis mulle tundub täiesti fain, et koduste asjadega tegelen mina. Mis ei tähenda, et mees süüa ei teeks, nõusid masinasse ei paneks ja terrassi ei koristaks vms, aga riided võiks tema pärast küll kortsus seljas olla ja vot, siin mu naiselik uhkus ei lase sellisel mehel hommikul kodust välja minna! 🤣
Eks palju oleneb ka jah sellest, et kes kuhu rohkem panustab. Kui mulle MEELDIKS neid asju teha ja mees minuga sama palju (või rohkem) rahaliselt panustaks, siis ma ka ehk teeks kodus rohkem. Aga ma ütlen ausalt, mind ei huvita, millise särgiga mu mees tööl käib, tema oma asi 😀
Ilmselt olen sinuga nõus. Kui mehe jaoks on 10 euroni deit suuremat sorti rahakoti kergendamine, siis mis edaspidine elu toob? Minule oleks see suur 🚩🚩🚩. Väga suur tõenäosus, et peaksin seda meest kunagi ülal pidama.
Või siis on see teine sort mehi, kelle jaoks ilmselt poleks see 10 eurot nii laastav, aga on umbes samasugused kontrollifriigid nagu su blogi salaja lugeva naise mees.
No on ka lihtsalt väga koonreid inimesi, kellega ma samuti kooselu ei näeks 😀
Koonrid ilmselt hakkaks mölisema ka, kui sa ise oma raha eest midagi ostad ja sulle ju meeldib väga osta ja palju igast asju 😅 (mitte pahaga, mulle ka meeldib)
Jaa, täpselt seda ma mõtlesin ise ka 😀
Nii tore, et sõna võtsid! 😊
Aga mina olen mõlemat – poputaja ja poputatav. Mulle meeldib meest poputada ja tema särke triikida ja talle ta lemmik õlut serveerida, kui ta telekat vaatab ja samal ajal ma eeldan/loodan/naudin seda, et mees mind omal moel hellitab, mulle lilli toob, autoust avab ja raskeid poekotte tassib. 😊
Ma nagu never ei viitsiks kellegi särke triikida. Heal juhul võiks ma tellida selle teenuse, mis su kodust särgid kaasa võtab ja pestuna-triigituna tagasi toob 😀 Seda enam, et mul polegi triikimismasinat 😀
Ma olen sama nagu Katariina. ma pean saama poputada ja poputatud! 😀 Ma tahan süüa teha, särle triikida, õlut ja snäkke serveerida, koduseid õhtusööke korraldada jne jne, aga mantlit mina ise selga ei saa, uksi lahti ei saa, jõutõstmistrennis käin, aga poekotti tassida ei saa ja restoranis üldiselt maksta ka ei saa. 😀 Esimestel kohtingutel olen alati olnud valmis, et vbl tuleb rahakotirauad avada, aga seksist ja soorollide austaja nagu ma olen, siis head muljet see mulle ei jäta. 😀 Olen lahendanud olukorra nii, et arve maksmise ajal küsin, kas ma saan aidata. Tavaliselt pole saanud. 😀
hahaha triikimismasinat 😀
issand, mul vist aju lõpetas töö, ma ei tea miks ma selle sõna kirjutasin 😀
Täpselt minu nägemus, Katariina 😁 Kirjutasin eraldi vastuse ka siia kommentaariumi.
*Katerina, jeebus, düsgraaf 😄
Olen täiega sellele viimasel ajal mõelnud kusjuures, kuna mulle päriselt megalt meeldibki teha oma mehele igasugu üllatusi, hinnalisi kingitusi ja poputada sadat moodi. Teadjamad ütleks, et olen “meesenergias”, millele ma ei oska vastu vaielda 😀 Lihtsalt mu puhul kehtib 100% see tõde, et andjal suurem rõõm, kui saajal. Mitte, et poleks mega tore üllatusi/kingitusi ka vastu saada ja õnneks saangi, aga kuidagi nagu pakub rohkem õnnetunnet see, kui saan ise üllatusi teha ja mehele nö pakkuda seda. Kuigi mees teenib minust rohkem, tahan ma 80% ajast suht alati kas maksta restoarvest vähemalt pool, mingid korrad maksangi ka 100% ise. lmselt oleks deepe teraapiatunde vaja, et mõista päris süvitsi, miks ma nii tunnen ja teen 😀 Mees ka mitmeid kordi öelnud, et ma tagasi tõmbaks, et tema ikka peaks vähemalt enamus kordi maksma aga ma ei näe, miks 😀 Vb asi osaliselt selles, et näen, et tema jaoks on raha palju suurem asi, kui minu. St mul täiesti suva maksta restodes-kinkide eest jne, sest raha tuleb-läheb ja ma ei keskendu sellele nii palju seni, kuni iga kuu teatud summa suudan kas säästa või investeerida. Tema aga materiaalsem ja suur koguja, talle pakub kindlust ja rahulolu teatud summa kontol jne. Vb tahan talle seeläbi siis seda rahutunnet pakkuda, sest minul suht savi 😀
Vot, see oligi üks nendest asjadest, mille üle ma lootsin kommentaariumis arutleda. Nimelt poputamine ja kingitused on kaks täiesti erinevat armastuse keelt. Mulle meeldib ka VÄGA kingitusi teha, samas ei ole minust seda “istu kallis, ma lähen valan sulle õlle!” tüüpi naine, sest… seda ma ei viitsi 😀 Aga üllatada mingisuguste asjadega, mis ma tean, et talle meeldiks – iga kell! 😀
Samas kuigi mulle endale ka kingitused meeldivad, siis enda puhul ma eelistaks, et mees kasutaks teenete armastuse keelt 😀 Kinke võin ma ise ka osta, aga endale hommikul ise teed teha…ei viitsiks 😀
Ma jällegi vihkan kinkide tegemist 🤣 eriti seetõttu, et mul pole kunagi ühtegi superhead ideed ja kinkide tegemine tekitab minus kohutavat stressi. Aga öas ma teen voodi ära, triigin pesu, valan kohvi – iga kell 😁
Jah, ma kohustuslikes kinkides ka hea pole, sest õigel ajal pole mul never häid ideid 😀 Need ei tule kunagi siis kui vaja 😀