andke tasuta, ma olen blogija!

Ma tegelikult tahtsin tulla kirjutama sellest, et eilne hala aitas – taevaisa tõepoolest halastas ja täna on Mari käitunud rohkem kui eeskujulikult. Saime temaga postkontoris käidud ja isegi, kui ta juhtumisi teel sinna mänguväljakut nägi, ei korraldanudki preili stseeni, vaid püsis peale põgusat seletust, et pärast tagasiteel lähme mängima, kenasti oma vankris. Tagasi tulles ta isegi ei tahtnud enam mänguväljakule, aga soostus siiski rahumeeli koju tulema, sööma, basseinis sulistama ja isegi tuka sain tal ära lõigatud. Seda küll vähese telefoni+multikate abiga. Aga tehtud ta sai ja oli ka tagumine aeg, sest meil on täna perepildistamine.

Mul polnud isegi lootust, et nii kaunile päeva algusele saaks järgenda rahumeeli magama minemine juba kell pool kaks, aga tõepoolest just see juhtus. Okei, natukene ta ikka tihkus ja loopis oma Sipsikut ja karu, aga laias laastus läks see kõik kuidagi eriti valutult. Ju siis taevataat vaatas, et ma eile juba poolenesti eneka äärel olin ja täna leebus. Tänks, taevataat!

Samal ajal kui Mari magama jäämist ootan, on mul kombeks kas 9gagis scrollida või, häbi tunnistada, Perekoolis teemasid lugeda. Sel pole pikka aega mind väga mõnitatud, nad on üle läinud Tähismaade iga sammu üles märkimisele, mistõttu vist kaht blogijat on keerulisem konstantselt tümitada. Olgem ausad, eks need Tähismaad annavad ikka mõnusalt hagu ka alla, mistõttu ma isegi ei imesta, et nende kallal võetakse. Ma ei viitsi seda teemat siin lahata, aga kellel üldse elu pole ja väga igav on, siis Perekoolis on mingisugune teema, kus sellest lausa pea 700 kommentaari on! Ja mis kõige imelikum – kui minu (ja teiste blogijate) teemad kustutatakse sealt kiiresti, siis seda teemat pole vist kordagi modereeritud. Nüpeldage, sõimake, õõnestage palju vähegi vaim võtab! Imelik, aga noh, nagu öeldud. Pole minu asi. Ei ole mina ei Tähismaa, ega moderaator.

Täna avasin aga sellise teema, kus rääkis inimestest, kes teisi ära kasutavad. No ala, et keegi on jurist ja siis talt küsitakse pidevalt tasuta juriidilist nõu vms. Kuna mul ühel sõbrannal on pidevalt nii, siis mõtlesin vaadata, et mida siis ka Perekooli rahvas sellisest kombest arvab. Mina isiklikult olen vist kah tõesti selline, et kui vaja abi mõnelt tuttavalt, siis küsin. No ala kui keegi oskab arvutivärki ja mul parasjagu sellelaadne küsimus on, siis ikka küsin temalt. Taimede kohta küsin Kardolt, ta on ju aednik. Minu meelest on see täitsa okei, ise ka vastan teiste küsimustele, kui keegi peab vajalikuks just minult midagi küsida. Noh, kui vastata oskan.

Samas ma saan aru ka neist, kes näiteks ametilt nahaarstid on ja siis iga sünnipäev ja koosistumine peavad avastama ennast olukorrast, kus lehma lellepoeg püksid alla tõmbab, oma mädast paiset näitab ja uurib, et mis tollega teha tuleks. Kuskilt läheb vast ikka piir, et kui palju saab loota tasuta tuttavate abile ja mis maalt oleks viisakas teise aeg ja vaev tasustada.

Ühel hetkel lugesin sealt samast teemast sellist katkendit:

Tuttav ta mulle küll ei ole, kuid on endalgi au olnud kokku puutuda sellise ärakasutajast bravuuritariga Olin sama arsti juures rasedusega arvel, kus temagi ning üks kord sattusin arsti juurde just siis, kui tema seal keset koridori stseeni korraldas, a’la MIS MÕTTES MA PEAN SIIN UKSE TAGA NII KAUA OOTAMA, KAS TE EI TEA, KES MA OLEN?!?!? Ok, anname andeks, raseda hormoonid möllavad ilmselt, eks.

Sellest mõni aeg tagasi aga läks nii, et juhtusime üks kord ka sama juuksuri juurde. Jällegi olid tema viimased sõnad juuksurile: Mis mõttes ma pean täishinna maksma?!? Kas te ei tea, et ma kirjutan teist oma blogis?!?
Ise kirjutab uhkelt sellest, kuidas talle kõike tasuta pakutakse. Ilmselt on tõde ikka see, et kõik kardavad tema terrorit ja seetõttu lihtsalt peavad talle tasuta andma, kuna ta ise nõuab ja vastasel juhul ähvardab ju. Veidi nagu teemaalgataja juhtumgi, ma vaatan.

