Beebiootus Beebiootus KURB ON OLLA LAPSE ÜLES KASVATAMINE LAPSED RASEDUS

ehmatus

29. juuli 2016

Täna on ikka igati ehmatusi täis päev olnud. Esiteks ma nägin öösel unes, et ma sünnitasin lapse, aga ei saanud kuidagi hakkama talle piima andmisega. Et nutsin ja proovisin, aga kuidagi ei osanud ja üldse ärgates oli mul selline pettumuse tunne, et mh, sain ju selle sünnitusega juba ühele poole ja suutsin veel unenäos mõelda, et jess, lõpuks on see tehtud, aga tegelikult ei miskit.

Juba varahommikul hakkas mul selg vähe valutama, vahepeal rohkem, vahepeal vähem. Isegi mõtlesin korraks arstile helistada, et uurida, mis ma tegema peaks, sest sellised valusid mul enne olnud ei ole. Ja just kui ma parasjagu seda mõtet mõlgutasin, hüppas Mari diivani seljatoe pealt mulle kogu oma keharaskusega, hopsti, kõhu peale.

Selle tulemusena läks kõht kivikõvaks ja tekkisid mõneminutiliste vahedega toonused, mis vahepeal korraks kadusid, siis jälle tagasi tulid ja üleüldiselt hakkas mul kohe päris kehva olla. Õnneks sai ämm Mari võtta ja nõnda tellisin mina takso, et kiiresti erakorralises ära käia. Sellistel juhtudel on minu meelest parem karta, kui kahetseda.

Erakorralises pidin ma mõnda aega ootama, mis tähendas seda, et sain seal natukene muretsemise vahepeal inimesi jälgida. Kes tulid oma tibatillukeste uute beebidega koridoris vastu ja sammusid esimest korda kodu poole. Kes istus mureliku näoga ja olematu beebikõhuga. Korraga koperdas sisse sünnitav naine. Ma ei saanudki aru, kas narkomaan või joodik, igatahes oli ta megasuure kõhuga, röökis, kriiskas ja ei suutnud kõndidagi. Tema viidi siis kuskile sünnitama ja mul tulid pisarad silma.

Esiteks hakkasin ma kartma, et äkki mu uni oligi mingisugune paganama enne ja nüüd ma PEANGI täna sünnitama hakkama. Olgu mis on, aga 29dal nädalal ma siiski veel beebit saada ei tahaks. Teiseks tundus mõte sünnitamisest nii kohutav ja hirmus, sest noh, ma olen seda ju teinud ja tean väga hästi, kui kohutav ja hirmus see on. Kolmandaks oli mul nii kahju, et mingi vaene beebi peab olema narkari või joodiku sees ja siis pärast veel temaga koju ka minema. Haige maailm.

Peale pikka ootamist sain ma lõpuks KTGsse ja ultrahelisse ja lõpptulemus on see, et nüüd ma pean 48h veetma kodus voodirežiimil. Nimelt on selles raseduse staadiumis, kus ma hetkel olen, üsna tavaline see, et emakas pingutuse korral toonusesse läheb. Kuna seda tuleks aga praegu vältida, siis peangi ma pmst lihtsalt vedelema, et mitte neid toonuseid tekitada. Kuigi noh, need tekivad mul praegu isegi külje keeramise peale, aga mis seal ikka. Omal vastutusel lasti mind siis koju ja pandi südamele, et kui mul ikka väga valus hakkab, või beebi ennast vähem liigutab, või peaks tekkima verejooks, pean ma kiiremas korras haiglasse tagasi pöörduma. Aga vähemalt sain loa koju tulla.

Teel taksoga koju suutis veel mingi teine auto taksole niimoodi ette keerata, et taksojuht pidurid väga ootamatult blokki lõi. Ma mõtlesin, et ma saan seal samas südari. Nagu see kuradi film, kus surm inimesi taga ajas, kuni lõpuks kätte sai. Creepy! Õnneks sain siiski elusalt kohale.

Nii tulin ma siis koju ja olin valmis selleks, et saangi Mariga vedeleda ja lõunaunnne minna, aga selgus, et ämm oli ta kohe eriti varakult magama saanud ja sellel hetkel kui mina väravast sisse astusin, jalutas mulle vastu äsjaärganud Mari, kes esimese asjana avaldas soovi jalutama minna. Muudkui aga pani jalatsid jalga ja toppis mulle minu omi pihku, et hakkame nüüd astuma!

