Nagu näha, siis eelmine postitus küttis kirgi. Oli inimesi, kes said aru, et tegemist on täiesti tavalise huumoriga ja tähelepanekuga elust, aga leidus ka neid, kes arvasid, et peaksin kiiremas korras psühholoogi poole pöörduma, sest olen teinud midagi, mida terve mõistusega inimene iial ei teeks – mõnitanud noort mures ema. Aga mis püha lehm see noor ema on, et teda mõnitada ei või, kui ta seda väärt on? Ma ei lähe nendele inimestele ukse taha, et siis neid roppustega üle…
-
Ustavad lugejad üle maa teavitasid mind eile ühest veelgi suurepärasemast Facebooki kommuunist, kus nalja pidavat kamaluga olema. Ega inimene ise enne ei usu, kui oma silmaga saab üle kaeda, eksole. Nõnda panin ka mina…