kuidas mõjutad sina oma lapse tulevast “mina”?

Häbi tunnistada, aga ma lapsena ja noorena (nagu ma praegu oleks hirmus vana) lugesin kogu aeg, aga nüüd “suurena” pole nagu aega.  Ma lugesin igasuguseid raamatud – klassikat, muinasjutte, noorteromaane, no kõike, mis kätte sattus. Mul on miskipärast meeles selline seik, kuidas ma väiksena turnisin mööda raamaturiiulit ja uurisin papalt: “Mis täht see on? Aga see? Aga see?”. Nõnda need tähed selgeks said ja ma isegi mäletan, millise raamatuseljal oleva pealkirja ma esimeste seas kokku veerisin. “Serengeti ei tohi surra”. Raamatu kaanel oli sebra. Ma veel mäletan, et mul oli vaesest sebrast nii kahju. Vaene Serengetikene. Miks ta üldse peakski surema? Ma siiani pole seda raamatut lugenud, seega ma ei tea, kas see oli päriselt mingi sebra, kes seal suri, või mitte. Aga lihtsalt meenus täiesti offtopic selline asi.

Viimastel päevadel olen ma ka usinalt raamatutega kokku puutunud. No esiteks see “Oskar ja asjad”, siis saatis hea inimene, Kaisa, mulle raamatu “Jõehobu elutoas” ja ma olen sellega peaaegu juba lõpukorral. Tahan teilegi soovitada, sest päris huvitav oli lugedes mõelda, et kas tõesti oli mu lapsepõlves nii või naa. Ja hämmastav, kuidas üks inimene seda endaga edasi kanda võib, ka ilma mäletamata.

Kindlasti on see kasulik lugemine ka lapsevanemale, sest paratamatult on inimene selline, et on mustrite ohver ja võib enda teadmata enda vanemate vigu teha ka oma lapse peal. Toon teile ka mõned näited, mis mulle raamatust eredalt silma jäid. Näiteks kirjeldab seal seika, kuidas väikse lapse isa oli väga haige ja haigushoo ajal lebas köögipõrandale ja karjus, et raiub endal kirvega jalad maha. Laps nägi seda pealt, ehmatas ja hakkas nutma. Ema ütles lapsele, et pole hullu, kõik on korras, ära nuta. 25-aastat hiljem võib see sama laps, kes nüüd juba täiskasvanud inimene on, avastada, et tal on ootamatud paanikahood. Miks? Sest tema sees on 25 aastat olnud hirm, mida vanemad ei võtnud ära ja leevendanud, vaid hoopis surusid maha.

Ma avastasin, et ma mõnikord ütlen Marile, et mis sa ikka nutad, see on ju nii väike asi. Aga täitsa ise, enne raamatut lugemata, tundus see mulle ühel hetkel tobe. Inimene ei oska rääkidagi, tal on mingi mure ja ta väljendab seda nii, kuidas oskab. Ega mullegi ei meeldi, et keegi ütleks mulle raskel ajal, et miks sa ikka nutad. Ju siis on mul vaja nutta! Ja kui keegi teine ütleb, et minu mure on tühine, siis see tekitab mulle tunde, et mina ise koos oma murega olen tühine. Seega lõpetasin ma sellise asja Marile ütlemise ja sõnan nüüd hoopis, et nuta, nuta, kui sul vaja on. On jah jube lugu, kui sa ei saa emme passi juppideks rebida, aga selline on elu ja küllap varsti tuju paremaks läheb. Läheb ka.

Siis toodi raamatus selline näide, et autor viis oma lapse esimest päeva lasteaeda, kus oli palju lapsi, kes sinna esimest korda toodud oli. Üksi võõras kohas, võõraste inimestega. Loomulikult kippus paljudele nutt peale. Samas kui tüdrukuid võeti sülle ja lohutati, siis poisid võeti käekõrvale ja näidati autosid, ise öeldes, et mis sa ikka nutad. Sa oled ju suur poiss. Tulemus on see, et tüdrukud näevad, et emotsioonid on okei. Kui neid näidata, siis keegi lohutab sind, hoiab sind. Poisid nägid aga, et nende emotsioonid teevad neid vähem väärtuslikuks (mis sa tönnid nagu plika) ja takkatipuks juhiti nende emotsioonid mujale – autodele.

Ja siis inimesed imestavad, et miks naised küll nii emotsionaalsed on ja mehed sellised endasse tõmbunud inimesed. Ma üldistan muidugi, aga kui selline asi käib põlvest. põlve, siis pole siin ju midagi imestada. Tänapäeval on vanemad minu arusaamist mööda siiski … rohkem emotsioonidega kursis, kuid nagu öeldud. Mustrid korduvad ja kui kellegi isa ütleb pojale, et ära nuta, siis ütleb see poeg kunagi oma pojale, et mehed ei nuta ja lõpuks on kuskil pereema, kes ei suuda oma mehele kuidagi ligi saada, mehel pole oskust oma emotsioone näidatagi, sest talle pole seda kunagi lubatud.

See võib omakorda viia näiteks liigse alkoholitarbimiseni. Ja muidugi ei toimu see vaid meestel. Ka mina mäletan lapsepõlvest, et vanaema ütles paljude asjade kohta, et see on tühiasi, pole vaja nutta. Kuigi minu meelest ei olnud see sugugi tühine. Aga arusaam tekkis, et kui juba vanaema ütleb, et pole vaja nutta, siis ei nuta ka. Siiani suudan ma nutta teiste ees vaid purjus peaga. Kainena hoian oma nutud kõik endale, kui vähegi suudan.

Oma lapsega loodan ma seda viga mitte teha. Ma usun, et kõik tahavad oma lastele parimat, aga ma ausalt soovitan seda raamatut lugeda. Seal on palju näiteid ja nõuandeid, millised tavalised sõnad ja väljendid võivad lapsele sisse jääda ja tema päris sisemist mina kohutavalt muuta. Ükski emotsioon ja tunne ei kao, neid saab matta, aga nad tulevad kuidagi välja. Kas siis depressiooniga, mille põhjust sa ei mõista, tervisehädade või sõltuvustega.

Raamatut leiad näiteks SIIT, aga käsi südamel, mingi reklaamartikliga tegu pole. Lihtsalt huvitav lugemine.

Pildil mina eelmine aasta rannas sõpradega

Mis head raamatut teie viimati lugesite, mis tõeliselt mõtlema pani?