JUMALAITA LAPSED

kas vanasti oli lihtsam?

28. juuni 2019

Ma hakkasin mõtlema, et kui paljud teie seast üldse mäletavad mingisuguseid tegemisi koos vanematega? Okei, ma mäletan ala rannas käimisi ja mingisuguseid üritusi, kuhu mind kaasa võeti, aga no et hullult oleks mänginud emaga või meisterdanud koos või mingid sääraseid asju…no absull ei mäleta.  Ja absull ei usu ka, et siis oleks hullu teemat tehtud sellest, sest kõik elasid nii.

Tänapäeval peab HEA lapsevanem ikka lapsega aovalgest südaööni koos olema, temaga kvaliteetaega veetma, arendama tema mõistust erinevate mängude ja harjutustega. Loomulikult ei tohi last kogu aeg õpetada, tuleb ka niisama mängida ja mürada, et laps ikka tunneks, et teda armastatakse. Last tuleb viia restoranidesse ja kohvikutesse, kindlasti ka teatrisse ja muuseumidesse, ega muidu saab lapsest kindlasti viimane mats.

Mul lihtsalt vahepeal tekib selline tunne, et kui ma teeksin kõiki neid asju, mida erinevate allikate põhjal lapsega kindlasti tegema peab, siis mul poleks konkreetselt absoluutselt mitte mingit oma aega ja mu elu keerlekski ainult laste ümber. Jah, siinkohal head emad ütleksid, et kui oled lapsed juba saanud, siis peabki elu nende ümber keerlema. Mõnele ehk sobibki selline ainult lastele pühendumine, tean isegi selliseid inimesi ja ma ei arva, et selles midagi halba oleks üldse. Lihtsalt mulle isiklikult ei sobi, sest mul ei ole seda püsivust ja kannatust ja enamasti on laste mängud nii igavad, et karju appi, haha. Õnneks Mari ja Lende vaikselt hakkavad omavahel ka mängima, et polegi mind sinna kampa alati enam nii palju vaja. Ainult nii palju pean tegema, et vahepeal pean neile käratama, et teineteist pole viisakas kägistada ja peksta ja näpistada.

Eelmise postituse kommentaaride põhjal tegin juba järelduse, et ma ilmselt olen üsna kehvake ema – kõik teised panevad oma lapsed voodisse ja need magavad nagu miškad. Ainult minu omad hakkavad öö saabudes marutõbiseid paaviane meenutama, kelle elueesmärgiks on kriisates karata ja hüpata ja 448474 korda pissil käia. Ja nüüd raudselt kõik ütlete, et issand muidugi ma naudin beebiga sada korda torni ehitamist ja muidugi ma naudin lastega meisterdamist, mis siis, et nad umbes 2 mintsa teevad kaasa ja siis su üksinda liimi ja kastanitega laua taha istuma jätavad nagu debiiliku. Ja otseloomulikult väisate te lastega alates teisest elukuust Kumu iga uut näitust ja teatris käivad lapsed juba ise bussiga Vanemuises parimaid tükke vaatamas alates sellest ajast kui nad neli olid.

Ma lihtsalt ei tea. Ma üritan oma elu kuidagi nii elada, et saaks omi asju teha ja lastele rõõmsat elu pakkuda, aga ma ehk tõesti ei ole kõige parem selles tänapäeva lapsevanemaks olemises. Ei teagi, kas sobin nii ka, või peaks kiirelt muuseumisse jooksma? Kahjuks vastust ei saa enne, kui lapsed suured on ja ise ütlevad, kas ma normaalne ema v mitte. Eile ütles Mari mulle igatahes, et ta kutsub mulle politsei, kui ma ei oska normaalselt käituda (ei viitsinud temaga ülakorrusele kaasa minna).

Oh well, elame-näeme.

Mulle tundub, et vanasti oli vähem pinget peal HEA ema olla, samas vanasti jäeti lapsi üksi koju ka, kui ise peole mindi, vähemalt mind küll 😂 Ise päris seda ei tahaks teha, tundub vähe ohtlik, aga tahaks mingi rahus lihtsalt olla ja elada ja kasvatada neid lapsi, ilma, et iga raamat ja artikkel ja kommentaar mega süümekat ei tekitaks, et nüüd keeran pekki need lapsed, sest ma ei tee seda või teist või kolmandat.

Blöö.

Täna lähme lastega mänguväljakule, aga raudselt see ka liiga labane meelelahutus 😂

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

38 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply K 4. juuli 2019 at 17:51

    Siia sobib lause, mis täna kuulsin. Kui lapsed on suureks kasvanud, saad neid jälgides neile õpetada mis nad enda lastele kindlasti peaks edasi andma, sest siis oma lapsi enam ümber voolida ei anna 😄 aga vähemalt lapselapsi!

  • Reply Andrea 1. juuli 2019 at 12:28

    Järeltulijate üleskasvatmine on alati energiat nõudev elufaas. Erinevatel aegadel on lihtsalt erinevad rõhuasetused ja kitsastkohad. Nõuka ajal eeldati, et ema tegeleb laste ja koduga, isa aga käib tööl. Kui tundus, et ema ei tegelenud, lastega siis kindlasti tuli kärmelt järeldus, et selle emaga ei ole asjad korras. Hinnangute andmist oli ka siis, lihtsalt hinnati teistsuguseid asju. Arusaamine viisakusest ja käitumisest, puhtusest jm olid veidi erinevad. Ma arvan, et praegune elu lubab rohkem isikupärast lähenemist.
    Meenub üks raamat 80-datest, mis oli mõeldud nooretel peredele ja lapsevanematele nö käsiraamatuks ja see raamat oli defitsiit. Raamatul oli ca 7 eesti autorit ja ainult 1 neist mees. Raamatu sissejuhatavas osas oli südantlõhestav kiri noorelt emalt oma mehele , eesmärgiks näidata noore ema probleeme, üksijäetust ning teha etteheiteid vastutustundetule mehele. Kirja kommentaariks autoritelt oli muuhulgas mõte, et noor isa peab ostma vanni imiku pesemiseks, sest kes muu kui isa peaks vastutama hügieeni eest kodus. Nagu aru saate üks paras jaburus. Kuid sellised oli levinumad hoiakud. Tollest ajast meenub veel üks tsitaat: vastusündinu haigestub kergesti, põeb raskesti ja võib surra.

  • Reply Merle Aus 30. juuni 2019 at 10:24

    Ülimalt äge on lugeda su blogi. Sa ei ole kohe üldse suu peale kukkunud ja see on nii vahva! Kuna ma ise pole ema ja ei tea laste kasvatamisest mitte muhvigi siis nii palju kui palju ma sind ja sinu tegemisi jälginud olen oled sa väga hea ema. Iga ema on isemoodi ja isemoodi armas ja hea!

  • Reply Keidy 30. juuni 2019 at 10:23

    Olen sellisel arvamusel, et kui laps on puhas, õnnelik, armastatud ja ei pea tundma asjatut hirmu, siis teed juba kõik õigesti. On oluline mitte ennast unustada ning anda endale ka omad käimised ja tegevused. 100% ainult laste ümber tiirlev elu hakkab segama pereelu. Kui enda eest ei hoolitse, muutud õnnetumaks. Kui elukaaslasele tähelepanu ei pööra, siis tema on õnnetu ja see teeb sinu ka õnnetuks. Kui vanemad pole õnnelikud, siis lapsed saavad aru ja tunnetavad seda.
    Väga ei usu neid “ma küll tegelen oma lapsega koidust ehani ja mu pere on megaõnnelik” inimesi.

  • Reply Mall 29. juuni 2019 at 13:43

    Eks minuga tegeleti ikka, aga mingit meisterdamist küll kunagi polnud! Mind paneb kogu selle kammajaa juures imestama, kuidas tänapäevased lapsed ikka nii-hirmus-hilja rääkima hakkavad, et näed, vanemad nutikates ja lastega ei tegele. Kes meiega nii tegeles? :D muidugi ei saa last mitmeks tunniks mõnda seadmesse unustada (eks see ole igas mõttes), aga arvan, et selliseid vanemaid on selge vähemus, kes eelistavad “segavale” lapsele telefoni ette visata. Ei saa samas seda varem rääkima hakkamist ka uskuda, sest, jah, Luule, kindlasti sa mäletad, et su Miku juba kuuekuuselt ise potile küsis ja aastasena lihtlausetega rääkis, kui ma ei mäletaks oma kolmese erilisi “miiliposte”, kui mu ema poleks neid mu kõnede põhjal kirja pannud. Muidugi on võimalik, et olen sitt ema (ei ole, kmoon) ja VANASTI jätsidki naised 30 aastaks meelde, et nende nupsud hakkasid rääkima täpselt kümnekuusena. Räntimiseks läheb juba, aga see rääkimine ka… No ei, Evylyn, kui su kolmekuune laliseb või nutuhoos “emmää” “ütleb”, pole see rääkimine, see on lihtsalt lihtne häälikuühend, mida esimesena suust välja lasta. Ta ei tea, et sa oled emme, sa oled ta jaoks tiss või pudel ja lohutus ja soojus ja armastus. Aga ta ei ütle seda sulle veel nii pea.

    • Reply Mona 29. juuni 2019 at 15:47

      Mind kasvatasid hoopis vanavanemad. Ainukene ühine tegevus oli kartulipõllul töö tegemine: kartulipanek, kõplamine ja kartuli ülesvõtmine. Me ei käinud mitte kunagi mitte kusagil (peale maal põllulapil suvel). Üks kord vanaema viis mind teatrisse, kui olin juba 15. Vanaema või vanaisa pole minuga kunagi mänginud. Kui ütlesin, et mul on igav (nii eelkooliealisena), mis minu jaoks oli väljend, et palun tegelege minuga, siis öeldi mulle, et peenraid saab rohida või põrandaid pühkida. Ehk õppisin väga kiiresti ära, et ei tohi öelda:”Mul on igav!” Muidu pannakse tööd tegema :D Aga ma see-eest mängisin nii 4/5-aastasena paljude naabruskonna lastega, 6-selt oskasin oma pisikese rahaga poes käia jäätist ostmas, teadsin väga suurt raadiust oma naabruskonnast. Olen 30-aastane. Aga samas minu parima sõbranna ema mängis oma lastega nt erinevaid lauamänge, malet, kabet, kaarte. Ja seda koos naabruskonna lastega. Aga noh, minu vanaema ütleb minu lapse kohta, kes alla 2-aastane, et vanasti kellelgi polnud aega nii palju tegeleda lastega. Samas muidugi pahandab, et laps veel ei räägi ja ei käi potil.

  • Reply Kristi 29. juuni 2019 at 11:10

    Vapsjee ei mäleta ega tea mida vanematega mängisin, tean , et mingist vanusest hakkasin suviti olema maal – vanaema juures sai siis aiatöisid teha ja rattaga ringi sõita jne. Mul piiga hetkel 5 aastane ja ma tõesti ei mäleta mida ma oma vanuses tegin, väga palju mängisin ma vennaga kuna vanemad käisid koguaeg tööl . Maja ees sai mängitud teiste naabilastega matsu, peitust ja mis iganes veel need õuemängud olid. Hetkel oma lapsega eks ikka mängime kaarte ja neid arendavaid mänge ka aga vahel tõesti tunne, et peab koguaeg kuskil käima ja tegevust pakkuma, sest ta vingub et tal igav. Mõnikord kui lasteaiast võtan siis ka esimene asi kuhu me täna lähme v kes meile külla tuleb ? Siis tunned küll, et appi. olen seletanud küll et las olla sul igav ka vahepeal . Olen 6 kuud rase ka hetkel ja päris sellist tralli kuskil õues ja nii enam teha väga ei jaksa ja tulemas teine tüdruk ;) oeh ootan seda aega kui koos mängima hakkavad, ehk tõmbub tagasi. Nutisõluvust õnneks pole, tahvlit saab vahel aga telefoni nt mitte üldse – telekast vaatab ka ainult oma lemmik multikaid.

  • Reply H 29. juuni 2019 at 09:08

    Olen 32 Ja käisin lapsena vanematega teatris ja kinos ja meisterdasime asju. Mõlemad vanemad töötasid täiskohaga.

    Seega leidus ka selliseid variante.

  • Reply Marit 29. juuni 2019 at 00:14

    Kõige parem lapse arendamine on olla “laisk” ema ja lasta tal ise hakkama saada, valvsa pilgu all mõistagi.
    Kõikide nende artklite ja tegevustega on see lugu, et mitte ükski vanem ei tegutse kõigi nende järgi. Kes ongi tublimad, ei ol seda ka iga päev, vähemalt mitte sel määral, kui mulje jääb.

