0
JUMALAITA

mis muud kui ead inimesed olete

17. märts 2022

Eile kirjutasin hommikul suures mustas masenduses selle viimase postituse. Umbes paar tundi hiljem oli mul selline tunne, et kui üldse kunagi peaks endast panema üles storysid, kuidas ma tänulikult pisarat panen, oleks just see hetk paslik olnd. Ma ei teinud seda ainult sellel põhjusel, et nägin ekstreemselt malakas välja. Sellest lihtsalt ei oleks tulnud selline kaunis video, kus mul põselt pisar voolab ja ma teile siiralt nuuksudes räägin, kui tänulik ma olen. See oleks olnud niisugune, kus mu juuksed on mingisuguse harakapesa moodustanud ja seljas on kassikarvane T-särk. Nina peal lisaks mingisugune kasvajamõõtu punn, mis juba mitu päeva ennast mu näol koduselt tunneb ja kuskile minekut teha ei plaani. Seega kujutage seda ilusamat versiooni endale lihtsalt ette. Nutta löristasin ma igatahes küll.

Selles suhtes, et ma aimasin, et ilmselt ikka mõned oma abikäe ulatavad. Aga et nii paljud, see on siiani šokeeriv. Võin nüüd rahus uude kuusse vastu minna, sest ma ei pea muretsema, kas ma ikka kõik asjad makstud saan. Seda nii tänu teile kui ka koostööpartnertitele, kes eile mu postkasti ummistama hakkasid ja usinalt ideid pakkusid, kuidas me koostööd teha saame. Ehk siis minu süda on nüüd rahul ja üks asi vähem, mille pärast kassida. Ma ei teagi, kuidas ma teid tänama peaksin. Suvaline “aitäh” tundub nii lamp ja tühine. Kirjutan selle siis trükitähtedes, äkki aitab rohkem – AITÄH!

Päris mitmed kirjutasid mulle ka, et nende eneseväärikus ei lubaks IIAL sellist asja teha ja ma nüüd nende silmis sitem inimene. Ütlen ausalt, et ma ei tunne ennast üldse halvasti. St mulle meeldib muidugi rohkem olla selle poole peal, kes teisi aitab, aga vahel on elu teistpidi ja ma ei näe selles mitte mingit probleemi. Kui see mind sitemaks inimeseks teeb – las ta siis teeb. Elan üle. Vähemalt mul on teadmine, et mul on üle Eesti mingi eriti äge tugivõrgustik. Saan isegi aru, miks see teadmine osad hoopis kurjaks ajab. Kuradi loll lambiblogija, tööl ei käi, sittagi ei tee, ainult käsi õieli ees ja mõelda vaid, osad lollid annavadki. Mis seal ikka, sõbrakesed, oleme siis kamp lolle 😁❤️

Te teate neid purgikesi, kus on hästi palju häid mõtted ja ilusaid sõnu, mida siis iga päev lahti rullida saab jah? Mul on tunne, et ma avan praegu seda, kui ma vaatan panga väljavõttel neid selgitusi, mida te ülekandele kaasa panite. Reaalselt istun siin, suu kõrvuni peas ja muudkui loen. Ma ei tea, kes te kõik olete, aga käsi südamel, nii ägedad inimesed. Ja ärge üldse muretsege, ma kavatsen selle võrra ka parem inimene olla, luban teile 🤞

Ma tegelikult juba alustasin sellega, andsin just naabrinaisele karbitäie kartulisalatit. Tegin seda eile nimelt ilmselt arvestusega, et mul on vaja ära toita vähemalt 20 inimest. Tegelikkuses sõin ise ja lapsed ütlesid, et see on “jakk”. Nii et jah. Naabrinaine igatahes võttis vastu ja pole veel kirjutanud, et see jakk oli, nii et ehk läheb seegi ühe ülla teo alla. Kellelegi lõunasööki anda 😁

Soovin teile igatahes kaunist päeva! Ma olen suutnud endal täna isegi juukseid kammida, veits näo pähe teha ja kleidigi selga ajada, nii et väiksed võidud igasse päeva.

Laav juu!

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar