Nagu… kas teil on ka nii, et muidu on kõik okei ja olete oma suhtega täiesti rahul ja siis vahepeal tekib selline tunne, et issand jumal, ma ei pea sellist elu elama! Ma olen teinud totaalselt vale valiku ja nüüd ma olen selle vale valikuga lapsed saanud ja this is my life now?!?!??!?!?!
Mis hetkedel ma seda mõtlen?
- Kui ma avastan, et ta on mingi kalaga lödistanud vannitoa kraanikausis ja sinna hunniku kalasoomuseid jätnud, nii et see auk on soomustega kinni ummistunud ja on mingit kalalägast vett täis ja siis ma pean minema ja seal sees näppudega õngitsema, et seda tühjaks saada.
- Ajab koos lastega mängides toa täiesti sassi, mille ma just korda teinud olen. Seda enam – mulle tundub, et ta KUNAGI tube ei korista ja enamasti pean seda mina tegema.
- Ei saa kunagi mu naljadest aru.
- Siis kui ta jälle mõne mega labase nalja teeb.
- Iniseb minuga millegi üle, mille ma tegemata olen jätnud.
- Kui ma seletan talle midagi ja ta hakkab mingi hoopist muust asjast rääkima, mis pole minu öelduga absull seotud ja ma olen nagu wtf, millest sa üldse räägid?!
- Kui ma vaatan telekast midagi ja kõige huvitavama koha pealt hakkab ta midagi lobisema ja siis mul jääb kuulmata, et kes see siis mõrtsukas oli või miskit.
- Passib poole ööni üleval ja mängib mõttetuid arvutimänge ja siis on hommikul mega väsinud ja siis ma pean ise üksi lastega hommikul ärkama (viimasel ajal kell 7 hommikul).
- Kui ta kuskil väljas käib ja siis hommikul on mega pohmas ja ei suuda midagi teha ja ma pean üksi lapsi kantseldama.
- Veelkord: mängib mõttetuid arvutimänge, mida ma kunagi ei tee!
Aga siis meenub mulle, et:
- Ta on ainukene, kes puhastab vannitoa äravoolu ja ta on sealt sellise puhma juukseid välja tõmmanud, et neist saaks vähemalt elusuuruses juukse-malamuudi meisterdada.
- Ma ajan süüa tehes köögi täiega sassi, mille tema korda teinud on. Seda enam – tema on ainuke, kes seda koristab, sest mulle seda teha ei meeldi.
- Ma ei saa enamasti tema naljadest ka aru.
- Ma olen ise ka mega labane.
- Inisen asjade üle, mis ta tegemata on jätnud.
- Kui ta seletab mulle sada aastat midagi, ma tõstan pilgu ja ütlen, sry, ma ei kuulanud sind konkreetselt ühekski sekundiks.
- Pool aega, kui me telekat vaatame, siis ma lobisen kogu aeg midagi ja ta ei mölise kunagi, et ma vait jääks, sest põnev koht on.
- Ma passin ka mõnikord mega kaua üleval ja siis magan ise hommikul mega kaua ja ta ei kobise kunagi miskit.
- Kui ma väljas käin ja hommikul suren, siis ta ei ütle kunagi, et “NONII, oli sul vaja väljas käia oma veini lakkumas v?? No palun väga, nüüd oled ise süüdi ja mind ei huvita! Tuled ikka lastega batuudikeskusesse!” nagu mõni meist on talle öelnud (khmmm, kindlalt mitte mina ?).
- Ma käin/käisin päris tihti väljas, mida tema pmst kunagi ei tee.
Et siis jah, kui need plussid ja miinused kokku lüüa, siis lõpuks ma olen ikka nagu..
Aga sellegipoolest vahel on selline tunne, et huvitav, tegelt ka, kas see oli kunagi õige valik või… või oleks maailmas mees, kes oma kalasoomused ise kraanikausist kokku korjaks… ? Kas te olete ka nii mõelnud? Millal?
Kommentaarid puuduvad