No aga kus ma astun niimoodi? Eriti Mari teades, kes tahab ainult joosta ja rabeleda ja lõpuks peaksin ma ta ikka süles koju tassima. Ämm temaga ka aiast välja minna ei julge, sest ta ei jõua ammugi Mariga sammu pidada, minu vanemad on aga Pärnus. Samas ülienergilist last toas hoida on ka nadi, sest siis hakkab ta jaurama ja virisema ja no ega see tema süü pole, et ma nüüd temaga jalutama minna ei saa…

Siis tuli mulle päästev mõte. Nimelt leidsin ma endale hiljaaegu uue koduabilise laadse toote, kes mind majapidamises aitab. Hästi tubli ja tore tüdruk. Ja kui ta siin käis, siis ta mainis, et ta tegeleb ka laste hoidmisega ja kuna ta elab mulle hästi lähedal ka, siis ma mõtlesingi, et küsin temalt, et kas ta saaks ehk appi tulla ja Mariga natukene ringi jalutada. Ja tänu jumalale, sai ka!

Ma natukene kahtlesin, et kas Mari üldse niimoodi võõra tädiga soostub kuskile minema, aga selgus, et soov ringi jalutada oli suurem, kui umbusk võõra tädi vastu. Eriti headeks sõpradeks olid nad saanud keset metsa, kui nad leidsid metsikute vaarikate põõsa ja selle kahepeale tühjaks sõid. Ühesõnaga jalutasid nad pea poolteist tundi ja mina istusin nagu lillekene kenasti diivanil ja vaatasin, kuidas mures ämm minu ümber tiirutas.

Õnneks on kell juba seal maal, et varsti tuleb Kardo koju, kuigi ma olen kahevahel, et kas ma tõesti olen nii hädine, et ei suuda kanakoibi ahju visata koos bataadifriikatega või ootan Kardo ära. Idee poolest see just eriline füüsiline vaev ei oleks, ega ju. Kõht on ka tühjavõitu…

Igatahes on sellised ehmatused päris hirmsad. Ma olen kuulnud, et mudilased võivad vastsündinutele ohtlikud olla, aga no, et Mari teda lausa enne sündi ohtu paneb, seda ma nagu karta ei osanud. Muidugi ega see Mari süü pole, tema tahtis niisama mängida ja ma ise reageerisin lihtsalt liiga aeglaselt. Eks ikka juhtub ja teinekord tean ettevaatlikum olla.

Vähemalt on Mari nüüd täna kenasti kaks jalutustiiru teha saand ja on nõus üsna kenasti minuga passima ja rahulikult puslesid kokku panema. Loodame, et see kestab siis nii kaua, kuni Kardo koju tuleb.

IMG_8929

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

43 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Merks 31. juuli 2016 at 12:18

    Minul oli teise lapsega toonused pea kolm kuud. Eriti
    öösiti.. Sünnitama läksin 3 p tähtajast möödude .
    Ämmakas ja arst olid suht koht kindlad, et ma sünnitan
    ca 7-8 kuul, aga õnneks läks.
    Minul oli ka hirm, et suuremaga läheb raskeks, kui
    pisike. Aga ta oli üli ülehoolitsev. Käis koguaeg vennat
    kontrollimas. Paitas ja aitas ?
    Nüüd , pea 6a hiljem kriiskab, et ta ju tahtis õde ja
    vend on loll..
    Mari on nii tore ja armas, et ma usun, et Ta hakkab
    õekese eest armsasti hoolitsema ?

  • Reply meow 30. juuli 2016 at 22:43

    Huh, hirmus! Samas mul olid toonused suht nonstop
    20ndast nädalast, aga sünnitama nad mind õnneks
    kiiremini ei pannud. Beebi sündis 41+6. Aga parem
    karta kui kahetseda ja hoia end!

  • Reply Maria 30. juuli 2016 at 12:00

    Mallu kust sul tuli idee, et too sünnitaja oli narkomaan või alkohoolik. Äkki oli tema valu nii suur mis ta
    jalust niitis ja tuigerdama pani. Mõnele mõjub see üsna laastavalt. Ehk ei sildistaks enne kui päris kindel
    pole. Pärast on korralik inimene üldse. Aga sina ikka parane ja hoia Mari kõhust eemale. Mul ka esime e
    laps tahtis kogu aeg kõhul turnida kui rase olin aga ma ei lubanud lihtsalt.

