AVALDAN ARVAMUST LAPSE ÜLES KASVATAMINE LASTEASJAD LOOMAD LOTTE MARI JOHANNA

kuidas mõjutad sina oma lapse tulevast “mina”?

12. jaanuar 2016

Häbi tunnistada, aga ma lapsena ja noorena (nagu ma praegu oleks hirmus vana) lugesin kogu aeg, aga nüüd “suurena” pole nagu aega.  Ma lugesin igasuguseid raamatud – klassikat, muinasjutte, noorteromaane, no kõike, mis kätte sattus. Mul on miskipärast meeles selline seik, kuidas ma väiksena turnisin mööda raamaturiiulit ja uurisin papalt: “Mis täht see on? Aga see? Aga see?”. Nõnda need tähed selgeks said ja ma isegi mäletan, millise raamatuseljal oleva pealkirja ma esimeste seas kokku veerisin. “Serengeti ei tohi surra”. Raamatu kaanel oli sebra. Ma veel mäletan, et mul oli vaesest sebrast nii kahju. Vaene Serengetikene. Miks ta üldse peakski surema? Ma siiani pole seda raamatut lugenud, seega ma ei tea, kas see oli päriselt mingi sebra, kes seal suri, või mitte. Aga lihtsalt meenus täiesti offtopic selline asi.

Viimastel päevadel olen ma ka usinalt raamatutega kokku puutunud. No esiteks see “Oskar ja asjad”, siis saatis hea inimene, Kaisa, mulle raamatu “Jõehobu elutoas” ja ma olen sellega peaaegu juba lõpukorral. Tahan teilegi soovitada, sest päris huvitav oli lugedes mõelda, et kas tõesti oli mu lapsepõlves nii või naa. Ja hämmastav, kuidas üks inimene seda endaga edasi kanda võib, ka ilma mäletamata.

Kindlasti on see kasulik lugemine ka lapsevanemale, sest paratamatult on inimene selline, et on mustrite ohver ja võib enda teadmata enda vanemate vigu teha ka oma lapse peal. Toon teile ka mõned näited, mis mulle raamatust eredalt silma jäid. Näiteks kirjeldab seal seika, kuidas väikse lapse isa oli väga haige ja haigushoo ajal lebas köögipõrandale ja karjus, et raiub endal kirvega jalad maha. Laps nägi seda pealt, ehmatas ja hakkas nutma. Ema ütles lapsele, et pole hullu, kõik on korras, ära nuta. 25-aastat hiljem võib see sama laps, kes nüüd juba täiskasvanud inimene on, avastada, et tal on ootamatud paanikahood. Miks? Sest tema sees on 25 aastat olnud hirm, mida vanemad ei võtnud ära ja leevendanud, vaid hoopis surusid maha.

Ma avastasin, et ma mõnikord ütlen Marile, et mis sa ikka nutad, see on ju nii väike asi. Aga täitsa ise, enne raamatut lugemata, tundus see mulle ühel hetkel tobe. Inimene ei oska rääkidagi, tal on mingi mure ja ta väljendab seda nii, kuidas oskab. Ega mullegi ei meeldi, et keegi ütleks mulle raskel ajal, et miks sa ikka nutad. Ju siis on mul vaja nutta! Ja kui keegi teine ütleb, et minu mure on tühine, siis see tekitab mulle tunde, et mina ise koos oma murega olen tühine. Seega lõpetasin ma sellise asja Marile ütlemise ja sõnan nüüd hoopis, et nuta, nuta, kui sul vaja on. On jah jube lugu, kui sa ei saa emme passi juppideks rebida, aga selline on elu ja küllap varsti tuju paremaks läheb. Läheb ka.

