Mul on homme tähtaeg, aga arvestades inimeste suhtumist, oli see umbes augusti keskpaigas. Ma olen fbis ühes väikses beebigrupis ja seal osad ka kurtsid, et absull elada ei saa. Pidevalt keegi tuttav/sugulane küsib, et: “Nohhh, sa polegi sünnitanud või? Mine tee see asi kiirelt ära!”.
Noh, vähemalt tuttav või sugulane, ma käisin täna R-Kioskis, kus müüja lõi käsi kokku, et püha jeerum, sa oled IKKA VEEL rase, et kas sünnitusmajja ei mõista inimene minna ükskord. Ma tegelikult mõistan küll, alles täna käisin ITKs. Mitte küll sünnitusosakonnas, paar korrust allpool.
Lambist sain siin ükspäev smsi, et mul on aeg tänaseks enda jaoks võõra arstitädi juurde. Mina ei tea, kes ja millal selle mulle pannud oli, aga ühesõnaga läksime me Kardoga kohale ja arst küsib, et nii tere, mis mure on, mis tuuled teid siia toovad. Ma mingi eeee mai tea ma sain smsi ja tulin selle peale.
Arst vaatas segaduses arvutit ja uuris, kas mul mingeid pabereid ka on, aga kuna noh, ma ei teadnud ise ka, miks ma seal olen, või mis pabereid kaasa võtta, siis ei olnd. Ühesõnaga, nõutu näoga ta siis kaalus mind ja lasi pukki ronida, et emakakaela kontrollida. Iga kord ütlevad arstid enne seda, et lase ennast lõdvaks ja see on väga ebamugav, aga ma NEVER ei tunne seda ? Ausalt, kas ma olen niiiiiii ämber sealt või mis, aga no ei tunne.
Arst ka ei tundnud, avatust ikka 2-3 cm, aga emakakael on “pikk”, ei ole veel “küps”, pea fikseerunud pole ja üldse näitab Marta null märki, et ta tulla plaaniks. Mingil põhjusel andis arst mulle kaasa uriinianalüüsitopsiku ülemise osa, mitte alumise ja…pani mulle uue ämmaka aja kahe nädala pärast ? Ma ausalt ei tea, kas nutta või naerda.
Ma ütlesin talle ka, et Ridnõi andis mulle oma e-maili ja palus 15da hommikul meil saata, kui beebi veel käes pole, et tema tahaks siis kuskilt otsast hakata välja ajama.
“Ja kas teil siis saatekiri esilekutsumisele on?”
-“Ei ole.”
“Kust te siis võtate, et ta 15dal esile kutsub?”
-“No ma ei võtagi, ma ütlen, et nii ta mulle ütles…”
“Selle kohta mingi paber on?”
-“On!” juubeldan ma ja võtan kotist välja paberi, kus peal on Ridnõi e-mail ja kuupäev 15.11 alla joonitud.
“See pole saatekiri”
-“Aga see on paber…”
?
Ühesõnaga, mingi segapudru arstide vahel, keegi midagi aru ei saa. Üks ütleb, et laps on suur, teine, et on tavaline. Üks arvab, et küll sünnib varsti, teine tahab esile kutsuda, kolmas arvab, et aega on nädalaid. Issand püha jumal noh.
Küll aga tegi see tänane ämbrinäppimine seda, et ma ei saa enam normaalselt käia. Reaalselt koperdan ringi ja sellised valusööstud seal all, et hoia ja keela. AGA, toonuseid ei ole, niiet see pole sünnitusega seotud, vaid niisama ebamugavus vist sellest venitamisest. Tore, eks. Sünnitama ei hakka, aga elada ka ei lase.
40 kommentaari
No selles on kyll khju,et selline asendusarst oli sul,kes paeva rikkus.Tehku kontroll nii,et inimsel parast poleks valus.
Minagi sünnitasin oma 3da 7 kuud tagasi Itks ja mul taheti juba 38 n esile kutsuda kuna tibi ei võtnud kaalust juurde ja 40+ läksin siis kohale esilekutsumisele( tilgutidega ) see oli mu elu kõige hullem sünnitus öeldakse jh et iga sünniga läheb kiiremini ja see oli palju palju palju kordi hullem
Kui esimesega oli 18h teisega 8h ja kolmandaga 6,33h .