Pärast neid vahejuhtumeid lõpetasin ma ise tema ’imearmsa pereblogi’ lugemise. No ei soovi vabatahtlikult sellist pröökavat hüsteerikut toetada, ei soovi.

Ma isegi korraks mõtlesin, et nonii, raudselt tuleb keegi, kes arvab, et see olen mina, sest noh, rase ma ju olen ja mida mul muud ikka teha on, kui kuskil günekoloogide ukse taga kisada ja kiljuda, et ishand ma ei või, kas te tõesti ei tea, kes ma olen?! Aga noh, eks blogijaid on palju ja praegu on ka rasedaid blogijaid jalaga segada, seega otseselt ei võtnud seda kui päris konkreetset vihjet mulle. Seda enam, et ma kuskil uste taga röökimas käinud ei ole, ega plaani seda ka teha.

Küll aga pani mind mõtlema see teine näide, kus teema püstitaja JÄLLE samal ajal, samas kohas oli, kus see sama rase blogija sedakorda nüüd juuksuri peale karjus, et issand, tehke odavamalt, muidu ma blogin teist. No seda ma teadsin enne ka, et pool Perekoolis kirja pandu on kellegi suvalne väljamõeldis, aga see koht ajas küll vähe naerma. Juhuks, kui keegi väga blogimaailmast kauge on, siis las ma seletan teile ka, miks. Nimelt ma ei kujuta ette mitte ühtegi blogijat, kes soovi korral kuskil juuksuris tasuta soengut ei saa. Nii palju, kui ma blogisid jälginud olen, siis on silma jäänud igasuguste promoartiklitega nii suuremad kui väiksemad blogid. Seega ei oleks kellelgi vaja luua olukord, kus ta esiti käib juuksuris ära ja siis LOODAB, et keegi talle ale/tasuta teenust pakuks. Seda kõike on väga lihtne eelnevalt kokku leppida, ausalt kah.

Nii et jah, sorri, aga naerma ajab küll, sest ma ei kujutaks isegi kõige suuremat diivat kuskil juuksuris kisamas, et isssand, oiiii kus ma teist kehvasti blogin! Nii naljakas üle pingutamine kellegi poolt, kes ilmselgelt ei oma palju tegevusi oma päevas, et ta selliseid fiktiivseid “pealtnägemisi” ette kujutama peab.

Kuna Eesti on nii tilluke, oleks sellised nõudmiste ja ähvardamistega blogipidajad ammu kuskil ära märgitud või avalikult välja öeldud. Mis neil firmadel karta oleks? Paraku ei ole ma kuskil selliseid asju näinud, mistõttu ma tõesti julgen praegu pea pakule panna ja öelda, et ma siiralt kahtlen, et Eesti blogimaailmas selliseid on, kes päriselt ka kirjutaks firmale: tere, andke tasuta, muidu kirjutan teist sitasti!

Muidugi kirjutavad blogijad koostöö soovide ja pakkumistega firmadele ja vastupidi ka. Kord ei ole blogija nõus, kord ei ole firma nõus, aga minu kogemus ja ajalugu blogijana ei ole veel sellist asja näinud, et keegi kedagi otseselt ähvardanud oleks. Noh, jätame selles suhtes erandid välja, et ma ükskord ühele firmale kirjutasin, et kui te loosi võitjale asja ära ei saada, siis ma kopeerin küll meie kirjavahetuse hoiatusena teistele blogisse üles. Kolm kuud saatmata auhind jõudis siis küll üsna kiiresti võitjani, aga no see ei olnud päris sama asi, mida seal teemas vast mõeldakse, et ähvardatakse, et endale miskit saada.

Mäletate ma rääkisin ühest grupist, kus mu kunagine “sõbranna” mind usinalt taga rääkis, eks? Sealsamas oli minust korduvalt juttu ja ühes teemas tõi üks neiu välja selle, et issand teate, minu keegi tuttav töötab Dr. Šoisiga ja Mallukas ise kirjutas Šoisile ja nõudis tasuta UH, et kui ei saa, siis … kirjutab kehvasti? Või noh, ühesõnaga, et Mallukas ÄHVARDAS Dr. Šoisi. Sada naist kiljusid kaasa, et izzzand jumal, tegelt ka väää? Omg, see Mallukas on ikka nii haige inimene! Üks naine siis kirjutas teadjalt, kuidas temagi on ühe firma juhatuses, kuhu mina olla kirja saatnud, et tahaks koostööd teha ja kui ma olin toote kätte saanud, olin ma neile kirjutanud, et nii, nüüd saatke veel, või muidu…. Jälle naised ohkisid kooris, et püha jumal, on ikka sellel Mallukal nahhaalsust. On ülbuse tipp! On alles eit! Küsiti ka, et mis firmaga tegu,  aga seda daam öelda ei tahtnud. “Firma ei soostu oma nime avaldama :)”.