Siis toodi raamatus selline näide, et autor viis oma lapse esimest päeva lasteaeda, kus oli palju lapsi, kes sinna esimest korda toodud oli. Üksi võõras kohas, võõraste inimestega. Loomulikult kippus paljudele nutt peale. Samas kui tüdrukuid võeti sülle ja lohutati, siis poisid võeti käekõrvale ja näidati autosid, ise öeldes, et mis sa ikka nutad. Sa oled ju suur poiss. Tulemus on see, et tüdrukud näevad, et emotsioonid on okei. Kui neid näidata, siis keegi lohutab sind, hoiab sind. Poisid nägid aga, et nende emotsioonid teevad neid vähem väärtuslikuks (mis sa tönnid nagu plika) ja takkatipuks juhiti nende emotsioonid mujale – autodele.

Ja siis inimesed imestavad, et miks naised küll nii emotsionaalsed on ja mehed sellised endasse tõmbunud inimesed. Ma üldistan muidugi, aga kui selline asi käib põlvest. põlve, siis pole siin ju midagi imestada. Tänapäeval on vanemad minu arusaamist mööda siiski … rohkem emotsioonidega kursis, kuid nagu öeldud. Mustrid korduvad ja kui kellegi isa ütleb pojale, et ära nuta, siis ütleb see poeg kunagi oma pojale, et mehed ei nuta ja lõpuks on kuskil pereema, kes ei suuda oma mehele kuidagi ligi saada, mehel pole oskust oma emotsioone näidatagi, sest talle pole seda kunagi lubatud.

See võib omakorda viia näiteks liigse alkoholitarbimiseni. Ja muidugi ei toimu see vaid meestel. Ka mina mäletan lapsepõlvest, et vanaema ütles paljude asjade kohta, et see on tühiasi, pole vaja nutta. Kuigi minu meelest ei olnud see sugugi tühine. Aga arusaam tekkis, et kui juba vanaema ütleb, et pole vaja nutta, siis ei nuta ka. Siiani suudan ma nutta teiste ees vaid purjus peaga. Kainena hoian oma nutud kõik endale, kui vähegi suudan.

Oma lapsega loodan ma seda viga mitte teha. Ma usun, et kõik tahavad oma lastele parimat, aga ma ausalt soovitan seda raamatut lugeda. Seal on palju näiteid ja nõuandeid, millised tavalised sõnad ja väljendid võivad lapsele sisse jääda ja tema päris sisemist mina kohutavalt muuta. Ükski emotsioon ja tunne ei kao, neid saab matta, aga nad tulevad kuidagi välja. Kas siis depressiooniga, mille põhjust sa ei mõista, tervisehädade või sõltuvustega.

Raamatut leiad näiteks SIIT, aga käsi südamel, mingi reklaamartikliga tegu pole. Lihtsalt huvitav lugemine.

snarky_hippo

Pildil mina eelmine aasta rannas sõpradega

Mis head raamatut teie viimati lugesite, mis tõeliselt mõtlema pani?

 

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

31 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Annupannu 15. jaanuar 2016 at 21:30

    Ma viimasel ajal mõtlen nii palju
    sellele kuidas mind kasvatati. Mis
    mind mõjutas. Ja siis mõtlen palju
    kuidas enda lapsi kasvatada. Tean
    paljud ei loe mingeid kasvatus
    raamatuid ega artikleid. Aga mulle
    väga meeldib erinevaid
    lugeda/võrrelda. Peaasi et kõik peas
    sassi ei lähe :P. Mäletan et sa
    mainisid seda kiituse ja tunnustuse
    teemat. et pigem oli sul laitus…või
    siis mitte piisav tunnustamine. Kui
    inglise keeles oskus hea siis kuula
    seda Podcasti. see kuskil 45minti
    vist, aga räägib kiituse/tunnustuse
    vahest. Põhja-Ameerikas on
    probleemiks üle kiitmine ja ma mõtlen
    et eestis on jah kiituse puudus.
    Mõlemad variandid pole head.
    Tunnustamine kõige parem.

    http://vickihoefle.com/podcast-encouragement/

    Ja kui kedagi huvitab, siis keegi
    tegi sellest eesti keelse kokkuvõtte.
    Kui üles leian ja soovi on siis võin
    selle siia postitada. :)

  • Reply r 14. jaanuar 2016 at 11:54

    Issand, mu ema on ikka parim! Sain veelkord kinnitust sellele, kuna mäletan oma lapsepõlvest nutmisega seoses ühte lauset, mida
    ema alati ütles: ”nuta ennast tühjaks!”. Ma ausalt tunnen, et olen parem inimene praegu tänu sellele. Mehega on raske vahepeal
    kuna tema peal on hästi näha seda ”mehed ei nuta” teemat. Ta siis teinekord ei saa üldse aru, miks ma oma emotsioone niimoodi
    läbi elan ja mina ei saa aru, miks ta kõike endasse hoiab.

