Ma olen viimasel ajal mõistnud, et minu suurim probleem isiksusena on see, et mul on teatud situatsioonides ennast üsna keeruline panna teise inimese kingadesse. No näiteks kui keegi räägib mulle enda mingist väga suurest murest, siis ei tuleks ma iialgi selle peale, et mõne aja pärast temaga ühendust võtaks ja uuriks, et kuule, kuidas selle asjaga nüüd on? Sest MINA mõtlen, et kui keegi tahaks, siis ta räägiks ise. Ma isiklikult vihkan ka seda, kui keegi tuleb minu käest uurima ja pinnima asju, mille suhtes ma ise jutuotsa üles ei võta. Järelikult ma ei taha rääkida! Ja selletõttu ei tee ma ka kunagi kellelegi teisele asja, mida ma enda suhtes ei soovi, et tehakse.
JUMALAITA LAPSED Mari
aidake mul olla parem lapsevanem (või Marile hea internaatkool leida)
12. jaanuar 2023
62 kommentaari
Ma olen 22 & siiani ausalt sama, nagu Mari! Hilinemise ärevus on hästi suur, olen viimasel ajal sellega lõpuks tööd hakanud tegema. Mu vanemad on sellised suva, millal jõuame, “go with the flow” tüüpi — tundsin nooremana, et pidin nende eest ka muretsema, vastutav isik olema, et oleks mingigi kontroll ja stabiilsus. Siiani tundub mulle hilinemine piinlik, disrespectful & disruptive. Küll aga on mul nüüdseks täiesti suva, kas teised hilinevad või ei. Ja enam ei ole hilinemine nii maailmalõpp, et tunnikese varem ärgata raatsiksin. Küll aga mõni hommik kui takso ootamatult 8 minutit tuleb ja hiljaks jään, siis on ärevus laes ja täpselt see maailmalõpu tunne. Niiet kunagi läheb kindlasti paremaks, aga seniks ei tohiks Mari mure kindlasti mitte pisendada, sest see teeb olukorra halvemaks, siis talle tundubki, et peab üksinda muretsema iga asja eest. Selle asemel on mõistlik pakkuda reassurance’it, et jõuate õigeks ajaks, võib-olla printida välja kalender, kuhu lisada nii kooli- ja trenniajad, kui ka erinevad minekuajad (ja lisada sinna “ideaalne lahkumisaeg” ja “viimane lahkumisaeg, et õigeks ajaks jõuaks”), siis ta teab, et asi on kontrolli all.
Krt, mul tunne, et Maril sama asi – et ta nagu tunneb, et kõik on tema vastutada. Ma ei kujuta ette, miks tho. Isegi poes kogu aeg räägib, et näed vaata, see on odavam jne. Samas nagu nälga pole omateada lapsi jätnud.
Ei oska aidata, sest mul endal lapsega nt selline teema et ütleb et tema lasteaaias ei taha õue minna, et öelgu ma kasvatajle et tema ei taha minna! Seletan nii ja naapidi, tema jääb endale kindlaks, et ma pean ütlema kasvatajale et tema ei lähe õue 😀
Ja ei lähe ka siis v 😀
Minu ATH ja lapsena kartsin kohutavalt hiljaks jäämist. Ausalt suht sama. Ja ei julgenud kui sõita bussiga kui n-ö võõras oli ja aja peale minek, sest see ei ole ju kontrollitav.
Äkki käid Mariga ppshholoogi juures koos. Saate ehk natuke tööriistu või mõistmist olukorda. Mari jaoks võib see täiesti suur olla ja selline kergekäeline kõrvale lükkamine võib suuremaks teha mure.
Minul on igatahes psühholoog parimaks abimeheks olnud oma lapsega.
Selles eas lastel on normaalne mõni hirm, mõni kardab pimedat, mõni siis hiljaks jääda 🙂 Mari hirmu ei tohiks kindlasti pisendada, sest tema jaoks on see päriselt suur asi! Rääkige sellest ilma hinnanguid andmata ja paku palju tuge 🙂 Hirmust üle saamine võtab aega.