    Mina mäletan küll emaga mängimist. Meie põhimängud koos olid 4-nuppu ritta ja kaardid ja iga neljapäev piltidelt 10 erinevuse otsimine. Aga seda kõike koolieas. Enne seda oli mul “emaks” vanem õde ja ekstra mälestusi eriti mängimisest vms ei meenugi. Eks selles suhtes oli mul samasugune “laisa” ema kasvatus, et tuli lõpuks ikka ise hakkama saada ja lahendusi leida.

  • Reply kätlin 28. juuni 2019 at 21:38

    Mina olen samasuguseid mõtteid mõelnud. Enda ajast ei meenu ühtegi seika kus vanemad oleksid minuga/meiega mänginud. Päris tõsiselt. Vanavanemad mängisid meiega kaarte. Vot seda ma mäletan. Või kabet/malet.
    Aga põhjus on väga lihtne. Sel aja (olen kolmekümnene) olid lihtsalt loomad, kelle eest hoolitseda ning lisaks töö. Polnudki sellist aega, et lastega mängida. Selleks olid õed/vennad/väikesed sugulased. Tööd oli nii palju, et vaata kas õhtuks jõuad kõik ära teha.
    Kuskilt lugesin või kuulsin, et tänapäeval tehakse lapsi pigem emotsiooniks vms. Vanasti oli lapsi vaja tööks. Et oleks, kes talu edasi peaks ning aitaks talutöödes. Tänapäeval pole vajadust selle järele.

  • Reply Mia 28. juuni 2019 at 19:56

    Kusjuures ma ka ei mäleta, et mu ema oleks minuga hullult tegelenud. Siis vist mängis rohkem minuga, kui ma olin väga väike. Pärast mängisin jumala rahulikult üksinda või väljas teiste lastega. Ja mind jäeti ka üksinda koju kui vanematel oli vaja pidu panna naabrite juures. Kui praegu täiskasvanuna tagasi mõtlen, siis tundub küll, et appi niimoodi ikka ise ei julgeks, aga tol ajal see mind küll ei häirinud ega ei tekitanud mingit emotsionaalset traumat :D

  • Reply m 28. juuni 2019 at 18:38

    I feel ya.

  • Reply üksikema 28. juuni 2019 at 16:45

    Mulle meeldib lapsega puslet panna, värviks ka heameelega, või lauamänge mängiks. Raamatut loen ka heameelega üldiselt. Teatrisse ja muuseumi tahaks minna, aga ta nii püsimatu et suht võimatu käia kuskil. Mina ei käinud lapsega ema-õdedega kordagi teatris vms ja jube kahju.. Olengi täiesti mats :D ühegi eesti näitleja nime ei tea pm

    • Reply Mann 28. juuni 2019 at 22:25

      Jäin ise ķa eile sarnast asja mõtlema. Räägin suht tihti oma lastele oma lapsepõlvest ja meie lapsepõlve tegemistest jne. Neile väga meeldib kuulata. See algab alati “Minu ajal….” 😂😂😂 ja ketran ja ketran, kujutan ette, et tundun nagu vanavanamutt. 😂

  • Reply Kairit 28. juuni 2019 at 16:03

    Ma räägin iga päev, et lastega ei tohi liiga palju tegeleda. Tänapäeval just nii ongi ja siis lapsed tujukad jne. Nad ei oskagi üksi mängida. Nii kui mingi nutiasi käest võtta, siis hala lahti. Mul plika 6.5 aastane ja arvabki, et me peame igapäev kuskil käima :D aga ma olen 35ndl rase ja no enam ei viitsi :D lisaks see raha, mis sellele kulub. Igapäev seletan, et raha ei kasva puu otsas. Õnneks ei ole tal hullu nutisõltuvust ja mänguväljakul mängib ilusti üksi. Ei ole mina kunagi kõrval istunud ja mänginud temaga. Aga väljas pool kodu on mul muidugi väga hea laps. Magamaminekul ikka on vaja 10 korda öelda,et läheme hambaid pesema ja siis alles, kui häält tõstan, reageeritakse. Siis voodis tulevad väga tähtsad jutud meelde. Õnneks magab oma toas ja kui magama jääb, siis on hommikuni vaikus majas :D