  • Reply S 13. jaanuar 2016 at 00:28

    Austan oma vanemaid, aga ise teeksin paljugi
    teisiti, näiteks ärge mitte kunagi pahandage
    oma lapsega kui ta nutab või tal miski
    ebaõnnestub, uskuge mind ta on sel hetkel ise
    juba piisavalt õnnetu, mis tekitab olukorra,
    kus lihtsalt vanemate eest üritatakse
    ebaõnnestumisi varjata ning samas ei osata
    ise toime tulla, mis tekitab veel stressi. Isegi
    üle 20 olles räägin vanematele vaid
    positiivsest, ei leia et nii on õige, aga oma
    närvide nimel paraku vajalik..

  • Reply Annika 13. jaanuar 2016 at 00:07

    Mina lugesin ka ca kuu aega tagasi “Jõehobu elutoas” ja oli palju mõtlemapanevat äratundmist.

  • Reply Am 12. jaanuar 2016 at 23:07

    Väga hea postitus!!! Ma olen 1a poja ema ja
    enne rasedust ei mõelnud üldse nendele
    teemadele. Siis lugesin paar raamatut:
    “Kuidas luua tervislik kiindumussuhe oma
    lapsega” ja “Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata
    lapsel oma tunnetega toime tulla”. Need olid
    raamatud, mis avasid mu silmad ja panid
    môistma, kui “valesti” ma ise olen kasvatatud.
    Üritan mustreid murda, kuid pean tôdema, et
    üleöö see ei juhtu ja nôuab palju enesega
    töötamist. Samas, kui nüüd viimasele aastale
    tagasi vaadata, siis olen juba palju arenenud.
    Lapse saamisel ja kasvatamisel on ka
    ülioluline, et vanemad oleksid kasvatuses ühel
    meelel. Aga üks vahva raamat veel, mis minu
    meelest on geniaalne: “Minu mōistus on
    otsas!”

  • Reply H 12. jaanuar 2016 at 21:11

    Minule meeldis vaiksena yhe hollandi tamme kyla
    uputamise lugu kus poiss tamme ees hoidis katt ja
    paastis linna.
    Loen ka palju..soodustusega sain minu nepaali..
    Reisikirjed muljed on huvitavad minu sarjas”

    Pildile-mallukas miks sul nii suured kihvad on..et meid
    paremini aa syya voi:d
    Nii sinu moodi:d

  • Reply Julia 12. jaanuar 2016 at 19:53

    Kõik Tommy Hellsteni raamatud on huvitavad.

  • Reply K. 12. jaanuar 2016 at 18:36

    Ma ütlen alati oma pea 3a lapsele, et “nuta-nuta
    kallike, kõik on hästi”. Rahuneb maha ning ütleb “nüüd
    on pajem” (ta ei oska R öelda). Kord ütles mullegi
    “nuta-nuta, emmeke”
    Oh, ma püüan kõvasti, et mitte oma vanemad olla.

  • Reply Birgita 12. jaanuar 2016 at 18:34

    Minu bioloogia õpetaja ütles kord, et Eesti meeste
    eluiga on niivõrd lühike just sellepärast, et mehed ( ka
    poisid) ei nuta. See põhjustabki pikas perspektiivis
    depressiooni või stressi ja võib lõppeda hullemal juhul
    infarktiga. Niiet laske poistel/ meestel nutta!

