Eile oma superemo postitusi kirjutades kuulsin reaalselt, kuidas inglid mu ukse taga paaniflööti ja harfi tinistasid. Et nüüd on nende taevalike helide kõla kadunud, siis võin normaalne inimene edasi olla ja rääkida hoopis ühest asjast, mis mulle ei meeldi.
KÕDISTAMINE!
Ei, ma ei mõtle seda, ihhiii, mu peika kõdistab mind sensuaalselt ja siis me mürame tunde “kõdistamine”.
Ma mõtlen seda jubedust, kus keegi surub sind maha ja hoiab su käsi kinni, ise samal ajal sind kõdistades. Ok, ma pean tunnistama, et nüüd “vanemas eas:D” seda eriti tihti ei juhtu, aga kui juhtuks… Siis ma karjuks: “MIKS?!?!?!”
Iga kord kui keegi hakkab Marile “kõdi-kõdi-kõdi” tegema, siis ma tahaks ta käed lihtsalt maha murda. Nimetage üks inimene, kellele MEELDIKS kõdistamine? Minu meelest on see nagu peeniseta vägistamine, mis imelikul kombel ajab sind naerma.
Mina hakkan näiteks alati elu eest võitlema, kui keegi mind kõdistama peaks. Ma vehin käte ja jalgadega, nagu tapetaks mind pussnoaga ja mu elu oleks sellest rabelemisest kaalul. Sest kõdistamine, nagu ka vägistamine, on väga ebameeldivad asjad.
Seda enam ma ei mõista, miks inimesed mu imikut kõdistada tahavad? Ta, vaeseke, ei oska ennast ju isegi sügada ja see tundub mulle nagu leebe piinamise vorm.
Või miks inimesed üldse kedagi kõdistada tahaks? Selle juures on ju nii palju ebameeldivat. Eriti see, et keegi sind lambist käperdama kukub….
34 kommentaari
Sorri, et ma nii vana postituse alla kommenteerin, aga ma leidsin selle… kuidagi 😀 igatahes, ma vihkan kõditamist ja igakord, kui keegi mind puudutab, isegi mitte selle plaaniga, tõmban ma ennast automaatselt eemale ja krõnksu. See lihtsalt on nii jubeee 😀 lööks sellel hambad sisse, kes seda mulle teeb. Aga samas teisi mulle meeldib kõditada, ma ei teagi miks 😀
Oeh, koolis kunagi paar tüdrukut kõditasid mind nii, et püksi tegemise vältimiseks lõin neist ühele hambad sisse…Pärast nad muidugi vahtisid mind nagu Libahundi-Tiinat aga no mis ma teha sain 🙂
Minul on valus kui kõdistatakse ja kui keegi mulle haiget teeb, saab ise tutaka vastu. Ainult talla alt on kõdi, aga nii kui keegi kõdistamisideega tallale läheneb siis ma hoiatan, et see on äärmiselt tõenäoline et ta poolkogemata jalaga saab. Ei tasu torkima tulla. Kaela pealt kardan nii kõdi, et see on mehe mängumaa, selle eest tutakat ei saa.
Tead mis sinu puhul äge on? See, et sa suudad kaua mõeldud mõtted sõnadesse panna! Nagu peeniseta vägistamine – no absoluutselt parim võrdlus kõdistamisele. Nii ongi! Mäletan ka, et kõdistamise ajal on suu kõrvuni, aga peas jooksevad kõige rõvedamad roppused ringi, mida kõdistajale öelda tahaks!
Am i only one here kes arvab, et “kõdistamine” on imelik sõna ja pigem pornograafilise tähendusega? Kõdi,kõdi = kõditamine, kuid kõdistamine seondub kuidagi seksuaalse erutamisega. Äkki on minu kiiks, kuid iga kord, kui loen “kõdistama” siis teen sitahaisunägu ja keeran pea vasakule 😀
Jah, ma pole sõna ‘kõdistamine’ vist varem kuulnudki, ikka ‘kõditamine’. Ehk on see ka erinev Eesti eri piirkonniti nagu mõned seal põhjapool ütlevad ‘öösseks jääma’, mis on no nii vale kui olla saab.