  • Reply Kelly 28. juuni 2019 at 15:24

    Mina ka ei mäleta, et ema oleks minuga voolinud-liiminud-kleepinud. Pigem mäletan seda, kuidas isa mind pubisse kaasa võttis ja ostis kõik, mis ma tahtsin 😂 pool lapsepõlve mäletan üldse vanaema juurest, sõbrannad olid kõik vanaema maja ümbert. Mängisime suviti vähemalt iga päev. Vanaema õpetas mind ka lugema ja ilmselt ka muid tegevusi tegema.
    Endal kaks last. Olen hiiglama kanaema ja lapsed nagu iminapad mu küljest sünnist saati. Esimese lapsega olin eriti lõviema, aga ka teisega soovisin vähemalt beebieas ise tegeleda. Nüüd on väiksem beebi juba kolmene ja no ei ole väga variantigi teda jätta – vanaema, kes mind haris, vaatab nüüd ka lapse-lapselapsi 👍😀 minu enda vanematel on elus teised prioriteedid, pidu ja töö 🙄
    Ma olen lastega apsull iga päev, vahel meisterdame, käime mänguväljakul, karussellidel. Tahan olla hea ema, et nad tulevikus mäletaksid mind rohkem kui kolmandaid isikuid.
    Mallu, sa oled hea ema 😉 Ära kuula tohmaneid.. Mul tütar lõpetas esimese klassi ja pole talle veel keemilisi elemente õpetanud. Hea, et tennisepealu oskab siduda.

  • Reply Päevalilleke 28. juuni 2019 at 14:47

    Loogiline on, et pigem ei mäleta täiskasvanud selliseid asju oma lapsepõlvest, kuna need olid nn pisiasjad ja meelde jäävad vaid erksamad ja põnevamad sündmused. Ja ma usun, et see kui palju keegi oma lapsega nokitsem vmt ei näita kui hea või halb ema ta on, tüüpiline ülemõtlemine ühiskonna poolt.

  • Reply Annika 28. juuni 2019 at 14:21

    Ma võin iga kell lapsega mängida, eriti veel õues, aga ma vihkan last magama panna. Apppiii kuidas ma seda vihkan. Võiks nii olla, et laps on väsinud, jääb magama. Aga ei 🤯😡 siblib, räägib, naerab jne…

  • Reply T 28. juuni 2019 at 14:05

    Mallu, süütunne on kõige mõttetum tunne maailmas. Sellest pole mingit kasu. Nii et lõpeta süü tundmine. :)

    Ja igasugu artiklite jms kohta, las kirjutavad, las räägivad. Igaüks kasvatagu ise oma lapsi, ära lse end mõjutada sellest. Peaasi, et sa ise rahul ja rõõmus oleks.

    Mis puutub aga laste magamapanekusse, siis ilmselgelt pole sa ikka ise ka selle teie olukorraga rahul, seega tegutse ja MUUDA midagi. Usu, ka sinu paavianikesed saaksid ilusti magama, veidi vaja ainult kannatust ja järjepidevust. Martaga oleks eriti lihtne praegu alustada, tema ei haugu vastu, ei roni voodist välja ega midagi. Tee proovi!! Usu, hea tulemus on lihtsalt õnnistus!! ;)

  • Reply Liina 28. juuni 2019 at 13:58

    Minuga samamoodi lapsena ei mängitud kuigi palju. Ema oli tööl, vanaema ja vanaisa olid olemas, aga need käisid ka tööl või vaatasid Soome kanaleid. Nooremana eriti mänguasju polnud saada, vanaema töötas hotellis ja sealt sai mingeid ajakirju ja siis vanaisaga kleepisime autosid jm ajakirjadest perfokaartidele ja siis ma üksinda mängisin nendega ja olin nii õnnelik, et mul “nii palju asju” oli. Natuke vanemana võisin tunde üksinda poodi, postkontorit ja raamatukogu mängida. Vaja on lihtsalt creative mindi ja kui su lapsel (mitte konkreetselt sinu omal) seda pole, siis ta ei saa seda ka siis, kui sa pühendad tunde temaga mängimisele, pigem tema eest mängimisele…

  • Reply Triin 28. juuni 2019 at 13:50

    Ei mäleta küll, et lapsena oleks ema ja isaga midagi mänginud või teatris-muuseumis-restoranis käinud. Vähemalt ühe korra kinos käisime küll. :D
    Mõtlen ise ka pidevalt, et kas see on mingi uue aja “haigus”, et lapsevanem peab pidevalt lapsele tegevust otsima ja temaga muudkui tegelema ja mängima ja arendama. Oh ja need laste mängud on NII IGAVAD, täiega peab ennast sundima ja jälle tekib tunne, et ma olen halb ema, kui ei jaksa/taha/viitsi pidevalt tegeleda, mängida ja arendada.