    • Reply Mallukas 30. juuli 2016 at 12:10

      No ega ma ei pannud siia nime ja fotot, et narkomaan, vaadake. Aga siinkohal ei olnud tegu mingi valust niidetud naisega. Kui sa oled koplis neid kõhetuid, hambutuid, värisevaid inimesi näind, siis vot just selline ta oli.

  • Reply no vot siis 30. juuli 2016 at 06:22

    öeldakse voodirežiim, siis nii ongi.
    ei ole jalutamised, istumised, söögi tegemised jms.
    mis siis, et tunned, et võid. mõtle, millega riskid.

    ja enne sünnitust juba hakka oma suuremale lapsele seletama
    mis teda ees ootab ja mida ta võib.
    ühel hetkel võib ta sama moodi mänguhoos pisikesele peale hüpata.

    jõudu.

  • Reply nt 29. juuli 2016 at 22:03

    Loll küsimus, aga mis asjad on
    toonused? Nagu krambid?

    • Reply Aveli 30. juuli 2016 at 10:01

      Googelda:)

  • Reply Egle 29. juuli 2016 at 21:34

    Tead, ma just täna vehkisin Spartas ratast sõita
    (muide, kas plaanid millalgi peale uue tibu sündi
    trenni naasta?) ja igavusest hakkasin siis teie
    nime valimise mure peale mõtlema.: D Sry, elu
    eest ei suudaks meenutada, mis välistanud
    olete, aga kuidas passiks keskmiseks nimeks
    Leanna? Nt Kadri Leanna Treimann. Huvitav, et
    just tänasele sattus selline hirmutav postitus…
    rahulikku nädalavahetust teile.

  • Reply Kristina 29. juuli 2016 at 21:13

    Mul hakkas 22-nädalal teise rasedusega selline jama.
    Olin 3 päeva haiglas tilgutite all ja siis sain loa koju omal
    vastutusel. Palusin veel koju, sest kodus oli 1a2k plika.
    Ja siis pidin olema voodireziimil kuni mööda läheb või
    vähemalt nii kaua kuni võimalik sünnitust ära hoida.
    Sellises vanuses lapsega oli see väga raske ja praktiliselt
    võimatu koguaeg voodis lebotada, tal oli vaja hüpata
    koguaeg ja sülle ronida nii palju kui võimalik ja siis issi ei
    sobinud kiuste, kuna emme ütles et ei tohi tõsta vms.
    Arst oli põhimõtteliselt kindel, et ma ei vea lõpuni välja,
    aga sünnitasin 40+1 ja täiesti terve poisikluti ? Aga
    ehmatab ikka korralikult ära selline uudis!

  • Reply K 29. juuli 2016 at 21:00

    Pidin terve raseduse olema säästval reziimil ja kui oli jäänud veel
    viimane kuu, kui olin üsna palju jälginud seda säästvat reziimi, arvasin,
    et enam midagi ei juhtu. Rasedus piisavalt suur. Ja vot, pingutasin üle.
    Tulid seljavalud. Ärkasin ja näen verd ja mõtlen, et see pole võimalik.
    See ei juhtu minuga. Olen nii kaua vastupidanud. Kimasin haiglasse ja
    jõudsin õigel ajal. Laps ei olnud veel hapnikupuuduses. Lõpp hea, kõik
    hea eks. Nii, et pigem võta ikka palju rahulikumalt nüüd lõpuni :)

  • Reply Kärri 29. juuli 2016 at 20:54

    Minu arust oled sa üldse kuidagi julge.
    Mari pidevalt süles ja laivides palju näha, kus ta su
    kõhu otsas ronib. Usun, et ta teeb liiga ning kõht kus
    pisike sees teda raskuse eest ei kaitse :/
    Mitte üldse paha pärast :)

    Hoia ennast ja püüa Marile selgeks teha, et emmele
    haiget tehes teeb beebsule ka ?

    Mulle meeldib meeletult su laive vaadata ja blogi
    lugeda ning elan su tegemistele kaasa!
    Hullult vahva pere olete ja lisan, et su huumorisoon
    mulle meeldib! ?

    • Reply Mallukas 29. juuli 2016 at 21:14

      Ega ma ju teda kõhule ei toeta :D!