Mulle meeldib täpselt õigel ajal igale poole kohale jõuda. Nii olen teinud tänaval tiire, et kell saaks kuus ja võiksin sõbranna uksele koputada. Hilinemist üldse ei kannata… samas mu mehel on aega küll. Nii me siis paar kuud tagasi läksime sünnitusmajja (plaaniline keiser), et mina muudkui vajutasin kõrvalistmel olematut gaasipedaali ja hoidsin silmi kinni, et mitte näha kui palju me hiljaks jääme. Mehe sõnul meid uksetaha ikka ei jäeta kui 5 min hilineme. Ja nii võis näha mind ITK parklas läbi lume vastuvõttu jooksmas… mees tatsas rahulikult kohvritega järgi ja rääkis midagi sellest kuidas ma peaks suhtumist muutma ja tema manjaana-klubiga liituma 🙉 Tõsi, pidime oma pool tundi veel järjekorras istuma kuni üldse meiega tegelema hakati 😄
No minul oli sama hirm pôhikooli ajal, vähemalt esimesed 9 klassi vast. Kuna mulle ei meeldi klassi ees nn esineda ega tähelepanu, et kõik pilgud on mulle pööratud. Ehk siis hilinedes oli tund juba peal, klassi astudes pidi terve klass ees ytlema tere, palun vabandust, et ma hilinesin. Vb pidi kaa vabanduse ytlema. Aga mina seda kindlasti teha ei kavatsenud, “lavahirm” oli nii suur. Niiet isegi kui elasin koolist max 10 min jalutuskäigu kaugusel olin ma igal hommikul mega paanikas kui ema mulle patse punus, kell muudkui lähenes tunnile ja mina ytlesin et pole aega enam kooli kõndida ja nutsin et isa mind autoga viiks et ikka kindlasti hiljaks ei jääks. Ei tea need olid minu hirmud, ei tea kas Maril midagi sarnast seostub või mingi muu probleem 🙂
Ja muidugi oli lahe ka varem enne tunde tore sõbrannadega jutustada jm vigureid teha. Siiamaani lähen igalepoole pigem 15 min varem kohale kui hilinen.
Vaene laps, jõhker pinge peal koguaeg 🙃🥲 Äkki mõni teine täiskasvanu saaks temaga rääkida, et ta hilinemishirmu vähendada? Sinu juttu ta ilmselt ei pea millekski 😃 sest sa pisendad tema hirmu. Aga keegi, kes teda tema meelest nö mõistab, on ise samasugune või mõnes muus mõttes oluline inimene/autoriteet. Üliveider igatahes, et Mari sellise pinge endale külge on saanud, võtad ju ise kõike nii vabalt. Saan aru kui peres on vanemaid, kes korrutavad päevast päeva lastele, et tehke ruttuuu, muidu jääme hiljaks.
Me käisime Mariga eelmine aasta lastepspühholoogi juures päris mitu korda küll, kus ka seda teemat arutasid, aga Mari on lihtsalt kindel, et hilinemine=maailma kohutavaim asi 😀 Aga ehk tõesti – kes tuleb nüüd Mariga sellel teemal rääkima, ah? 😀
Kui sa kutsud mu kuueks kylla siis olen ma kohal hiljemalt 17.45. Ma ei salli hilinemist ja kui kedagi kylla kutsun,eeldan ka,et tullakse õigel ajal vöi pisut varem. Täiskasvanud inimesed peaksid suutma ju oma aega planeerida.
Ära ytle lapsele,et mis siis kui sa hilined. Et sellest ei ole midagi. Ilmselt väga ei olegi aga viisakas on kohal olla õigel ajal.
