Ma olen suremas. Neljapäeval oli mu kõht hommikust õhtuni suht konstantselt krampis. Kui Sannu ja Meinu külas käisid, siis pidin ma vahepeal poole Kataanimängu ajal käpuli maha heitma, et kuidagi olla suuta. Eile ärkasin ma paistes näppudega ja vaevlesin terve päeva mingisuguste imelike valude käes. Nagu kõht veniks sees ja selg murduks. Poes kükitasin, et alumisele riiulile vaadata ja ei saanud enam püsti. Vedelesin sel põlvili ja ei teadnud täpselt, kas nutta või naerda. Kardo vinnas mu siis püsti ja…