  • Reply A. 28. juuni 2019 at 13:44

    🙋🙋🙋FEEL YOU. Mu üks ja ainus laps saab alles aastaseks ja tema tähelepanuvõime on umbes 3 sekundit 🙄 kõnnib juba poolteist kuud, mängib ise hästi ja käime mänguväljakutel ka. Kõik väärtuslikumad ja eluohtlikud asjad on ära pandud. No ma ei pea ju tal kogu aeg järel jooksma ja muudkui õpetama 😁 koos mängime ka, aga mitte hommikust õhtuni. Muidugi mul räiged süümekad, kui HEA EMA manuaali näen kuskil, aga ma leian, et puhanud ja heatujuline ema on parem kui väsinud ja pahur 💁

    • Reply Älis 28. juuni 2019 at 16:53

      Lapsed peavad oskama ise ka olla ja mõelda välja endale mänge. Ei ole nii, et istud kõik oma vaba ja mängid ja voolid jne. Iga lapsevanem teeb nii palju kui ta suudab ja tahab, pole mõtet ennast võrrelda teistega. Keegi viitsib rohkem, keegi vähem, ega selle pärast ta halb lapsevanem pole ju. Lastele jäävad meelde igasugused suuremad sündmused ja ettevõtmised, kui nüüd ülepäeva kuskil teartites ja muuseumides sitsida, siis see muutub ju rutiiniks :D. Pole ime, et lapsi enam ei vaimusta mitte midagi. Nii, et chill.. kui puhtt blogi ja insta põhjal hinnata, siis teil seal tegemisi ikka jätkub..

  • Reply Evelin 28. juuni 2019 at 13:31

    Mina poolenisti pedagoogina ütlen jällegi, et lapsel peabki vahepeal igav olema, sest kui ta harjub sellega ära, et kogu ta aeg on vanemate poolt sisustatud ja ära organiseeritud, siis ta ei oskagi varsti enam ise midagi välja mõelda ja vahib sind lolli näoga, et “igav on”.

    Mina mäletan küll oma lapsepõlvest emaga vahvaid tegemisi. Ta on mega hea fantaasiaga ja lemmik oli õhtuse unejutu aeg, kui ta ise igasuguseid muinasjutte välja mõtles ja tavaliselt olid need veel järjejutud. Igasuguseid mänge oma lapsepõlvest õptas ta ka. Käisime vahel õhtuti jalutamas ja maailma asju arutamas. Põnev oli ka see, et meid võeti peaaegu alati ta sõbrannade juurde kaasa. Meisterdamist oli ka, algul näitas ette ja siis tegin juba iseseisvalt.

    Ei saaks öelda, et ta oleks nüüd enamuse päevast meiega tegelenud, pigem olime ikka need lapsed, kes hommikul õue tormasid, vaevu- vaevu ennast söögi ajaks koju said veetud ja keda pidi õhtul kaikaga tuppa ajama, sest mängud olid ju pooleli. Aga siiski oli tunne ja teadmine, et ema tunneb mu elu ja tegemiste vastu huvi. Õnneks mul oli piisavalt õdesid- vendi ja teisi lapsi, kellega mängida ka.

  • Reply M. 28. juuni 2019 at 13:28

    Emad ongi erinevad! Aga ükskõik milline ema sa teiste arvates ka ei oleks, oma lastele oled ikka maailma parim! Ja see on vinge tunne! :)
    Magamineku kohta tahtsin veel kirjutada, et see ongi teie magamineku “rituaal” laste arvates, sest teil on nii olnud ja neil on selline käitumine juba sees. Muuta seda on juba väga raske ja nõuab väga suurt järjepidevust 😑 aga edu!

  • Reply I 28. juuni 2019 at 13:26

    Ma ei oska absoluuuuuutselt lastega mängida või noh, tarkade raamatute järgi teen ma seda täiesti valesti (ei lase lapsel mängu juhtida)🤣 ..seega, las mängivad siis ise. Lauamänge mängime küll koos, sellel õnneks kindlad reeglid ja ma ei saa last oma mänguoskamatusega tuksi keerata 😜
    Ahh..ma tglt üldse ei põe, laps peabki üksi ka hakkama saama ja igavust tundma, see arendab aju palju rohkem, kui pidevalt mingite tegevuste ettesöötmine.