Tead ma hakkasin mõtlema, et kui ma kutsun su külla nt dinneriks ja selle jaoks enne mitu tundi vaaritan, ehk siis toit on valmis ja soe kell 6, siis ma tõesti eelistaks, et inimesed kell kuus jõuaks 😀 Aga kui niisama “tule veinile”, siis ei ole see aeg nii tähtis ka 😀
Jaa mul sama, alati varem kohal ja kui ise kedagi ootan siis punkt kell mia kutsutud hakkan aknast välja vaatama ja jube ärevile ajab see iga minut kellavaatamine ja vihale ajab, et kas siis ei suudeta õigeks ajaks tulla ja miks on nt 5 min hilinetud 😀
Mari on alles laps. Mina saan varsti 50 ja sa oleks nagu minust kirjutanud. Kogu ylejäänud pere ei mõista mind aga mulle meeldib olla kohal pigem vara kui liiga hilja. Töökaaslased isegi ei imesta enam kui ma tund varem kohal olen 🤷😃
Issand, teed tasuta ületunde iga päev või? 😀
Põhimõtteliselt jah 😂
Haa, ma loodan, et ta kunagi mehhiklasega ei abiellu, nagu mina seda tegin. Jaapanis. Ja kui kuskil kokku leppisime sõprade (ja temaga) kohtumise, siis mina olen platsis kümme minutit varem ja ootan. Ja ootan. Jaaaa ooootan. Ja siis 30 min pärast kokkulepitud aega saabub kõigepealt jaapanlanna (sest ta ei viitsinud varem, sest mehhiklane nagunii varem ei tule), siis tema abikaasa Equadorist, ja siis kõige viimasena minu tore kaaslane. Manjaana. ja nii iga jumala kord ja ma siiani pole suutnud omaks võtta seda suhtumist seega ei usu, et sa ka midagi väga muuta saaksid…
Krt ma hakkan nüüd mõtlema, et kuigi ma ütlen, et suht suva on hilineda, siis kui palju ma tegelikult kuskile üldse hiljaks jään? 😀
Ma imestan, et see abielu veel kiremõrvaga pole lõppenud, sest oiiii kui kettasse see mind ajaks. 😀
Haha, kiremõrvad on teema! 😀
Pigem arvan ka, et ta kardab sellepärast hilineda, et sellega kaasneb tähelepanu keskpunktis olemine. Enda kooliajast mäletan, kui ebameeldiv see oli, kui hilined, astud klassi, kõigi pilgud sinu peal, seisad nagu tuppa sttunud kass ja õpetaja küsib kõigi ees “ja mis põhjusel hilinesid?”. Osad isegi ütlesid nii sõna soojaks, et hilinejaid tundi ei lase ja nt kui töö, siis järgi vastata ka ei luba. See kunagi reaalsuseks ei saanud, aga hirmu tekitas. 😀
Veel kõrgkooliski sattus ette olukord, kus hilinesin ja õppejõud kogu kursuse ees siis peedistas, miks hilinesin, mis buss see selline hiljaks jäi jne, nagu see oleks esimene buss maailmas mis hilineb.
Feelin Mari, aga mingil hetkel saabus mulle eluterve pohhuism, et shit happens ja midagi ei olegi teha, hetkel üritan end distsiplineerida, kuidas õigel ajal tööle jõuda 😀
Mind on õpetaud lapsepõlvest peale, et minema peab täpselt või siis kübeke varem, sest inimesed on sind oodanud.
Ainult juubelitele mindi miskipärast pool tundi hiljem, selle kohta ütles mu ema, et ei sobi varem ega täpselt minna, sest äkki nad pole kodus kõigega veel valmis jõudnud, jätame neile aega. See oli siis kui juubeleid peeti veel inimeste kodudes. Praegu kui laps kellelegi sünnipäevale läheb, siis viin ikka täpselt.