Ma VIHKAN kõdistamist! Ma ärritun selle peale mis kole ja tahaks lihtsalt selle inimese, kes seda teeb , maa alla vajutada. Ma ärritun pisarateni selle peale. Miks Sa pead mind kõdistama? Paremat ei ole teha? Nagu tõsiselt. Mine kõdista ennast ja ole omaette kui Sul näpud nii sügelevad! 🙁
Ma tõsiselt jälestan kõdistamist. Ma ei luba kellelgi oma jalalabasid puutuda seetõttu, et mind on ka niimoodi talla alt kõdistatud, et siiani trauma. Pediküüris kunagi ei käi seetõttu ja sensuaalne jalamassaaz ei tule kõne allagi.
Kohutavalt vihaseks saan, kui keegi kõdistab mind ja käte-jalgadega olen valmis end kaitsma. On seda ka ette tulnud kahjuks.
Kõditamisel ja kõditamisel on vahe. Mulle ka ei meeldi, kui keegi kõdi teeb aga see kõdi, mida teevad lapsed, see meeldib. Nad teevad õrnalt ja samuti meeldib mu lastele, kui neile kõdi teen. Vanemad inimesed teevad jõuga ja siis on ribid valusad. Sellest kõditamisest ei saa mina ka aru.
mul on ka lapsepõlvetrauma sellest, kuidas isa mind kinni hoidis ja talla alt kõdistas. Samuti ei saa ma aru inimestest, kes ei karda kõdi. Ma ei suuda enda tallaaluseid ise pestagi ilma, et ma ebamääraselt ei tõmbleks samal ajal.
Ma kasutan kõdistamist vahel enesekaitsena, kui peika mind norib, noh naljaga, aga jama on selles, et ega ta eriti ei kardagi kõdi. Kui piisavalt ootamatult rünnata, siis korraks mõjub 😀
Muidu ma olen ka, jah, selline automaatselt vägivaldsele enesekaitsele ümberlülituv, kui keegi kõdistada tahab, siis ma ikka täie rauaga üritan välja rabeleda ja mind üldse ei huvita sel hetkel, kas kõdistajale hambad suhu jäävad või mitte.
Mis asi on kõdistamine? Ja miks see meid tavaliselt kõkutama ajab, kui kõdistatakse? Olen isegi üritanud tõsist nägu ette manades selgeks teha, et aitab nüüd – kuid ikka ajab see kuradi väljendus meid naerma läbi kokku surutud hammaste. Kui seda korraks ja hellalt teha , et sind veidi ergutada (ma ei pea silmas näppu säristil hoidma unustamist, siis see loomuikult on VÄGA vastik) kui inimene kipub mossama ja et see tal üle läheks, siis kaaslane ehk veits püüab tuju tõsta. Naer on ju terviseks ja see tegevus ajab ju naerma. Aga sel on ka piirid.
Kui nüüd beebit kudistada, siis nii saab teada ju et lapsel on ikka refleksid korras ja ajab teda veidi naerma.
Ju on vaja meil sealt seda kõdi karta vaja, mix muidu Taeva Taat meid nõnna lõi.
Vahel suudan oma keha selle tegevuse saabudes tuimaks sundida et näidata, et see ei tee mulle kõdi jätta muljet mõttetust tegevusest. Siis ma ei tunnegi kõdistamist kui sellist, vaid ebameeldivat näpuotste vastikut torkimist.
Ei tea jah, millex see meile loodusest kaasa antud on?.
*Kõdistamise alla mõtlesin ikka seda kõditamist*(kaenla alt, külgede pealt–ja talla alt on teine teema…see lihsalt kiusamise ,,leebe,, vorm
Kõditamine on JÕLE. Võrdlus vägistamisega on täiesti kohane. Mul on lapsepõlvetrauma sellega, mille tõttu ei saanud ma aastaid kellegagi seltskonnatantse tantsida, sest iga kord, kui keegi mulle käed puusadele pani, tõmbasin ma ennast kronksu ja hakkasin surmahirmus kriiskama.
