0
JUMALAITA RAHA

Mallu, anna raha kuule!

24. august 2021

Ma ei kujuta ette, kas teil on üldse õrnemat aimu, KUI palju raha mult kogu aeg küsitakse. Eks ma olen teile siin läbi aegade jaganud ka neid mahlakamaid palasid, kus siinpool ekraani istuvat lolli üht- ja teistpidi nööritud on. No näiteks see näide kunagisest ajast. Aga eks neid näited on veel olnud. Mul lihtsalt endal ka piinlik olnud neid kõiki ilmselt blogisse kirja panna, haha. Muuseas, nimetatud postituses kirjutanud naine kirjutas mulle veel vähemalt aasta aega kord kuus, et noh, ikka ei raatsi anda või!?

Vaadake, rahateemad on sellised imelikud asjad, et rääkida neist suurt ei sünni. Kuigi ma vahepeal tahaks täiega sel teemal halada, siis saan ise ka aru, et kuni mul on katus pea kohal (khm, isiklik 100-ruudune korter) ja toit laual ja ei veereta mingit kopikat, siis oleks mul ka tobe siia kurtma tulla, et fakk, vähe raha on. Kuigi ma ütlen täiesti ausalt veelkord, et mul pole aastaid nii vähe raha olnud kui praegu. Ei olnud see korteri ostmine just lihtsamate killast tegevus.

Samas ma saan aru, et räägin siin korteri ostmisest ja remondist ja uuest mööblist. Mul on kallis auto ja muudkui tellin mingeid riideid ja asju. Ilmselt võibki täitsa vabalt jääda mulje, et ma suplen siin kuskil tagatoas viiesajaste pakkides ega oska rahaga enam isegi midagi paremat teha, kui põrandaaluseid vooderdada. Aga täiesti ausalt öeldes on mul postkast maksmata arveid täis. Ja päris nii need asjad ikka ka ei ole, et istun siin nagu see prints Zamundast või kust iganes ta ka oli.

Päris tõsiselt ütlen nüüd nendele, kes veel aru ei ole saanud – mul on mega palju koostööpartnereid, kes tõepoolest aitavad mind super palju kogu selle kodusisustuse ja muude asjadega. Ehk siis need asjad tulevad minuni koostööna. Ehk siis mina teen neile reklaami ning nemad annavad mulle vastutasuks asju. Ei ole päris nii, et ma siin kurvalt räägin, et krdi vähe raha on ja siis kalpsan rõõmsal sammul endale mitmetonnist diivanit tellima.

Aga teate, kuidas ma olen sinna punkti jõudnud, et selliseid koostööpartnereid saada? Kirjutanud pühalikult seda blogi aastast 2005. Ei olnud nii, et ühel päeval avasin silmad ja mõtlesin, ooo, tahaks influencer olla ja hakkasin endale tasuta asju kokku nuiama. Ma olen reaalselt pool elu sellega tegelenud. Ja üks boonus selle töö juures on tõepoolest see, et mul on tänu sellele võimalik nüüd endale kergemini igasugu asju saada. Asju, millega kodu sisustada, mida lastele selga panna, mis mu elu lihtsamaks teevad jne. Ei taha kõlada ausalt hooplevalt. Ma lihtsalt üritan seletada, et asjad, millest ma räägin ja mida ma näitan, ei peegelda absoluutselt mu majanduslikku seisu.

Muidugi ei taha ma jätta ka ekslikku muljet, justkui mul nüüd pankrott terendamas oleks. Küll aga ma päris siiralt ütlen, et kodu ostmine ja kogu see muu trall (advokaatide ja nõuetega) on päriselt ka hull olnud. Näiteks sel kuul pean ootama paari arve laekumist, et saaksin oma firma käibemaksu ära maksta (mis on röögatumad 1600 euri!).

Ma tegelikult ei tulnud siia halama, milline vallavaene ma olen, sest see oleks tobe ja noh. Mitte ka eriti pädev väide. Lihtsalt olen olnud sunnitud oma priiskamisi vähendama. Teoreetiliselt oleks see justkui hea ümberharjumine ja ma poleks seda isegi mitte jutuks võtnud, kui inimesed poleks otsustanud viimase kuu jooksul massiliselt mulle kirjutama hakata, et ou, pliis anna raha.

