ehmatus

Täna on ikka igati ehmatusi täis päev olnud. Esiteks ma nägin öösel unes, et ma sünnitasin lapse, aga ei saanud kuidagi hakkama talle piima andmisega. Et nutsin ja proovisin, aga kuidagi ei osanud ja üldse ärgates oli mul selline pettumuse tunne, et mh, sain ju selle sünnitusega juba ühele poole ja suutsin veel unenäos mõelda, et jess, lõpuks on see tehtud, aga tegelikult ei miskit.

Juba varahommikul hakkas mul selg vähe valutama, vahepeal rohkem, vahepeal vähem. Isegi mõtlesin korraks arstile helistada, et uurida, mis ma tegema peaks, sest sellised valusid mul enne olnud ei ole. Ja just kui ma parasjagu seda mõtet mõlgutasin, hüppas Mari diivani seljatoe pealt mulle kogu oma keharaskusega, hopsti, kõhu peale.

Selle tulemusena läks kõht kivikõvaks ja tekkisid mõneminutiliste vahedega toonused, mis vahepeal korraks kadusid, siis jälle tagasi tulid ja üleüldiselt hakkas mul kohe päris kehva olla. Õnneks sai ämm Mari võtta ja nõnda tellisin mina takso, et kiiresti erakorralises ära käia. Sellistel juhtudel on minu meelest parem karta, kui kahetseda.

Erakorralises pidin ma mõnda aega ootama, mis tähendas seda, et sain seal natukene muretsemise vahepeal inimesi jälgida. Kes tulid oma tibatillukeste uute beebidega koridoris vastu ja sammusid esimest korda kodu poole. Kes istus mureliku näoga ja olematu beebikõhuga. Korraga koperdas sisse sünnitav naine. Ma ei saanudki aru, kas narkomaan või joodik, igatahes oli ta megasuure kõhuga, röökis, kriiskas ja ei suutnud kõndidagi. Tema viidi siis kuskile sünnitama ja mul tulid pisarad silma.

Esiteks hakkasin ma kartma, et äkki mu uni oligi mingisugune paganama enne ja nüüd ma PEANGI täna sünnitama hakkama. Olgu mis on, aga 29dal nädalal ma siiski veel beebit saada ei tahaks. Teiseks tundus mõte sünnitamisest nii kohutav ja hirmus, sest noh, ma olen seda ju teinud ja tean väga hästi, kui kohutav ja hirmus see on. Kolmandaks oli mul nii kahju, et mingi vaene beebi peab olema narkari või joodiku sees ja siis pärast veel temaga koju ka minema. Haige maailm.

Peale pikka ootamist sain ma lõpuks KTGsse ja ultrahelisse ja lõpptulemus on see, et nüüd ma pean 48h veetma kodus voodirežiimil. Nimelt on selles raseduse staadiumis, kus ma hetkel olen, üsna tavaline see, et emakas pingutuse korral toonusesse läheb. Kuna seda tuleks aga praegu vältida, siis peangi ma pmst lihtsalt vedelema, et mitte neid toonuseid tekitada. Kuigi noh, need tekivad mul praegu isegi külje keeramise peale, aga mis seal ikka. Omal vastutusel lasti mind siis koju ja pandi südamele, et kui mul ikka väga valus hakkab, või beebi ennast vähem liigutab, või peaks tekkima verejooks, pean ma kiiremas korras haiglasse tagasi pöörduma. Aga vähemalt sain loa koju tulla.

Teel taksoga koju suutis veel mingi teine auto taksole niimoodi ette keerata, et taksojuht pidurid väga ootamatult blokki lõi. Ma mõtlesin, et ma saan seal samas südari. Nagu see kuradi film, kus surm inimesi taga ajas, kuni lõpuks kätte sai. Creepy! Õnneks sain siiski elusalt kohale.

Nii tulin ma siis koju ja olin valmis selleks, et saangi Mariga vedeleda ja lõunaunnne minna, aga selgus, et ämm oli ta kohe eriti varakult magama saanud ja sellel hetkel kui mina väravast sisse astusin, jalutas mulle vastu äsjaärganud Mari, kes esimese asjana avaldas soovi jalutama minna. Muudkui aga pani jalatsid jalga ja toppis mulle minu omi pihku, et hakkame nüüd astuma!

No aga kus ma astun niimoodi? Eriti Mari teades, kes tahab ainult joosta ja rabeleda ja lõpuks peaksin ma ta ikka süles koju tassima. Ämm temaga ka aiast välja minna ei julge, sest ta ei jõua ammugi Mariga sammu pidada, minu vanemad on aga Pärnus. Samas ülienergilist last toas hoida on ka nadi, sest siis hakkab ta jaurama ja virisema ja no ega see tema süü pole, et ma nüüd temaga jalutama minna ei saa…

Siis tuli mulle päästev mõte. Nimelt leidsin ma endale hiljaaegu uue koduabilise laadse toote, kes mind majapidamises aitab. Hästi tubli ja tore tüdruk. Ja kui ta siin käis, siis ta mainis, et ta tegeleb ka laste hoidmisega ja kuna ta elab mulle hästi lähedal ka, siis ma mõtlesingi, et küsin temalt, et kas ta saaks ehk appi tulla ja Mariga natukene ringi jalutada. Ja tänu jumalale, sai ka!

Ma natukene kahtlesin, et kas Mari üldse niimoodi võõra tädiga soostub kuskile minema, aga selgus, et soov ringi jalutada oli suurem, kui umbusk võõra tädi vastu. Eriti headeks sõpradeks olid nad saanud keset metsa, kui nad leidsid metsikute vaarikate põõsa ja selle kahepeale tühjaks sõid. Ühesõnaga jalutasid nad pea poolteist tundi ja mina istusin nagu lillekene kenasti diivanil ja vaatasin, kuidas mures ämm minu ümber tiirutas.

Õnneks on kell juba seal maal, et varsti tuleb Kardo koju, kuigi ma olen kahevahel, et kas ma tõesti olen nii hädine, et ei suuda kanakoibi ahju visata koos bataadifriikatega või ootan Kardo ära. Idee poolest see just eriline füüsiline vaev ei oleks, ega ju. Kõht on ka tühjavõitu…

Igatahes on sellised ehmatused päris hirmsad. Ma olen kuulnud, et mudilased võivad vastsündinutele ohtlikud olla, aga no, et Mari teda lausa enne sündi ohtu paneb, seda ma nagu karta ei osanud. Muidugi ega see Mari süü pole, tema tahtis niisama mängida ja ma ise reageerisin lihtsalt liiga aeglaselt. Eks ikka juhtub ja teinekord tean ettevaatlikum olla.

Vähemalt on Mari nüüd täna kenasti kaks jalutustiiru teha saand ja on nõus üsna kenasti minuga passima ja rahulikult puslesid kokku panema. Loodame, et see kestab siis nii kaua, kuni Kardo koju tuleb.