Minu laps tahab kooli ka pigem varem minna, ta ütleb et kui viimasel minutil klassi joosta, siis on õpetaja ees piinlik, segab teisi ja kõik vaatavad. Ta on loomult ka selline tagasihoidlik. Autoga talvel kuhugi minnes jätan endale kindlasti ajavaru, teel võib olla takistusi, liikumiskiirus nagunii on väiksem, parkida pole kusagile jne. Minu meelest on ebaviisakas ja hoolimatu teiste inimeste suhtes, kes mind peavad ootama. Küllap neilgi oleks oma ajaga midagi targemat teha, kui lihtsalt tühja passida. Hilinejad muudavad mind irooniliseks, ma ei vihasta aga päris vait ka ei jää, sõbrad on sellega õppinud arvestama. Ühe patoloogilise hilinejaga arvestan alati +30 minutit, tean, et tema ei muutu ja sellepärast ootab ta vahel mind. Jah, ma kõlan nagu üks targutav vanamutt, ma tean seda 🙂
Kui keegi minuga iroonitseks, et ma hiljaks jäin, siis ausalt mul oleks jumala suva 😀
Ma olen terve elu läinud igale poole vähemalt pool tundi varem sest minu jaoks on juba mõte hilinemisest ebameeldiv. Ühtlasi eeldan et kui ma olen kellegagi kokkusaamise kella ajaliselt kokku leppinud siis ta on õigeaegselt või pigem mõned minutid varem kohal. Ja oi kui närvi ajab kui ta hilineb sest oli ju konkreetselt aeg kokku lepitud. Ka tööle lähen vähemalt pool tundi varem et alustada rahulikult ja õigeaegselt. Pigem teen pool tundi (tasuta) tööd kui hilinen.Ja kui sa küsid et miks või mida see pool tundi varem mulle annab siis vastus on hingerahu . Paremini ma seda seletada ei oska. Aga juba mõte sellest et ma jään hiljaks ajab mind paanikasse,see jälle ajab mind närvi ja no siis on mu terve päev rikutud. Muide,lapsena läksin ka kasvõi tund aega varem kooli .
Mitte, et kohe diagnoosida tahaks, aga minul on selline kiiksuga ajaarvestus ATH sümptomina. Mul aju reaalselt mõtlebki, et okei bussipeatus on seal, kõnnin kümme minutit, riidesse panen 10 minutit, äkki buss tuleb viis minutit varem…jnejne. Mul ATH aju lihtsalt ei oska ja siis tekibki see irratsionaalne ärevus, et äkki ma ei jõua. Ja siis ei saagi miskit, polegi seda “what if”i. Lihtsalt ongi ärevus, et jään hiljaks. Põhjuseta ärevus.
No mul ka ATH aju ja see töötab pigem nii, et kui ma pean kell 2 kuskil olema, siis ma olen üldiselt kella üheks valmis, sest ma ei tea ju kaua valmis panemisega läheb 😀 ja kuna niisama passida on igav, siis… hakkan varsti liikuma 😀
VÕI juhtub vastupidine ja ma avastan, et issand,mul 20 min aega ja jään hiljaks 😀
Aga loe nüüd uuesti, mis kirjutasid enda kohta ja kuidas Mari kàitub 😀
Ehk kui teine nii teeb, saad aru, et irrational, aga ise armastad ka varem valmis olla. Ehk ta sellepärast ongi hoopis nii harjunud?
Ma otseselt ei armasta varem valmis olla… ah mai tea ise ka mis ma ajan 😀
Ma ka pigem lähen igale poole viimsel minutil (või natuke hiljem 😀). Kõige jubedam, mis juhtuda saab, on see, et peab OOTAMA. Ema mul ka samasugune, lapsepõlves alati ütles, et kooli ja tööle ei tohi hilineda, mujale pole lihtsalt ilus. 😀 Abikaasa mul ka see, kes sada aastat varem igale poole tahab minna. Nii meil käib- mina “Aega maa ja ilm!”, mees- “Lähme juba!” 😁
just, ootamine on 1000x hullem kui misiganes hilinemine 😀
Aga kui sina hiljaks jääd, siis peab ju teine inimene ootama! 😃
No ma enamasti ei jää 😄
See on ju teiste inimeste suhtes ka nii lugupidamatu. Kui lepitakse mingi kellaaeg kokku siis oleks viisakas sellest ka kinni pidada ja hilinemine peaks pigem olema ikkagi erand, milleks neid aegasid üldse kokku leppida muidu?
Mind isiklikult ärritab ka, kui on kellegagi mingi kellaaeg kokku lepitud, mina olen kohal ja pean siis passima 15 lisaminutit, sest teine ei suvatse lihtsalt kohale ilmuda. Eriti veel professionaalses ringkonnas – mul on muud ka teha, kui neid koosolekukaaslaseid oodata ja lakke passida kuskil koosolekuruumis, miks minu aeg vähem väärtuslik on, sest keegi ei viitsi kella vaadata?