    Looduses elame ja käime, aktiivset liikumist ratastega/jala/jooksuga on meil palju…muuseumid- tänan, ei….kino-jah…teatris käivad lasteaia/kooli kaudu. (Me pole mehega kahjuks kumbki nii kultuursed inimesed, et vabatahtlikult muuseume ja teatrit väisata viitsiks 😌 )

  • Reply Mirru 28. juuni 2019 at 13:18

    Mu kolmene lubas ka mulle politsei kutsuda ja räägib ära mis ma tegin. Ma ei mäleta, mida ma siis tegin või tegemata jätsin 😁

  • Reply Vaike 28. juuni 2019 at 13:13

    Ma mäletan peamiselt seda, kuidas me möliseda saime, sest kaklesime. Ja no me ikka kaklesime! Mul on õel siiamaani kintsu peal arm, sest ma puresin teda nagu marutõbine koer. Ma poleks ülemäära imestunud, kui ema ükspäev ütleks, et meid tegelt nats rohkem oli, aga me lihtsalt sujuvalt igapäevase kakluse käigus mõne maha lõime. Tema asemel oleks ilmselt tahtnud aeg-ajalt ise seda kampa harvendada 😁

  • Reply Kadri 28. juuni 2019 at 13:09

    Mul on kolm last ja teise juures andsin alla teesklemast, et ma kuidagi tahan lapsega koos mängida. Midagi nürimat ja igavamat pole maailmas olemas kui lapsega põrandal istuda ja mängida. Ma ei suuuuuudaaaaaa!!! Mõtlen nii, et minu vanemad ei mänginud minuga mitte kunagi, mitte ainumaski kord. Ometi polnud mul kunagi igav ja mängisin oma nukkudega täitsa üksi ka edukalt. Väljas meeldib lastega käia aga mitte üksi, mees peab ka olema, et saaks seda koormat jagada. Mängigu need kellele see meeldib. Ei usu, et see on õige, et vägisi mängid mingite autodega või nukunõudega ise iga keharakuga soovides röökides metsa joosta.

  • Reply Anni 28. juuni 2019 at 13:08

    Mul samad mõtted sinuga. Ma mäletan et ema mõnikord mängis meiega, aga üldiselt ikka utsitas meid kolmekesi mängima. Ja meil oli laut-kanad, lambad, lehmad, sead. Siis ma mäletan ikka kuidas ema enamus aega seal pudi toimetama ja toas süüa tegema. Vahel käisime seal kaasas, aga üldiselt ikka mängisime õdedega. Isa käis tôöl või ehitas/toimetas garaazis. Ja mul oli enda meelest väga õnnelik lapsepõlv ja polnud küll sellist tunnet et ma poleks armastatud vms. Enda arust olen täitsa viisakas ja hästi kasvatatud täiskasvanu ka 😀.
    Aga enda lastega on sama, et koguaeg on veidi kuidagi see ühiskonna surve peal et peab nendega midagi tegelema. Samas ma ise tunnen, et kui endal on see õige tegemise tuhin siis laps läheb ka palju paremini kaasa ja ongi lõbus, aga kui mõtled et okei, olen tubli ja teen nüüd seda lapsega siis kuidagi lapsel ka kaob see tuhin eriti kiiresti ära. Aga vahel ongi lihtsalt see, et ei viitsi mängida. Pole sellist loovust antud noh. Hea et sa selle artikli panid, ma mõtlesin et mul ainukesena sellised tunded 😀😀

    • Reply Stina 28. juuni 2019 at 17:16

      Kui mina olin väike, siis mine õnneks öösiti üksi ei jäetud. Esiteks olid õde ja vend juba üsna suured, ilmselt said valvata ja teiseks mu isa on üsna kanaisa selle koha pealt, kippus ülivalvas olema. Samas ajad olid siiski teised ja üks mu esimesi mälestusi on, kuidas ma 4-aastasena ÜKSI suvel mööda kodualevit tuiasin ja fantaseerisin, et elan muinasjutumaal, loos osaline, mida mulle loetud oli. Praegusel ajal on see ikka väga välistatud. Esiteks, sest see on hirmus (mulle) ja teiseks mu laps ei oleks eales rahulik üksi kuskil tänaval tuiamas. Kanaisa mul ikka mängis minuga ja õpetas kirjutama, lugema ning luges mulle usinasti.

