Eile kirjutasin hommikul suures mustas masenduses selle viimase postituse. Umbes paar tundi hiljem oli mul selline tunne, et kui üldse kunagi peaks endast panema üles storysid, kuidas ma tänulikult pisarat panen, oleks just see hetk paslik olnd. Ma ei teinud seda ainult sellel põhjusel, et nägin ekstreemselt malakas välja. Sellest lihtsalt ei oleks tulnud selline kaunis video, kus mul põselt pisar voolab ja ma teile siiralt nuuksudes räägin, kui tänulik ma olen. See oleks olnud niisugune, kus mu juuksed on mingisuguse…