Ise olen alati pigem 5 minutit enne kohal kui hilinen, sest mulle ei meeldi esiteks selline tormamine ja siis jooksu pealt kuskile sisse sadamine ja kohe teemasse lendamine. Hullult ärritab, kui teised mulle sama elementaarse viisakusega vastata ei suuda.
Ma ütlen ausalt, et mul hetkel ei meenu ühtegi korda, kus keegi minu järgi ootanud oleks, või mina kellegi teise järgi 😀 vb ma ei käi lihtsalt piisavalt kuskil 😀 Aga kui keegi ka jääks hiljaks (normaalse aja), oleks mul max suva 😀
Mul on selline 14aastane. Ärkame 6:55, autos oleme 7:40 ja koolimajani on sõita 40 km. Selle sõidame keskmiselt 33 minutit. Hiljemalt 8:15 oleme kooli juures ja tal hakkavad tunnid 8:40. Aega on maa ja ilm, aga iga hommik seisab ta juba 15 minutit varem koridoris, et hakkame minema juba. Teel kooli jõuab mitu korda küsida, kas me ikka jõuame õigeks ajaks. Issand halasta!!! Kui me eile sõitsime 7:40 maja eest ära ja jõudsime, siis miks me täna ei jõua?!?
Siis sa tead, mida ma tunnen 😀
Mulle meeldib näiteks arsti juurde vms kohtadesse varem kohale jõuda, aga ca 5-10min, mitte pool tundi 😀Keskkoolis jäin pm iga hommik esimesse tundi hiljaks, täitsa suva oli, aga väiksemana olin vist nagu Mari, sada aastat varem toast välja ja kohale 😀 Kui aga küllaminek või keegi tuleb meile külla, siis eluski täpset kellaaega ei sihi, jõuab keegi siis kui jõuab ja ise laekun ka tavaliselt pigem veidi hiljem, kui varem.
5 min kuskil varem olla on okei, aga tund aega… tundub tarbetu 😀
Ma vihkan hilinemist. Mul bussipeatus maja kõrval praktiliselt ja sinna liigun ka 10-15 min enne bussi, iga ilmaga ja kuna mul on koguaeg külm, siis ma kirun ja vannun ja vihkan ennast, et ma niiii vara igalepoole ronin. Arstide juures olen ka üldiselt 30 min varem kohal 😀
Igalepoole ronin ma liiga vara 🤦♀️
Kui keegi tuleb külla ja kasvõi 5 minutit hiljem tuleb, kui kokku lepitud, olen ma juba jumala pühaviha täis 😂
Miks?, kurat seda teab 🤷♀️
Mul on just vastupidi, et kui ütlen külalistele, et tulge kuue paiku, siis see tähendab, et kell kuus ma lähen pessu alles 😄
Ma ka selline kes pigem alati varem kohal. Tööl olen ka alati esimene, arsti juures ootab alati sest lähen varem jne. Ma reaalselt vihkan hilinemist.. ja võib ka ära põhjendada miks, töötasin kunagi küünetehnikuna ning kui kiired ajad olid ja kliente ikka palju, siis usu kui närvi ajab kui keegi jääb 10 minutit hiljeks.. see tähendab et järgmine klient jookseb sisse, minul kaob ära igasugune väike paus jne…ja kui sul päevas on 5 tööd näiteks ja need igaüks arvavad et ahhh pohh mis sellest on kui ma 10-15 min hiljem tuleb siis on ikka küll. Minu jaoks on see austus teiste inimese vastu,kui aegadest kinni pidada.