Ma just avastasin, et ma vihkan sõna ‘kõdistama’. It just sounds so bad. Võibolla selle pärast, et ma ise olen alati kasutanud hoopis sõna ‘kõditama’ ja pole kõdistamisega harjunud. Kontrollisin lausa ÕS’ist järele, et mõlemad vormid on lubatud 😀
Aga kõditamise osas. Üldiselt see mulle ei meeldi, aga talla alt kõditamine on vahest isegi mõnus, massaaži eest või nii 🙂
Hiljuti lugesin just fakti, et kõdistamine algselt oli kasutuses piinamise vormina või midagi sellist 😀
Ma vihkan kõditamist, sellist räiget, kui kinni hoitakse ja mitte midagi teha ei saa. Lapsena sain trauma sellest. Vanaema elukaaslane armastas kinni hoida ja kõdistada ja nüüd kui keegi tuleb ja sõrmed selle eesmärgiga mu külge paneb, hakkan automaatselt paanikast nutma.
Samas leian, et kõdil ja kõdil on vahel. Oma last kõdistan ka, aga ei hoia kinni, vaid sõrmega tasakesi. Talle pakub vist rohkem lõbu see, kui ma “kõdi-kõdi” ütlen. Tean aga, et mitte kellelgi, mitte iial ei lase oma last kinni hoida, sest nii naljakas on ju, kui laps pisarateni naerab.
Mind eriti keegi kõdistada pole üritanud, sest ma olen selline imelik inimene, et ma ei karda kõdi.
Aga ma kujutan ette, et see võib vastik olla küll.
Peeniseta vägistamine!! Täpselt, parim võrdlus! Elu aeg on minu kõdistajad saanud mult kogemata jalahoobi kõhtu või mingi muu vigastuse, sest ma lähen lihtsalt hüsteeriasse!
Mul on mõneaastane täditütar, kelle jaoks kõdistamine on tore mäng – ta ronib ise sülle ja nõuab kõdistamist ning tõmbab siis end naeru lagistades krõnksu, kui kõdistada. Kui ära lõpetad, siis nõuab jälle. Samas ei sisalda see mäng mingit kinnihoidmist ega vägisi kõdistamist.
Mina ise vihkan ka, kui mind kõdistatakse, lapsena ka ma ikka visklesin ja röökisin ja mõnel hullemal juhul tõesti olid lõpuks pisarad silmas. See jõuetuse tunne, kui sind kinni hoitakse ja kõdistatakse ja sa midagi teha ei saa, on lihtsalt nii alandav, ja kui selle peale veel narritakse vastu, et “ise sa ju naerad, tähendab, et ikka meeldib”, siis on eriti kohutav. Aga samas meenub mulle nüüd, et kui ema või isa puristades kõhu peale puhus ja niimoodi kõdi tegi, siis see oli ikka lõbus, mitte kole piin. Seda jällegi ei tehtud muidugi vägisi ja vastutahtmist. Ja kui ma nüüd veel natuke meenutan, siis ehkki ma ise kõdi kartsin, piinasin ma oma nooremat venda lapsena selles osas ilmselt ikka omajagu.. Ma loodan, et tal väga tõsiseid traumasid ei ole, aga ega see midagi toredat ilmselt ei olnud tema jaoks.
Kui mind kõditada siis lõppeb see varsti; sest ma röögin seni kuni kõditaja kõrvadel valus hakkab. 🙂
Minu beebile näiteks meeldib kõdistamine väga, aga tavaliselt ikka siis, kui emme teeb. Kust ma tean, et meeldib? Ta hakkab alati nii rõõmsalt naerma, isegi kui tuju on kehva ja poole nutu pealt. Õe lapsed on mul ka sellised vanuses 7-10 ja neile ka meeldib kõdistamismänge mängida. Lastevärk ja vägistamisega ma seda küll ei võrdleks…
Kunagi kõrgkoolis ühe ainetöö raames, lugesin üht psühholoogia valdkonna teost, mis käsitles laste väärkohtlemist ja laste seksuaalset arengut. Seal oli toodud välja kõditamise näide ning miks seda ei peaks mitte kunagi oma lapsele tegema ega lubama kellelegi enda last kõditada. Nimelt kõditamisel kaotab laps kontrolli oma lihaste töö üle ning ta võib vabalt püksid täis lasta, mis jällegi tekitab lapses tohutu häbitunde ja võib jätta temasse trauma, mida ta kannab pikalt endaga kaasas. See puudutab muidugi juba vanemaid lapsi, umbes 4-5 aastaseid, kellel juba tekib häbitunne. Eriti rängalt võib see mõjuda, kui tegemist on veel vastassoost mitte väga lähedase inimesega, kes last kõditab, kuna siis on lapsel tekkiv häbitunne veelgi suurem.