Minu 8aastane tütar küsis eile, et kas Mallukas on sünnitanud 🙂 Nii et kaasaelajaid sul jagub! 😉
Aga jaa, tean mida tunned! Ja mis parim, et uuritakse et noh, millal sünnitama lähed? Et nagu wtf? Kus ma tean! Kui oleks minu teha olnud see asi, siis vast poleks ka ülekandnud mingi nädalakest, vaid oleks varem ühelepoole saanud asjaga 🙂
Tean omast käest, kui piinarikas on selle kolmanda lapse ootamise aeg. Seda enam, et teine tuli 25 päeva enne tãhtaega. Lootsin, et ka kolmas tuleb tunduvalt varem. Kui kolmanda tähtaeg käes oli, siis pandi haiglasse (mingid analüüsid ei olnud korras). Teine päev haiglas – tige, magamata (ühispalatis üks rase oigas terve öö) ja endal ka justkui käiksid mingid valud, aga arstide sõnul kujutan ette või midagi. Õnneks otsustati minu olukorda natuke kiirendada (pandi hommikul kella 10ne aeg mingit geeli), kuna tähtaeg justkui käes ja laps juba “väga suur”. Käisin ka aegajalt monitoridega olukorda kontrollimas (minul valud juba pool tundi peale geelitamist), kuid arstide sõnul miskit ei toimunud. Kell 14.00 helistasin mehele, et tulgu haiglasse – ” kui need ei ole sûnnitusvalud, siis lasku mind maha”. Tund aega hiljem pandi jälle aparaadid külge (mis ei näidanud midagi), otsustasin ise neid kõhul kohendada ja opppaaaa…korralik sûnnitegevus käib..paar korda hingamist ja palat ujus minu lootevetest. Siis lãks kiireks – pressid juba peal. Ja ei läinud enam kaua, kui laps käes (muidugi enne seda, pidin presside vahel kappama üle koridori sünnitustuppa 😀 ). Lapse sünnikaal 3950g ja 51cm. Kolmest lapsest kõige suurem.
Niiet sullegi jõudu ja jaksu ning palju kannatust. Kui ükskord Marta tulema hakkab, siis loodetavasti teeb seda kiiresti 😉
Ps: ka minu mees uurib, kas sa juba sünnitanud :D.
Almost at the finish line!!
Mul pandi asjad käima 42+2. Ja kui neid esilekutsuvaid ”shotte” iga 3 tunni tagant jõin ei tundnud ma ikkagi midagi, kuigi aparaat näitas et tugevad eeee ”contractions”
Igal juhul pärast kolmandat shotti tuli miltäär-ämmaemand ja küsis mis skaalal mul valud on, ytlesin et äkki 1? Ei uskunud, ytles et tšekkib asje seal all ja lasi veed voolama. Hingasin rhulikult paar tundi, ja plopp tuli ”väike” vend 4kilo ilma rebenemata ja vääääga vähese verekaotusega. Arstidel suu lahti. Mul oli nii hea olla et pärast 7 tundi olime kodus ?
Loodan et sul tuleb ikkagi varem ja ilma komplikatsioonidetta!
Võib-olla Marta teeb tasa selle, mis Lende ja Mari tegemata jätsid 😀 Ehk liidab nende varem tuldud päevad kokku ja laseb nii mitu päeva üle tähtaja 🙂
Aga kuulsin täna ka oma esimest “Sa polegi veel sünnitama läinud” lauset. Mul tähtaeg alles jaanuari alguses. Aga tegu oli kohaliku poe müüjaga, kes ei tea mu tähtaegadest midagi ja talle tundub, et ma terve igavik kõhuga ringi liikunud. 😀
Minu tütar sündis 42 +6 tähtaja järgi, pealnäha täiesti ajaline ja kena. Siis pandi paberitesse, et mul oligi vale tähtaeg, õige olnuks nädal hiljem ja jee.
Mul küll kahju ei ole, et “üle aja” kandsin.
Eks tema ja minu keha on ikka targemad kui meditsiin, mis võtab keskmise normaalse.
Sry, ma ei ole teile mingi “keskmine tavaline normaalne”.
Ma nägin sind ka täna Kristiine prismas, äkki oleks pidanud ka käsi kokku lööma ja ironiseerima, et appi sa ikka veeeeel ühes tükis ? Igatahes jõudu sulle Mallu ??Äge oled ?