    • Reply Heh 29. juuli 2016 at 21:28

      Kui pidevalt olla harjunud vanemat last süles tassima,
      siis pole sellest raseduse ajal küll midagi. Kui muidugi
      see vastunädistatud pole. Aga loodetavasti ikka beebi
      nüüd varem ei tule :)

    • Reply Kerlin 1. august 2016 at 10:20

      Võib ikka tassida kui riskirase pole. Beebi ilusti
      kaitstud kõhus. Beebi on kõhus ümbritsetud
      looteveega mis kaitsdb teda väliste asjad eest. Mul oli
      kodus kahe aastane raseduse ajal ja tuli ikka paar
      korda ette kui laps suurema matsuga kõhul maandus v
      hoopis jalaga obadusevirutas. Arst ütles, et 99%
      juhtidest ei juhtu midagi ka obaduse ja kõhu peale
      hüppamisest. Ja üldjuhul ei ole asi üldse selles, et viga
      saabbeebi vaid obadus, kukkumine,
      pealehüppamibejms võib platenta irdumise tekitada.
      Süles tassimine aga pole kohe kindlasti ohtlik. Lõpus
      laps lihtsalt enam ei mahtunud sülle.

  • Reply Lilli 29. juuli 2016 at 20:48

    Oiioi, nüüd oled sina chill ja kasutad kõiki oma
    inimesi, keda saad, et end selles aidata. See on
    käsk! Igatahes, ole tubli ja pea vastu – nii nõme
    päev, et paned mind ka muretsema. Ja
    Kardole: mine too/tee talle nüüd midagi
    hullult head poputamiseks!

  • Reply Krissu 29. juuli 2016 at 20:02

    Meenus minu viimane rasedus, teine rasedus siis, 5nda kuu peal. Koristasin tube, töstsin veitsa diivaninurka ja oligi olemas.. köht
    toonuses , kui kiviköva ja seda pidevalt, ning öhtuks ka veritsus. Kohe padavai oma arstile. Sealt haiglasse sisse,terveks nädalaks,
    tilgutid peale ja hakkas paremaks vaikselt minema. Ning sealt maalt kuni löpuni olid pidevad toonused.Ikka tugevad, et kui KTG
    peale pandi, siis arvasid et noh.. tahab vist tulla. Aga ei.. sain haiglast nädala pärast koju ja olin kuni löpuni voodirežiimil. Oi ma olin
    kui vaal, laps kosus kenasti, löpuks oli keiser. Lapsega köik hästi ja minuga ka köik hästi.
    Köike paremat sulle Mallu! :)

  • Reply K 29. juuli 2016 at 19:41

    Kui ikka 48tundi voodirežiim siis oledkk voodis või teleka ees diivanil pikali suurema osa ajast. Liigud
    muidugi vajadusel wc ja no kana võid ahju visata, aga mees las peseb nõud ja koristab köögi. Ja ma
    soovitaks ka Marile keegi hoidja leida nendeks kaheks päevaks, kas siis ämm või sinu ema või siis tulebki
    maksta lihtsalt lapsehoidjale. Ma olen ise ämmaemandaks õppinud ja palju kohutavaid juhtumeid näinud,
    rasedus ja beebi elu ei ole ühtegi pisikest riski ka väärt, tuleb teha nii nagu arstid ette kirjutavad.

    Mul endal kodus 1a4k vana aktivist ja hetkel 23n rase, olen korduvalt unes näinud et sünnitan nüüd
    enneaegse lapse ja hirm on veidi sees, sest toonuseid ikka jagub. Sulle aga kena ja rahulikku ootust! :)

    • Reply Mallukas 29. juuli 2016 at 19:50

      Kardo ju nv kodus, miks meil lapsehoidjat vaja oleks :)

      • Reply K 29. juuli 2016 at 19:59

        Minu viga, ma lapsehoolduspuhkusel ja järgmine nädal kolime majja, nii et mees maja peal teeb
        viimaseid ettevalmistusi igal vabal hetkel ja kodus teda ei ole ka nädalavahetusel. Seega lähevadki
        kòik nädalapäevad sassi kui ise tööl ei käi ja mehel ka nagu vaba päeva pole :D

        • Reply Mallukas 29. juuli 2016 at 20:02

          Ehe, ikka juhtub :D

  • Reply Lonni 29. juuli 2016 at 16:54

    Oioi, hoia ennast. Mina kukkusin tol aastal, kui ootasin, ainukesel lumisel päeval kogu talve jooksul. Sama lugu, aga 33 nädal
    hakkasid toonused ja määrima. Õnneks suutsid arstid teda 36. nädalani kinni hoida, aga üks imepisike enneaegne tirts sündis
    ikkagi.