Päris paljudel oli seal lugusid minust rääkida, mida nad “oma silmaga” või “tuttav ise nägi!” teadsid edasi pajatada. Päris naljakas iseenesest eks. See oli üsna jupp aega tagasi, mitu kuud kindlasti. Ma muidugi tol hetkel läksin jumala närvi ja tahtsin neile kõigile individuaalselt kirjutada, et kle, äkki räägid mulle ka, mis firmasid ma siis vabal ajal ähvardan ja nii, aga siis mõtlesin, et suva. Let it go. Mis see minu elu muudab, kas sada võõrast naist arvavad minust nii või naa moodi. Ei muuda ju. Noh, välja arvatud see osa, et nüüd on 100 naist, kes saavad öelda: “Jaaa, mul sõbranna ISE NÄGI ja TEAB, et Mallukas tegi seda ja toda ja nii ja naa!”. Aga muidu, täitsa suva. Las räägivad.

No ja nõnda see teema oligi mul täitsa ununenud, kui keegi Perekoolis sellele eelmisele kommentaarile vastas:

Kui räägime samast blogijast, siis temal oli isegi nii palju jultumust, et dr Šoisi ähvardada, kui viimane talle tasuta uuringut ei paku. Antud arst muidugi keeldus viisakalt sellisest “pakkumisest”, kuna nagu teate, on temal siiski üsna hea maine ja mingi klähvits-blogija poolt kirjutatud halb arvustus ilmselt tema reputatsiooni klientide seas ei riku, kuid siiski jättis selline asi mõru maigu külge. Just sellest blogijast endast siis.

Ei no hakkab jälle pihta. Jälle see minu ja Dr. Šoisi igavene intriig, kus mina vaest vanameest põhimõtteliselt noaga ähvardasin, et ta mulle tasuta UH teeks ja kui ta sellega nõus ei olnud, siis pange tähele, ma ju “sõimasingi” teda oma blogis. Küll selleks ajaks olin ma kaks korda tema juures käinud, kus vaene Dr. Šois hirmuvärinal mulle UH tegi (tasulise ikka!), aga mis siis!

No öelge, kas teil poleks naljakas enda kohta sellist asja lugeda? Ma mõtlesin juba esimene kord, kuid tagasi, et ma kirjutan Šoisile ja uurin, et mis neil seal kabinetis toimub, et sellised kuulujutud tema töötajate käest kuskile tuvikarja jõuavad, aga nagu öeldud, ma ei viitsinud. Nüüd aga ma lugesin seda teemat, ketrasin ennast natsa üles ja panin kirja Dr. Šoisi poole teele. Umbes nagu: Armas taevaisa  Dr. Šois. Kas oleks võimalik saada teilt kirjalikku kinnitust, et ma ei ole teid mitte mingil määral ähvardanud seoses tasuta ultrahelidega. Jah, naerda võite, aga tarvis oleks. Ps! Tsekkige üle enda töötajad, mõndadele meeldib vist lugusid välja mõelda.

Paraku on nad 31. juulini puhkusel ja nõnda ei saagi ma teile siin nüüd must-valgel tõestada, et ma päriselt ka pole tunnustatud arsti näopeksuga ähvardanud või muud moodi väljapressimisi teinud. Seega saate veel paar nädalat minust, kui väljapressijast, mõelda 😀

Ma oleks hea meelega selle postutuse sisu siin Perekooli kommentaariks jätnud, aga nad lähevad seal jube kurjaks, kui ma seal neile midagi vastan (tra, roni oma blogisse, mida sa siin vahid!) ja no tegelikult saavad nad kurjaks ka siis, kui ma siis nende nõu kuulda võtan ja oma blogisse jään (muud pole teha, kui Perekoolis vahtida v????).

Aga mõte on idee poolest humoorikas, eks? Et kui muidu kirjutab blogija, et tere, sooviks koostööd teha, pakun vastu seda-teist-kolmandat, siis edaspidi võiksid kõik blogijad hakata kasutama sellist stampkirja:

Tere firma *****,

Olen blogija ________ ja tahaksin teie käest saada tasuta asju. Kui te mulle tasuta asju anda ei taha, siis ma kirjutan blogisse, et ilgelt nõmedad olete naq ja kui te julgete kuskil öelda, et ma teid ähvardasin, siis võib juhtuda, et keegi viskab teie koerale mürgitatud vorstilati üle aia või paneb teie vanaemale teel poodi jala taha.

Meeldivale koostööle lootma jäädes, minu aadress, kuhu raha ja asjad teele panna on siin: ________

Ette tänades, blogija_______!

*Krt, nüüd ma kulutasin nii palju aega sellele sissekandele, et molutasingi terve Mari lõunaune selle jaburduse peale maha 😀