Oleks pidanud jah, äkki ma ei saanud ise arugi, et ma ikka rase 😀
Esimesel sünnitusel ei tundnud neid avatuse näppimisi, teisel sünnitusel tundsin ja päris vastik oli. Pakun, et erinevus oli lihtsalt selles, et esimesel sünnitusel olin end juba pool tundetuks valutanud selleks ajaks, kui keegi kättpidi sisse ronis. Teisel korral läks kõik ikka väga palju kiiremini, keha ei jõudnud mulle veel neid kõiksugu tuimestavaid hormoone piisavas koguses toota, kui keegi juba katsuma ja kabistama kukkus. Ma ilmselt ei laseks niisama mingil suva visiidil kellegi uudishimust avatust katsuda kah. Mulle see paari cm avatuse teadmine ei annaks nagu midagi. Nädalaid võib taolise avatusega ju ringi kõndida. Ja kui ka oleks rohkem, siis mida selle teadmisega ikka peale hakata? Et võimalik, et läheb asjaks jah. No eriti närvi ajaks siis veel kui ei toimuks siis ka muhvigi. Ja nii umbes 7cm avatuse korral on juba nagunii selge, et sünnitus on pihta hakanud. Niiet käed eemale minust 😀
Küll Marta ka kartma hakkab seda esilekutsumislehte, kui ta tõesti ei plaanigi enne ise ära sündida.
Sind vist jäetakse kuni vee tulekuni koju….ma läksin tuhudega arstile avatust oli 1 cm pandi haigla sisse ning 16 h pärast sündis 🙂 igatahes ole valmis:)
Mul on enne veed tulnud koos beebiga, nagu paari mintsase vahega 😀
Haha, ma olen alati mõelnud, et mismoodi see välja näeb, kui veed vahetult enne beebi sündi tulevad. Kas see on nagu järsku valla pääsenud hiidlaine, mis kõik personali üle ujutab ja millega beebi välja surfab? 😀 Mul esimesel korral torgati lihtsalt veed vaiksrelt nirisema (ära kunagi lase seda teha, kui sul mingi tuimestus peal on, sest selle mõju lakkab muidu kohe), teisel korral puhkesid ise kodus nii et voodi lainetas.
Oli jah mingi pauh ja lahmas vett ja verd, sest koos beebiga ludises välja 😀
Sa kurdad, et pidevalt imestatakse, et miks sa veel ei sünnita…. ma räägin sulle mis on SELLEST veel hullem – minu oma mees küsib minult iga päev, kas Mallukas juba sünnitab…. Vaat see on tõesti nõme.
😀
Tütrega oli esilekutsumine. 1.sept pidin kell 9.00 haiglasse minema. 8:46 ta sündis ise… kell 6 hommikul tõime vanema lapse Ema juurest ära. Kell 7:30 viisime ta lasteaeda. Natuke enne 8 läksin kodus vanni valutama ja end pesema… 8:30 käratasin mehele et ta nüüd aitaks mind riide ja kihutasime haiglasse. Autos olid pressis peal ja kohe kui Pelgulinna jõudsime siis kohe ka sündis.
Veel täna… 7 aastat hiljem, meeldib talle asjadega venitada viimase sekundini.
Homseni on veel aega 🙂 never know
Mul oli pisema tirtsuga tähtaeg 22. veebruar. See kuupäev läks mööda, samuti möödus vabariigi aastapäev. Veebruarikuu lõppes, märts algas… 6. märtsil läksin saatekiri näpus haiglasse, pandi tablett. Ja alles 7. märtsi õhtuks sündis laps. Ma arvasin küll, et purjetan jaanipäevani oma suure kõhuga ?
Mul soovis ka günekoloog kevadel sünnitust esile kutsuda. Algul polnud mul selle vastu midagi. Tundsin vist isegi teatavat sorti kergendust, et noh, kui enne ise ära ei sünni, siis ühel kindlal kuupäeval lähen haiglasse ja asume asja kallale. Mida päev edasi, seda rohkem lõin põnnama. Tundus julm hakata põngerjat vägisi kõhust välja ajama ja kokkulepitud kuupäeval ma haiglasse ei läinud vaid otsustasin edasi oodata ? Tegu polnud veel ka ülekantud rasedusega. Möödus veel neli päeva ja ta tuli! Omal algatusel! ☺Ehk tuleb Sul ka ikka ise.