  • Reply kätlin 29. juuli 2016 at 16:46

    Täna diivanil pikutades turnis minu 4
    aastane diivani seljatoel. Mõtlesin,
    et issand kui jube, kui ta peaks
    sealt mu kõhule hüppama. Mida küll,
    siis teha ja kuidas see mõjuks
    beebile. Mida ikka teha, minna
    EMO-sse, aga lihtsalt selline uitmõte
    käis peast läbi. Nüüd lugedes sinu
    postitust sain teada, kuidas selline
    hullamine lõppeda võib. Pisikesele
    pai ja hoia end!

  • Reply Melz 29. juuli 2016 at 15:47

    Hoia ennast! Ise olin hädas toonustega juba alates
    16st nädalast!! Ja lõpuks 30dal määris natuke ja pandi
    haiglas tilgutite alla ja nii ma elasin päev korraga,
    jutustades titaga, et emne ootab küll aga kannatagu ja
    kasvagu veel. Voodis olin ligi 7 nädalat ja sündis 37dal
    :) paid

  • Reply Anu 29. juuli 2016 at 15:34

    Parem ole paar päeva pikali ja ära
    tee midagi.
    Mina ei kuulanud peale avariid(28+
    nädalat) ja toonustest ei saanudki
    kuni lõpuni enam lahti+33. nädalal
    hakkasid valud ka ja lõpuks ei saanud
    isegi koristada kodus.

    Sünnitusest päästis see, et esimese
    lapsega oli emakakaela sisemine osa
    lõhki tõmmatud ja armkude täis ehk
    siis ise ei avanenud.

  • Reply Kertukui 29. juuli 2016 at 15:17

    Loodan, et kõik teil siiski korras.

    Aga ehk ongi Maril uinakut varem vaja nagu
    eelmisesse posti kirjutasin?

    • Reply Mallukas 29. juuli 2016 at 15:29

      Tänud! Une suhtes, siis Mari täna ärkas ka varem. Muidu tõuseb 9-10, täna juba pool 8

  • Reply Kaire 29. juuli 2016 at 15:16

    Minu esimene laps sündis enneaegsena, 27+6 rn

    • Reply Mallukas 29. juuli 2016 at 15:30

      Oioi, see on ju küll ikka päris vara.

  • Reply Gea 29. juuli 2016 at 15:13

    Olen tahtnud sulle ammu kirjutada, et sa nii hooletu oma kõhukesega..Mari tihtilugu mõllab ja trambib su kõhu otsas ja sa ise
    peaksid ka õrnemini suhtuma oma kõhubeebisse ja ettevaatlikum olema igatepidi, seda enam ju et sul eelmine rasedus katkes.
    Kui on arsti poolt määratud voodireziim, siis ei tohi küll mingit kodutoimetust teha! Tean seda, kuna olen selle läbi teinud.

    • Reply Mallukas 29. juuli 2016 at 15:24

      Mari on paratamatult väike laps, kes turnib ja aeleb igal pool. Loomulikult ta teab, et ei tohi, aga no eks ikka ununeb aeg ajalt. Mingisugust “hooletust” ma enda puhul küll ei ütleks, et on. Refleks on ju ikka kõhtu kaitsta, aga tänane mats oli lihtsalt väga ootamatu

    • Reply Gyn 29. juuli 2016 at 15:57

      Mures inimesele ei ole mõtet sellist asja rääkida. Paned
      veel rohkem muretsema. Peale õnnetust tuleb inimesi
      heade sõnadega toetada.

  • Reply Katrin 29. juuli 2016 at 15:13

    Oh, tegid mu kohe murelikuks :(
    Ole tubli, hoia end ja ära isegi mõtle selle peale, et
    voodirežiimil olles justkui hädine oleksid. Sa kannad last,
    sa ei ole hädine :D vastupidi, täielik kangelane!