  • Reply katu 12. jaanuar 2016 at 18:24

    Sita- ja narksisõnade taha tuleb lugedes vaadata, sisu ei ole ju iial ainult sõnaline pealispind, kuigi sellesse
    on ülimalt mugav klammerduda ;)

    • Reply katu 12. jaanuar 2016 at 18:24

      See käis Mari-Leenu Minu Kennedy kommentaari kohta :)

  • Reply Madli 12. jaanuar 2016 at 18:21

    Mina soovitan Mikita “Lindvistikat”. Lugesin selle läbi ja väga meeldis. Ilukirjandusest olen viimasel ajal põhiliselt Rootsi
    krimkasid lugenud, aga varasemast meenub, et “Kolm meest paadis” on supernaljakas, samamoodi ka “Saja-aastane, kes hüppas
    aknast välja ja kadus” ning “Ta on tagasi”. Kes reisiromaane armastab, siis “See ei ole minu Kuuba” peaks ka kõige
    pessimistlikumal inimesel naeratuse suule tooma. Aa, ja kui nn labane huumor kõnetab, siis “Rasedusarmid”. Need kõik on
    humoorikad raamatud, tõsist kirjandust ma hetkel välja tooma ei hakka.

  • Reply Kadi 12. jaanuar 2016 at 17:32

    Tea Kask “Tänavalapsed” oli mu viimane lugemine, mis läbi raputas. Polekski osanud sellist raamatut ise üles leida, aga mu pojal
    oli see kohustuslik lugemine koolis. Ma pidin, ausalt, peale esimest kaht lehekülge suure häälega nutma hakkama. Mis elu lastel
    tänaval… ja ma pole ometi vati sees kasvanud või roosad prillid peas, et ei teaks, et ka tänavatel elab lapsi… Mu väiksem poeg on
    viiene – sama vana kui peategelane selles raamatus. Ja ma ei suuda mitte kuidagi ette kujutada üht pisikest viieaastast nunnut seal
    pimedas tänavatel kerjamas või liimi nuusutamas… Oeh. :(

    • Reply Mallukas 12. jaanuar 2016 at 19:34

      Jaa, ma lugesin ka seda ja nutsin täiiiega :(

  • Reply Kadi 12. jaanuar 2016 at 15:59

    Tundub nokkimisena, aga ära ütle, et lugemine on häbiasi :/

    • Reply Liis 12. jaanuar 2016 at 17:14

      Ma arvan, et ta pidas sellega silmas ikka seda, et häbiasi on see, et vanasti noorena luges ta hästi palju, aga nüüd vanemana enam
      mitte..

    • Reply Mallukas 12. jaanuar 2016 at 19:35

      Imelik tõesti, Kadi, et sa arvad, et ma ütlen, et lugemine häbiasi on :D

      • Reply Kadi 12. jaanuar 2016 at 19:49

        Novot, ma ei lugenud piisavalt korralikult siis :D

        • Reply Lily 12. jaanuar 2016 at 22:17

          Ei, minu meelest polnud asi
          lugemises, sest lause nii ju ütlebki:
          “Häbi tunnistada, aga ma lapsena ja
          noorena (…) lugesin kogu aeg.” Ma
          ka mõtlesin, et tohoh.

  • Reply Helga 12. jaanuar 2016 at 15:47

    Serengeti on Tansaania rahvuspark,
    looduskaitseala, kus on palju loomi.
    ka sebrakesi. Aga see, et Serengeti
    ei tohi surra, tähendab suurt muret
    kaitseala tuleviku pärast. Soovitan
    lugeda, väga hea raamat ja
    vanaraamatupoodides täiesti saadaval
    umbes 5 euro eest.