mu poisile meeldib ka mind kõdistada, aga mul on selle vastu lausa kabuhirm. ja see pole mingi leebe kõdistamine, vaid ta surub oma teravad näpud mulle ribide vahele ja siis hõõrub ja see teeb isegi haiget. ja siis ma vehin käte-jalgadega ja karjun nagu mind tapetakse 😀 ja teda ajab see nii jubedalt naerma, aga ma oleks nõus ta sel hetkel lihtsalt ära tapma, sest ma nii vihkan seda. kõige hullem on see, et ta hoiab mind veel kogu keharaskusega kinni ja tekib veel lämbumise tunne ka. kõige hullem on kui hakatakse jalgu kõdistama. oeh, milleks seda vaja on…aru ma ei saa. 😀 ta vabandab ennast sellega, et ütleb kui naljakas see on kuidas ma väänlen ja vigisen.
Su mehel on probleeme, kui talle meeldib näha kuidas väänled ja vigised.
sounds something like a rapist would say 😀
ma ei tea, võib olla ta saab sealt mingit oma moodi mõnu 😀 igal inimesel omad kiiksud… 😀
Ma tean, mida sa tunned! Ma vihkan lapsest saadiks kõdistamist, ja pahatihti leidus alati paar idiooti, kes seda lausa nautisid, et saaks mind kinni võtta ja mul pm kuse püksi kõdistada. ( Just igasugued sugulased ja muud vanaeided, kes külas käisid.) Selle kõdistamisega oligi kõige haigem see, et lõpuks oli juba nii õudne, et ma naersin ja nutsin samal ajal, ja for real tahtsin seal samas maha surra.
Kõdistajatega samasse auku ma paigutaks selle kamba idioote ka, kes sulle selja tagant ligi hiilivad ja kõik oma kümme sõrme ribidesse torkavad! Ma pidin ühe sellisega koos töötama, ning ta harrastas seda ribivärki iga päev ning iga tunni aja tagant. Lõpuks ma väänasingi ta sõrmi igasse ilmakaarde ja lihtsalt röökisin ta peale. ( Mul tekivad sinikad väga kergesti, ja ma olin tema pärast juba tükk aega sealt, kuhu ta oma näppe ajas, potisinise- ja erekollase laiguline.) Et…ka kõige toredam inimene muutub minu silmis üleöö sitapeaks, kui ta tuleb ja hakkab mind kõdistama või mulle oma kõveraid näppe ribidesse ajama.
VÄGA ebaeetiline on võrrelda kõdistamist vägistamisega.
Paistab, et tuleb mind kohtusse kaevata
Kurb, et oma jada vaid edasi ajad ja teisi kuulda ei võta. Võrrelda kõdistamise “traumat” seksuaalse ärakasutamisega on lihtsalt labane ja ääretult kohatu. Mõtle veidi.
Kui sa tahad lugeda midagi poliitiliselt korrektselt, siis soovitan mujal kaemas käia.
Lihtsalt infoks, et vanadel aegadel (vist oli Hiinas) kasutati kõditamist piinamismeetodina. Päris mõjuv ju. Jälgi see ei jäta.
Minu arust on see lausa valus!!!
Jep, see ongi õudne. Ja see pole üüüldse naljakas! Selle kätte võib ära ka surra – for real. Õhupuuduse tõttu.