Ei no arusaadav, et ongi kohti, kuhu sinu hilinemine rikub teise terve süsteemi ära. Ma küüntesse jõuan alati nii palju varem, et ootas seal suht iga kord 😀
Appi! Kui ma kutsun kellegi mingiks kellaks külla ja ta julgeb kaks minutit enne seda kokkulepitud aega ukse taga olla, on see minu jaoks häbematuse tipp – kuidas siis ei saada aru, et enne kokkulepitud aega teeb perenaine ettevalmistusi (ja ei, ma ei taha kedagi varem kohale, et nad siis “aitavad” ka, sest ettevalmistuste absoluutselt viimane samm on enese esinduslikuks tegemine ehk potentsiaalselt jahuste (ja kindlasti koduste) riiete äravahetamine, sh vb ka kiire dušš, meikimine, soengu sättimine jne) ja ma ausõna ei taha, et keegi enne uksest sisse astuks kui ma omadega valmis olen. Pigem tuldagu kutsutust tunnike hiljem – kui kodune värk, siis mis sel vahet on, aga mitte minutitki varem. Ise olen ka alati kuhugi minnes täielik viimase hetke inimene, pigem jään minutikese hiljaks kui olen nt 10 minutit varem kohal, sest minu jaoks on absoluutselt narr kuskil niisama tühja passida ja oodata, et “õige aeg” kätte jõuaks – mida kõike ma kodus veel selle ajaga teha oleks saanud 😀 Ja ma ei hakka kunagi aru saama neist inimestest, kes mõneminutilist hilinemist mingiks häbi otsaks peavad – see oleks minu jaoks liigne närvikulu. Saan aru kui kedagi alati tunde ootama peaks, aga nagu… neile, kes need varem tulemise pedandid on, tahaks alati öelda, et tule ise ka natuke vabama randmega ja ei pea närveldama, et keegi kaks minutit hiljaks jäi ehk siis ei sega mind ka see kui teised hilinevad ja ma ei saa üldse aru, miks sellest nii suurt numbrit tehakse 🤷🏼♀️
Aa, oluline infokild lisaks veel, minu abikaasa vihkab hilinemist, ta läheb igale poole varem ja tema ema ja läheb veel eriti vara kohale, niiet äkki teil on ka peres keegi, kes kunagi kuhugi hiljaks ei jää ja vaesel lapsel on sisemine konflikt 😀
Kas te lähete siis abikaasaga eri aegadel :D?
Eino kui me koos läheme kuhugi, siis ta on endale harjutanud kombe kella mitte vaadata ja telefonis istuda, kuni ma marupahasena mantel seljas küsin, et hakkame juba minema ka või.
Sellised asjad enamasti tekivad siis, kui hilinemise tagajärjel on midagi ebameeldivat juhtunud. Kas on mingi õpetaja äkki “moraali lugenud”. Kuna ma olen ise krooniline hilineja (lihtsalt sellepärast, et ma ei lähe õigel ajal välja ja hindangi asju kogu aeg nii, et ma pean seal olema kell 2, sinna sõidab ubes 15 minutit, seega kui ma lähen välja 10 minutit varem, siis enam-vähem jõuan ja muidugi ma ei arvesta lisaks seda, et lähen välja, istun autosse, jõuan kohale, pargin, otsin õiget kohta, lähen viiendale korrusele jne.
Vot ja minu laps ka vihkab hilinemist, mitte nii intensiivselt, esiteks ta juba on 15, aga siiski, ta läheb ise alati igale poole varuga ja kui koos välja läheme, siis ta paneb auto käima juba varem ja siis kutsub mind, et liigume juba. Niiet suht sarnane asi tundub. Samas, minu ema on palju hullem kui mina, ta ei pea paljuks ka tund aega hiljaks jääda 😀 ja mul seda tunnet ei ole, et appi ma hilinen, no ju siis hilinen.