  • Reply Kertu 12. jaanuar 2016 at 15:11

    Väga hea raamat on ” Ükski pere pole
    saar”. See raamat paneb tõesti
    mõtlema selle üle, kui kergelt tuleb
    inimestel üle huuli lause ” Su laps
    on nii kasvatamatu”, teadmata
    tegelikku põhjust, miks laps käitub
    nii nagu ta seda teeb. Soovitan
    soojalt kõigil seda lugeda :)

    • Reply Madli 12. jaanuar 2016 at 18:17

      Mina lugesin selle läbi, olin ka enne kuulnud palju kiidusõnu selle raamatu kohta, aga … ilukirjandusena see teos ei päde, sest on
      aru saada, et autor ei ole kirjanik. Lihtsalt räägitakse elust hüperaktiivse lapsega ja näiteks mina olin juba enne teadlik faktist, et
      sellised lapsed on olemas ja et nende kasvatamine on raske. Midagi uut ma sealt küll ei avastanud. Liiga palju oli kordamist, et
      näed, järjekordne koosviibimine ja oh issand, kui raske ja et kõik teised on nõmedad, miks nad küll ei lepi sellise käitumisega.
      Loomulikult on käitumishäiretega lapse kasvatamine raske, ma ei väidagi muud, ja loomulikult pole kõrvalistel inimestel õigust
      hukka mõista ilma tagamaid teadmata, aga raamat oli … kehvasti kirjutatud.

  • Reply Triin 12. jaanuar 2016 at 15:07

    Kui ma laps olin, siis mu ema ütles
    mulle pidevalt, et “sa oled alati
    tubli olnud, sa saad hakkama”.
    Ennast viimasel ajal analüüsides olen
    avastanud, et see võib olla ka
    põhjuseks, miks ma üritan olla
    perfektsionist. Ma jätan asjad
    viimasele minutile, sest ma pean
    asjad tegema põhjalikult ja
    ideaalselt, ma olen enda ja teiste
    suhtes ülikriitiline, mis lõhub
    suhteid ja enda enesehinnangut.
    Sõnadel on oluline mõju meile, eriti
    lapsepõlves.

  • Reply k 12. jaanuar 2016 at 15:01

    Väga heal teemal blogipostitus. Minu elukaaslane
    paneb mulle tihtilugu süüks, et kasvatan poistest
    tüdrukud. Äialgi ütlemine varuks kui vanem poeg
    (7aastane) pisara poetab, paneme su baletikooli.
    halloo, ma ei saa aru mis trauma see neil on,
    emotsioonid on meil kõigil, see ei küsi minumeelest
    sugu. point on selles, et oma emotsioonidega tuleb
    osata toimetulla.

  • Reply KK 12. jaanuar 2016 at 14:41

    ” Tuule vari” – lugesin teist korda ja ikka haaras nii
    kaasa, et lugesin poole neljani öösel.

  • Reply Maarit Tolbuzova 12. jaanuar 2016 at 14:31

    Ülikoolis lugesin Kriisitöö aine raames Måns Gahrtoni raamatut «Kaevame vanaema üles». Väga mõtlemapanev ning liiguta
    raamat ja aitab mõista lapse leina.

  • Reply kaia 12. jaanuar 2016 at 14:28

    Loen hetkel Vahur Kersna “Ei jäta elamata”.
    Sellised raamatud panevad mõtlema, et elu on üks habras asi ja võib ruttu lõppeda.
    Tühiseks muutuvad ka omad virinad, sest kui mõtlema hakata, siis on palju inimesi, kes elavad läbi hoopis midagi raskemat, kui
    sina ja avastad, et kõik on tegelikult väga hästi. Oled lugenud?

  • Reply Laura 12. jaanuar 2016 at 14:22

    Mina lugesin viimasena Stigi “Minu Kennedyt” väga
    hea ja ka mõtlemapanev oli, soovitan! :)

    • Reply Mallukas 12. jaanuar 2016 at 14:22

      Kinkisime selle jõuludeks Kardo emmele, eks ma siis laenan talt :)

      • Reply Mari-Leen 12. jaanuar 2016 at 16:17

        Ma kuulsin, et see oli täis jama olnud, aint sita- ja
        narksijutud. Aga ise pole lugenud, ei tea :D

        • Reply kat 12. jaanuar 2016 at 21:53

          Ma lugesin, suht lahe oli. Ja kui see
          kirjutamine teda aitas, siis on ju hästi.