  • Reply rott kontorist 29. juuli 2016 at 15:12

    oeh :( aga sina püsi paigal, isegi
    kokkama ei lähe!!!!
    Mul see läbitud etapp. Nädalaid oli
    küll vähem, aga lamama pidin, haiglas
    lausa 2 päeva.
    Niiet ära mõtle midagi, et oh see
    pole eriline pingutus süüa teha, on
    ikka :)
    tsiis, mul läks nd solidaarsusest
    kõht krampi, sama tunne, nagu toonus.
    Pai teile ja puhka ilusasti!!!

  • Reply Mia 29. juuli 2016 at 15:09

    Päris creepy.

    Hoia ennast!

  • Reply eva 29. juuli 2016 at 15:05

    Mõtle positiivselt küll siis kõik hästi läheb.

  • Reply G 29. juuli 2016 at 15:04

    Sa jälgi end hästi hoolega.Mu sõbrannal oli
    selline juhus. Väga kurb juhtum.Tema laps
    peaks praegu olema 5päevane.Aga kevadel oli
    tal verejooks.Õnneks siis jäi tal laps ellu.Aga
    kuu enne lapse sündi seiskus lapse süda.Kui
    kohtuav see oli.Ta pidi ka olema ainult voodis ei
    tohtinud mitte midagi teha.Aga kas ta oli siis nii
    muidugi mitte.liikus ikka ringi.Ta sai nii teada et
    läks tavakontrolli ja seal selgus et lapse süda ei
    löö enam.
    Aga Mallu sul on ju see asjandus millega kuuleb
    lapse südamelööke.Sa sellega kontrolli nii tihti
    kui võimalik.Hoia end.Kallid sulle

    • Reply Mallukas 29. juuli 2016 at 15:25

      Ma lootedoppleri andsin ammu ära ja no seda, et ta liigutab, ma õnneks tunnen üsna tihti ka ilma selleta.

  • Reply Kelly 29. juuli 2016 at 14:58

    issake, mu silmad pole vist iial varem nii suured tõllarattad olnud kui praegu seda lugedes… Loodan,et enam midagi sellist sul ei
    juhtu , muud ei oskagi soovida :/ Paipai!

  • Reply Sandra 29. juuli 2016 at 14:58

    Ossa raks, ega see pole naljaasi. :O Tore, et Sul kõik hästi läks ja hoia ennast!

  • Reply Aveli 29. juuli 2016 at 14:56

    Oi! See on ikka päris ohtlik jaa! :( Kuna Mari on sul päris energiline ja äkiline siis pead küll kullipilgul end ja teda jälgima.
    Ohutuse mõttes võiksid endale täispuhutava ujumisrõnga ümber panna …. siis jääb mingi distants kõhu vahele ;) Nali naljaks,
    olen ise sama mõelnud. Mees ka ükspäev karmauhti voodis laamendas voodipesuga ja käega latakas vastu kõhtu..ehmatasin
    korralikult ära, sest just sel päeval olin esimesed nähtavad liigutused kätte saanud..
    Ja olen nüüd ka olnud emos juba 2 korda – määrimisega ja nüüd laupäeval käisin ka – kõht oli kaks päeva kõva ja pinges,
    valulik..magada ei saanud ja käisin süsti saamas, uh-s, uriini andmas ja verd.. Jama, et ma pidin ootama samamoodi nagu
    teised 3-4 tundi, sest sünnitusosakonda lastakse kontrolli Tartus alates 25ndast nädalast..

    • Reply Melz 29. juuli 2016 at 15:53

      Ise käisin tartus erakorralisel, tööpäevadel on
      vastuvõtt seal kus günekoloogid jm. Kui paned kirja, et
      määrib ja rase, võetakse kiirelt, sest seal võetakse nö
      tõsisemad murelised enne. Kindlasti tasub jälgida
      ennast ja rahulik olla ja kohe arstile, kui midagi on

    • Reply nt 29. juuli 2016 at 22:05

      Kas käisid EMO poolel või
      naistenõuandla (või mis iganes selle
      nimi ka ei oleks – peauksest sisse ja
      vasakule) juures? Viimases küll vast
      kaua ootama ei pea tööajal, seal väga
      operatiivne tegutsemine.

      • Reply Aveli 30. juuli 2016 at 10:05

        Nädalavahetusel on ainult EMO. Nädala sees on see naistenõuandla ja seal läks tõesti ainult pool tundi..