Hahaa, ma pole kah elus emakakaelal midagi tundnud, isegi sünnituse ajal ei tundnud midagi, kui ämmakas avatust kontrollis. Aga seda tahtsin öelda, et UKs tehakse enne esilekutsumist membrane sweepi – ehk siis pannakse sõrm emakakaela avausest sisse ja suditakse veits seal 😀
Ära karda esilekutsumist. Mul oli 41+5 ja ajas asjad kiirelt käima nagu ka vaja oli. Sünnitegevus kokku oli 2h5min. Minu nn saladus peitus selles, et koguaeg jõin vett palju, sõin, et jõudu oleks. Jaa..kui pulber toodi (TÜK), siis selle kulistasin ka rohke veega alla, et ühtlasemalt ja kiiremalt mõjuks. Ja samuti jalutasin. Alguses haiglapeal ja siis juba palatis, koguaeg liikusin…
Jõudu! Tahaks ka rase olla taas!!:)
Mul tuli laps 40+5 😀
Pidevalt olid valud iga 3-5min tagant ja läksin haigla kuna soovitati ja jäeti sisse ööseks ja sattus sama meesarst hommikul ja tegi Ultraheli ja käratas mulle et lapst kaaluda ei saa ega mõõta :/ siis hakkasin nutma(emotsioonid) ja käratas et mida pillite nagu väikelaps, siis ma lahkusin ITK haiglast läksin koju valutama ja õhtul läksin Pelgu haigla(olin ka ITK arvel) ja seal oli super toredar arstid ? Teinekordki sinna sünnitama ? Limakorki mai näinud et oleks tulnud ja pressimise käigus tulid veed 🙂
Selliseid asju on nii kurb lugeda!
Loodan, et esitasid vähemalt kaebuse antud “arsti” kohta.
Samas väga-väga tore, et said pelgus absoluutselt teistmoodi kogemuse 🙂
Mallukale aga.
Enne teist last tundsin öösel kuidas natuke nagu vedelikku nirises tupest. Aluspüksid said märjaks. Toonuseid, valusid ega midagi öö jooksul ei hakanud (40+4). Igaks juhuks helistasin ämmakale. Palus kohale sõita. Katsuvad, näpivad ja venitavad. Teatavad et lootekott terve ja eks ma siis pissusin öösel veidi püksi. Seleta, et ma reaalselt tundsin kuidas see vedelikk mööda tuppe püksi nirises, kusi tuleb mujalt.
Igatahes. Et ämmakas auku näppis, ajas peale ka kerged valud ning järgmisel päeval ka sünnitasin.
Mul oli veidi üle nädala tagasi ITK erakorralises vastik kogemus. Esimasünnitaja ärevuses kihutasin haiglasse, tuhude vahe ebaregulaarne, kuid nii umbes 3-8 minutit. Autos asi veidike vaibus ja sain pahandada kohe, et no mida ma tahan siit, et iga sekkumine on traumeeriv ja ma pole sünnitaja nägu. Selle peale siis lapse teine ema (jah, vabandust, oleme kaks naist, kes said just koos emmedeks) astus minu kaitseks välja, sest ma ise olles valutanud juba nii 8 tundi hakkasin nutma. Tema sai ka riielda kohe, et no kes meist see patsient on. 🙁
Mingi veider suhtumine oli ka selle pärast, et eraämmaemand oli. Pahandati, et miks me ilma temata tulime. Kuigi helistanud olime juba talle ja tema haiglasse minna soovitaski. Ei saanudki aru, et kas ma poleks tohtinud enne ämmakat sisse astuda haiglasse vms.
Vastuvõtutädil oli lihtsalt ilmselt paha tuju, aga jube mage on seda sünnitajate peale välja valada.
Pärast läbivaatust saadeti muidugi kohe otse sünnitustuppa. 🙂
Kogu ülejäänud personal olid supertoredad! Sünnitamisest ja sellele eelnevast/järgnevast tänu neile väga hea mälestus.
Olen kaks last rõõmsalt üle kandnud ja mõlemaga siis suunatud esilekutsumisega. Sellel paberil on nii suur võim (või siis pigem enda suur hirm), et ühelgi juhul pole seda vaja olnudki. Kõik on ise kas siis samal päeval, või mõni päev enne seda esilekutsumist sündinud. Nüüd siis ootan samuti kolmandat ja loodan, et sel korral sünnib ikka tähtajal. 🙂 Sul tundub vastupidi olevat, et kaks enne ja nüüd kolmas siis üle. 🙂 🙂
Täpselt sama siin. Esile kutsumise hommikul algasid sünnitused ??
Soovin sulle jaksu ja lihtsalt puhka. Kolmanda lapsega läks nii, et kolm ja pool tundi enne lapse sündi saadeti haiglast koju, sest avatust 1 cm ja ei olnud regulaarseid tuhusid. Kui siis kahe tunni pärast haiglasse tagasi tulin, oli avatust 3,5 cm ning pool tundi hiljem juba pressid. Nii et ära võta hinge, et praegu justkui midagi ei toimu. Mine sa tea, ehk siiski avatuse kontrollimine kiirendab veidi asja.