    • Reply Kaire 28. juuni 2019 at 23:05

      Laps tuleb ju meie ellu, mitte meie ei sünni lapse maailma. Laps peab harjume meie argipäevaga, kui tahan siis lebon, kui tahan siis kondan linna peal, laps kaasas. Ei organiseeri ega paanitse, kulgen läbi elu. Laps peab mängima omaealistega, mitte täiskasvanuga. Ôed vennad, nende puudumisel kûla pealt môni môngel.

      Take it easy, Pöial-Liisi!! Närvirakud ei taastu.

  • Reply K 28. juuni 2019 at 13:01

    Minu laps on ka segane paavian kui magamamineku aeg on käes. Eriti hulluks läheb asi siis kui on vaja linu vahetada…õudne lihtsalt. Vahepeal oli laps mõned ööd mu ema juures ja ma süüdistasin selles hulluses alusetult lausa teda, kuna see linade vahel hüsteeriliselt rabelemine tuli pmst üleöö! :D

  • Reply Eve 28. juuni 2019 at 12:56

    Ütlen ausalt, et olen ka pigem selline, et lihtsalt ei viitsi mängida nende laste mänguasjadega aga alati surun ennast, sest jumal hoidku, äkki lapsest ei arene miskit ja olen halb ema. Survet tuleb ikka igast suunast nagu tänapäeval ema poleks üldse inimene ja peabki olema 24/7 lapsehoidja ja mängukaaslane ja oma aega ei tohi never olla.. Pole minu jaoks lihtsalt see. Mul on vaja oma hingamisruumi ja titekisavaba aega. Kasvõi tunnike päevas. Muidu oleks varsti ilmselt hullumajalaks :D

  • Reply Merka 28. juuni 2019 at 12:54

    Ma olen juba ammu mõelnud seda, et tänapäeva infoühiskond ja internet ja foorumid ja raamatud teevad meie kui emade elu küll natuke raskemaks, vähemalt minul küll. Nii kui jälle võtan mingi lastekasvatuse artikli lahti, tunnen kohe hulle süümekaid, et ma olen vist niiiiiiiii halb ema :(
    Nii et nüüd proovin ikka kainema mõistusega neid lugeda/lugemata jätta, sest see surve, mis ma saan nendest artiklitest, tekitavad mulle ainult süümekaid ja pinget ja stressi ja muid halbu tundeid.

  • Reply A 28. juuni 2019 at 12:43

    Mul samad mõtted lapse kasvatamise koha pealt :) no mitte ei oska maha istuda et nii, hakkame koos autodega mängima. Mu fantaasia pole nii lai, et häid mängumõtteid tuleks 😂
    Samas üritan palju käia õues matkaradadel jne.
    Ehk ei tule muuseumieksponaatidest väga hullem elukas 😛

    • Reply Mallu 28. juuni 2019 at 12:46

      Autodega ma oskaks veel vähem mängida, ponidega veits…tuian laual ja panen neid magama, kui Mari käsib :D

      • Reply Kristi 28. juuni 2019 at 13:23

        Minu meelest on tänapäeval selle lapse “arendamisega” veits üle pandud. Kui pidevalt lapsega mängida, talle tegevusi ette sööta, siis kuidas peaks arenema loovus ja ise millegi välja mõtlemine. Oman ka ühte last ja mängin temaga suht vähe (lööge risti nüüd!). Põhilised asjad mida koos teeme terve perega on kuskil käimine ja temaga vestlemine ja müramine, liivakastis ehitamine. Meil on oma maja maal ja ta hängib meiega õues kaasas, mehe vanemad elavad ka siin, seega ta käib nende poole jne. Tegevusest puudu ei tule ja paljud on öelnud, et loovust ja nutikust on tal küllaga, ps ta saab 4. Jap, kiidan oma last 😃 aga pigem mängige veidi vähem ise ja laske lapsel endal maailma avastada ja omavanused lapsed tulevad ka kasuks! Kindlasti ei ela me idüllilist maaelu metsade keskel koos hunniku loomadega, meil on olemas internet ja ilmselgelt vaatab laps ka multikaid ning on kursis tehnikaimedega.
        Seega ärge tõmmelge üle ja tehke mõned asjad nii nagu vanasti! 😉