jõehobu elutoas

Häbi tunnistada, aga ma lapsena ja noorena (nagu ma praegu oleks hirmus vana) lugesin kogu aeg, aga nüüd “suurena” pole nagu aega.  Ma lugesin igasuguseid raamatud – klassikat, muinasjutte, noorteromaane, no kõike, mis kätte sattus. Mul on miskipärast meeles selline seik, kuidas ma väiksena turnisin mööda raamaturiiulit ja uurisin papalt: “Mis täht see on? Aga see? Aga see?”. Nõnda need tähed selgeks said ja ma isegi mäletan, millise raamatuseljal oleva pealkirja ma esimeste seas kokku veerisin. “Serengeti ei tohi surra”.…

Jätka lugemist