Väga hea, et ta ämbrit näppis, ta ilmselt venitas näppudega emakakaela ja see võib sünnituse käiku lasta küll. Loodame parimat! 🙂 Uuuuuuuuuuuh, olen nii ärevil su pärast!!! 🙂
Ma väga loodan, et esile kutsuma ei pea. Üldiselt on ikka nii, et loodus käib nagu kellavärk ja kellelegi suuremat ampsu hammustada ei anta kui ta võimeline hammustama on, seega ma lapse suuruse pärast nii väga ei muretseks. Lisaks tundub mulle, et see täpse suuruse määramine on kergelt kaheldav.
Küll aga tundub kriitilise vajaduseta esilekutsumine minu jaoks natukene karm. See võtab võimaluse kehal ja lapsel end ette valmistada. Üks sünnitoetaja, imetamisnõustaja juhtis kunagi mu tähelepanu sellele, et kui imelik on, et mingi kuupäevani lubatakse oodata, aga päev peale seda on juba nii kriitiline, et tuleb esile kutsuda. See ei ole ju eriti loogiline?
Ma loodan, et ta otsustab sündida sellisel ajal, et sa ei peaks sekkumist üldse kaaluma. Kui mitte, siis palun, et pööraksid lisaks arstide soovitustele tähelepanu ka oma sisetundele, et Martakene saaks võimalikult pehmelt Teie juurde. 🙂
Mul katsuti 40+4 avatust, kohe päris korralikult reibiti. See andis toonused terveks päevaks. Järgmisel hommikul kontrollis sama stsenaarium ja õhtuks oli laps käes 😀
Minul viimase lapsega hakkas järgmine päev peale emaka kaela avatuse kontrollimist sünnitus. Tegelikult samal õhtul juba hakkas lima kork eemalduma. Niiet otsustagu ta sul tulla 15 min pärast, homme v kahe nädala pärast.. Soovin teile Kiiret ja kerget ?!!
loodame, et saad see nädal ikka beebi kätte 🙂
kuidas sa tunned, kas tahad ise veel oodata v tahaks juba esilekutsumisele?
igal juhul jaksu 🙂
esilekutsumist ma kardan TÄIEGA, pigem oleks rase 😀
Minul oli tähtaeg 23.07 ja sünnitasin 1 augustil. Samamoodi oli emakakael täitsa toores ja lõpppuks kutsuti esile. Esimene päev pandi geeli mis tegi 18h valusi iga 5 minuti tagant. Teisel päeval avati veed hommikul kella 9.30 ajal ja siis hakkasid valud iga 2 minuti tagant ja 14.27 oli beebi käes. 4.5 kg plikatirts?
Mul viimane beebi kutsuti esile, sest ei tundnud liigutusi enam nii nagu enne. Pärast selgus, et navanöör oli ümber jala. 41+3 läksin haiglasse ja see reaalselt ei olnud nagu mitte midagi. Ma ka seda tüüpi, et pole olnud valus kui emakkaela katsutakse.
Esile kutsuti nii, et mingi orgi laadse asjaga tehti veed puruks ja siis hakkasid valud ja sündis beebi, poole kiiremine kui esimesel korral.
Kuna ma enne arvasin ma ei tea mida sellest esilekutsumisest, siis põdesin ka. Aga tglt polnud mitte midagi erilist see. Sünnitus nagu iga teine. Saan aru, et ravimitega on vist teist moodi.
Minul oli veel keha 7.5 kuud raseda oma päev enne sünnitust 😀 Tegelt nali naljaks, sain ka esilekutsumise paberi esmaspäeval kätte, järgmisel päeval võeti haiglasse sisse aga arstid midagi teha ei tahtnud kuna “paber oli neljapäevaks” Neljapäeva hommikul tehti erakorraline keiser ning esilekutsumiseks oli siis juba hilja ja laps poleks suure tõenäosusega üle elanud.
See ootamine on nii masendav ja kõik ükekandmisega kaasnev. Ma ise sünnitasin 42+1 esilekutsumisega. Milline leevendus see oli, õhhh.
Hetkel jälle rase 24+3 ja noh jubavalmistangi end ette selleks, et nkn käheb üle ja ise ta tulema ei hakka.
Jõudu ja külma närvi Sulle!
Jõudu, Mallukas! Küll seegi plika üks kord sünnib?. Ei soovi enam mõnusat veeremist jne..sest ega see enam mõnus pole jah. Aga kerget sünnitust siiski!
Veeremise asemel ma tuigun jalalt jalale 😀