Mari väidab, et keegi pole talle midagi öelnud, seega ma ei tea kust see hirm tuleb. Aga muuseas mul on umbes sama asi – kui ma tean, et tööle sõidab 14 mintsa, siis ma umbes nii uksest väljungi. Arvestamata, et ala autot tuleks puhtaks teha vms. Sellegipoolest olen ma tööle hilinenud ühe korra 😀
Maailmas ongi vist 2 sorti inimesi 😅 ma olen see hilineja/viimase minuti inimene. Mul laps samasugune. Ta muidugi max uimerdis😂
Ja siis on mu äi või ema. Kes 2h enne kuskile minekut juba istuvad toolis, jope seljas ja jalatsid jalas, närvitsedes, et raudselt üritus algab varem/buss läheb tund aega enne eest ära jne…
Ja ka minu aju ei suuda neid mõista, sest no mis hull asi see oleks, kui hilined veidi😅ja alati tuleb uus buss… laias pildis ju ei muutu midagi🤪 aga tundub, et igas peres neid kahte liiki inimesi, et elu igav ei oleks😂
Samas nagu, ma võin küll öelda, et mul on suva hilineda, aga reaalselt kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis ma vist väga sellegipoolest ei hiline 😀
Mul sõltub kohast, kuhu lähen. Arsti juurde lähen pigem varuga (10-20min tahaks varem kohal olla). Sõbrannaga kokku saan, siis pigem olen täpne, mitte ei jõua tund aega varem kohale. Kui näen, et hakkan kuhugi hilinema, siis kas helistan või saadan sõnumi. Ja väga midagi ei juhtu ka, kui 5min hiljaks jään 😁
Ma pean tunnistama, et ma ei mäleta tõesti, millal ma viimati arstile hilinesin 😀
Ma olen samasugune. Mul on räige ärevus. Üks põhjus miks kuskile hilineda tundub jube, on see, et siis ma olen korraks tähelepanu keskpunktis (kõik vahivad;pean vabandama vms)
Too mulle üks näide, kus kõik vahivad? 😀 Ma ausalt üritan mõista, aga mu aju suudab ainult mõelda, et no…las vahivad siis 😀 Ärevuses oleks ma siis, kui vahtimise asemel nuga antaks või hambaid välja tõmmataks – siis ma oleks ka tund aega varem kohal 😀
Nt koolis (kui tundi hilined :D) ma kunagi ei läinud aktustel ka aula ette kiituskirjadele sellepärst järgi. Tean, et tegelt on teistel suva aga ikkagi on räme hirm ja blokk ees.
Issand, kiituskirjale peaks just ju uhke järgi minna olla 😀 Vaadaku pealegi – uhke värk ju!
Ega ei saagi 😀 Ma olin ise väiksena täpselt samasugune, Koolist elasin 5 min jalutuskäigu kaugusel, kool hakkas kell 8 ja mina olin koolis hiljemalt 7.05. Ja ma olen siiamaani selline, et igal pool olen vähemalt pool h varem, sest WHAT IF. Õnneks abikaasa samasugune ja nii me oleme igal pool alati kõikidest teistest kõvasti kõvasti varem, sest apparently tuvusringkond armastab hoopis hilineda. 😀
Okei, aga seleta siis sina mulle, täiskasvanud inimesena, et mis see “what if” olla saaks? 😀 Ma ausalt ei kujuta ette, mis siis saaks, kui ma jääks kuskile kohtumisele ala 5 min hiljaks kogemata. Jumala suva ju (jah, ma saan aru, et ebaviisakas on lasta teistel oodata, aga no MEELEGA ei hiline vast keegi, et ikka pole minu silmis erilist vahet :D)
Kõlab nagu mina ise. Pigem olen alati igalpool varem. Kui vaja kuskile minna, kus igapäevaselt ei käi, siis terve päev on pinge peal ja vaatan kella. Kooli läksin ka alati varem kohale. Ega seda väga välja ei juuruta ka. Olen olnud alati selline ja ei tundu, et see kuskile kaoks. Häirib mind ennast ka tegelikult. 😀😀
Ma just selline, et jään igale poole hiljaks 😀 Ja nagu midagi pole viga ÕIGEL ajal jõudmisega, aga igale poole sada aastat enne jõuda on ka imelik ju 😀
Mina olen see Mari tüüpi inimene ja mu elukaaslane on päriselt igale poole hilineja. Kohutav on temaga koos kuskile minna. Piinlik on hilineda..
Ja ei, teiste jaoks ei saagi midagi, elu läheb edasi. Aga mina istun kaks aastat hiljem õhtul voodis ja mõtlen piinlikusega selle peale kuidas ma üks kord kuhugile hilinesin ja kuidas mind siis vaadati.
Välja arvatud tööle. Sinna võin ma hilineda iga päev
Haha, vaesekene ausalt 😀