Ütlen tõsimeeli ja käsi südamel: kui ma oleksin miljonär, siis aitaksin hea meelega teie 250-euriseid elektrivõlgasid maksta. Suurima rõõmuga laenaksin kaks tonni igaühele, kes tänu sellele oma sita mehe juurest ära saaks kolida. Aitaksin sponsoreerida vähemalt iga teise inimene hambaravi. Käiksin raha välja kõige jaoks, milleiganes tarbeks inimesed seda minu käest viimasel ajal küsivad. Paraku pean nii teile kui endale kurbusega tunnistama, et ma EI ole miljonär. Ja kohe üsna kindlasti ma selleks ka kunagi ei saa, seega pliiis, PLIIS, ma anun! Lõpetage see raha nuiamine, sest see tekitab mulle nii mitu halba feelsi korraga.

Esiteks – kas ma olen täis emm, et ma EI aita? Teoreetiliselt mul ju oleks 250 eurot. Ilmselt oleks mul lihtsam see summa endale tagasi teenida ja elektrita jäämise ohtu mul ka ei ole, erinevalt sellest inimesest, kes abipalvega kirjutas. Et ma saaks ju hakkama, võiks ju aidata? Mind aidatatakse kogu aeg, olgu selleks siis lugejad või koostööpartnerid. Miks siis mina ei raatsi kõiki aidata?

Teiseks – kas ma tundun nagu mingi debiilik, kes kõigile paremale ja vasakule raha loobib? Reaalselt, mõni ei vaevu isegi eriti seletama midagi. On lihtsalt nagu “kuule, ei taha siin pikka juttu teha, kuskilt mujalt küsida pole, laps nälgas, lood halvad, pliis kanna 50 euri. Ja JUMALA EEST ÄRA KUSKIL MU NIME JA KIRJA AVALDA!!!”

Kolmandaks – Mind ajab närvi, et ma ise olen praegu sellises seisus, et ma ei saa teha korraga kõike, mida tahaks. Pean ootama kogu selle rahateema…settimist, et ma ei oleks kuskil augus. See enda praegune super kammitsev rahamõõn tekib omakorda tunnet, et issand jumal, miks mina su elektriarvet maksma pean. Miks keegi MINU elektriarvet maksta ei taha? Kas ma peaks ka kirjutama mingisugusele tuntumale inimesele, et kuule, ostsin siin korteri ja raha vähem kui enne – viitsid kanna mulle paar tonni. Aga jumala eest, ära lisainfot küsi ega kuskil mu nime avalda!

Et jah, ühesõnaga, ma kirjutasin selle posti praegu lihtsalt sellepärast, et kui nüüd järgmine inimene mulle jälle kirjutab, et ma raha köhiks, siis tõesti, kui ma just viie euriga su elu muuta ei saa, siis pole mõtet küsida. Ma ausalt ei saa aidata. Aga luban, et kui mingi ime läbi miljokaks saan, siis aitan ka rohkem. Lihtsalt praegu ei saa ja uskuge mind, see masendab mind ennast samamoodi kui teid.

Ausalt, palun ärge lugege seda nii, et ma nüüd megalt halan ja arvan, et ma väga halvasti ja kasinalt elan. Ma tean, et see tõesti ei ole nii. Eestis on väga palju inimesi, kellega võrreldes see jutt enam kui naeruväärne tundub. Ma saan ikka ise hakkama ja mul on kõik ilmselt varsti jälle fine, aga ma tõeeeesti ei suuda lisaks oma perele veel suvakaid inimesi aidata, kodus remonti teha ja enda arveid maksta. Andke mulle andeks, pliis.

Ja kes tahab, võib loomulikult mu firma käibeka ära maksta. Sest pange tähele, varsti hakkan teile igaühele individuaalselt kirjutama, et a la “Kallis Malle, nägin, et kommenteerisid kaks tagasi mu blogi, aga nüüd tahaksin teada, kas sul oleks võimalik mulle kööki üks sahtlitega kapp osta? Olen lahutatud kolme lapse ema, mujalt küsida pole ja ära mu kirja kuskil avalda, muidu saadan nõude. Love u! Ja tee pliis kiirelt ülekas ära, arve manuses!” 😀

Õnneks sain hiljaaegu kommentaaridesse hea pakkumise, mille ilmselt vastu võtan. Mul enda teada pole kunagi oma neere tarvis läinud, nii et kui näete mind kuskil Laagri vahel kullerit ootamas, neerud Maxima kotis tuulega käe otsas kiikumas, siis teadke – rahakamad ajad on tulemas ja saate jälle kirjad teele panna. Kohe kui Dr George papi teele paneb.

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar