Kirjutasin Õhtulehele väikese beebiblogi ja kopeerin selle siia ka. Eks ikka selle jaoks, et teada, mis ma tegema peaksin? Kiivri ostma? Laskma kukkuda? Selle vatitoa ehitama? Lapse mullikile sisse mässima? Kaua see kukkumisperiood kestab?
Kuna minu Marike oli võrreldes osadega üsna aeglase arenguga, siis ei saanud ma üldse aru, kuidas saab olla raske lapsega tegeleda. Paned ta mänguasjahunniku kõrvale maha ja seal ta mängib. Marikene võis niimoodi omaette teinekord tunde asjatada.
Vaatas ühte, uuris teist, loopis kolmandat – minul oli aga vaba voli teha, mida mu hing ihaldas. Okei, päris korterist ma loomulikult ei lahkunud, aga vabalt sain samal ajal näiteks tööasju teha. Nüüd on aga teised lood.
Nimelt õppis kallis tütrekene enam-vähem samal päeval ära käputamise ja seismise. Selle tulemuseks on see, et ma pean teda kogu aeg kullipilgul jälgima, et ta kuskile ei kukuks, haiget saaks ja nutma ei hakkaks.
Esmakordse emana kujutan ma endale alati kõige jubedamaid asju ette. Mõelda vaid, kui ta kukub pea ees voodist alla, murrab pealuu ja…Appi! Ma ei suuda edasi mõeldagi.
Või vinnab ennast kapi najale püsti, kaotab tasakaalu, kukub peaga vastu teravat serva ja…No näete, mis mõtetega ma ennast painan!
Ma ei saa isegi nn ohtlikke asju silma alt ära panna, sest iga asi on potensiaalselt ohtlik asi. Näiteks esmapilgul süütuna tunduv mööbiese, kummut, annab lapsele suurepärase võimaluse ennast sinna püsti vinnata ja loomulikult kukkuda.
See on nii hirmus, kui ta kukub ja haiget saab. Nii kohutav on näha teda nutmas, endal suured pisarad mööda põski alla voolamas. Mu emasüda ütleb, et ta on veel liiga tillukene, et ta peaks mingit sorti valu tundma.
Miks ta siis ei võiks kenasti maas istuda, mitte kuskile ronida, mitte kuskilt alla lennata, mitte üritada nuge suhu toppida ja kääre uudistada. Ma ehitaks talle hea meelega vatist pesa, kui ta seal vaid umbes viis aastat sees istuks.
Aga ei. Maailm on tema jaoks valla ja ta peab ilmtingimata nägema, mis juhtub, kui turnida täitsa voodi servale ja siis sealt alla kukkuda. Või mis saab siis, kui terrass otsa saab? Kuidas saada murule, kui ees on kaldtee?
Ja nüüd, kui ta avastas, et on võimalus liikuda ka üles, mitte ainult edasi, on maailm tema auster. Mis siis, et see on üks hirmus haigettegev auster.
Mitu korda peab laps kukkuma, et ta taipaks, et see teeb haiget ja lõpetaks? Mitu korda peab ta oma väikest beebipeakest ära lööma? Ma ei saa ju talle ometi seda tobedat kiivrit osta, aga ma ei taha ka, et ta haiget saaks. Ühtlasi ei saa ma 24/7 tema käest kinni hoida, et ta ei kukuks, kuigi ma tahaks.
29 kommentaari
Tuttav tunne. Minu laps hakkas samuti kaheksakuuselt püsti ronima ja asjade najal käima. Loomulikult tuli ka kukkumisi ette, kuid selle asja puhul lõi kanaemadus minus välja ja paar kolm nädalat seisingi kogu aeg lapse selja taga ja olin toeks. Nüüd (aasta ja 10 kuud) on küllaltki kindel ronija juba. Kui tunneb, et olukord kisub ebakindlaks, hõikab “käsi”, siis peab appi minema.
nutmise saab tihti ära hoida sellega, kui ema ütleb et kõik on korras ja vopsudest suurt numbrit ei tee. siis arvab laps et polnudki midagi hullu ja tegutseb edasi
Minu ema ütles, et lastel on nö padi, lastel on kaitse 🙂 Lapse kukkumine on hoopis pehmem, kui meie mammad seda ette kujutame. Mul oli samuti, kui poika hakkas turnima, no nii suur hirm. Kukub sinna ja kukub tänna. Kas peaksin padjatega põranda katma vms. Aga ei pea tegelikult. Mul täditütar hakkas ennast meelega kukutama diivanilt, sest teadis, et keegi püüab nagunii kinni v on padi all. Kui korra kukkus, siis kadus tahe seda uuesti teha, ära.
Mul 2 aastane turnib nagu segane. Nüüd on avastanud, et diivani patjadest saab edukalt redeli teha ja riiulisse sukelduda. Ma koguaeg läksin tõin ta sealt ära, sest äkki kukub, kui korraks pilk mul mujal. Ja ta hakkas seda meelega tegema. Lasin tal siis sealt alla sadada. Ehmatas, vaatas korraks ringi ja toimetas oma asjadega edasi. Rohkem pole teinud. Lapsed peavadki kukkuma, haiget saama ja emmed on selleks, et lohutada 🙂
Eks kukub seni kuni asi käpas, igal erinev. Mina lasin vabalt kukkuda. Muidugi hoidsin silma peal, et väga hullusti ei juhtuks. Ja ise peab hirmus rahulik olema ja väiksema koksu ja kukkumise peale ei jooksnud kohe kohale. Siis harjus ära ja ei nuttu ega miskit. Sest see turnimine ja kolkimine läheb aina hullemaks, mida rohkem laps õpib enda keha kasutama. Mei epoiss on poolteist ja iga päev on kuskil mingi uus pauk kirja. Aga nii ta õpibki. Kuna ise pole väga närvi läinud tem akolkimiste peale, siis ka laps karjub nüüd vaid siis kui on ikka tõesti kole hirmus pauk olnud.
No ma lohutuseks ütlen et läheb aina hullemaks.
Tead see erinev, erinevatel lastel ja erinevates vanustes. Esiklaps-tüduk oli nii õrnuke (on siiani), et mul ei olnud temaga mingit himru, ta oli nii alalhoidlik. Teisel – poisil, seevastu puudus hirmu, valu ja ohu tunne. Ja seda siiani. Päris hirm on tema pärast. Ma ei julgenud talle kiivrit panna, kuna mõtlesin, et harjub sellega kukkuma ja kui korra ära unustad talle seda pähe panna siis kukub pea lõhki. JA kuidas sa ta kooli saadad kiiver peas:). Aastasen jooksis, kukus asfaldil põlved veriseks, krimpsutas hetkeks nina ja jooksis edasi. 5 aastasena läks veeni verd ka andma nii, et teatas – emme, sina jääd ukse taha. Ei piuksugi, ei hirmu ega valu tunnet.
Kolmas – poiss jälle õnneks alalhoidlik. Maal tegime terassile ääregi, kus kõrgem kukkumine aga ühes kohas üks tillke aste. Nüüd 1a4 kuusena kisab seal äärel alati, et uuu, tulge keegi ja võtke mu käest kinni, ma ei saa muidu alla, ma võin ju ometi haiget saada, kas te siis aru ei saa vä???????. Õue peal ka oleks soovitav ikka käest kinni hoida, mine sa tea, see muru siuke kahtlane asi.
Vähemalt on siga eeskujuliult teki peal. Üks mure vähem 😀
Vaatasin mingit dokki lastest, kes ka tõusma ja ronima õppisid. Põhimõtteliselt peadki laskma tal veidi aega kukkuda, et ta õpiks neid piire tundma ja seda, et mis saab, kui terrass otsa saab. Teoorias muidugi imelihtne, aga ma ise vist paneks keti otsa, peaasi, et haiget ei saaks 🙂 Tuleb ära kannatada.
Ma ka kaalusin poisile selle “kiivri” ostmist…aga enne kui ostuni jõudsin õppis ta ära selle “õige” kukkumise…et pepu peale tuleb lasta. Ja aega võtis see umbes nädala. Nii et ära muretse! Lapsed tõesti õpivad kiiresti 🙂 ja ega kõiki kukkumisi ei saa ka ära hoida paraku 🙁 kuigi oli tõesti aeg, kus mõtlesin ka oma lapse mullikilesse sisse mässida 😀
Kas sa räägid temaga, seletad talle ja kordad keeldu? 8 kuu vanune saab juba suurepäraselt aru, kui talle midagi õpetada, “ei tohi” ja tõstad ta ohtlikust kohast ära, “jalad ees” voodist maha tulekul ja keerad ta õigesti pepu ees alla tulema jne, kui neid kindlaid fraase pidevalt korrata, siis ongi varsti see möödas kõik. Lapsed on muidugi erinevad, näiteks minu väiksem laps on nii kõrge ohutundega, et ta kukkus kokku vist umbes 3 x sel püstiajamis ja seistaüritamise perioodil, samas kui vanem laps kukkus ühes tunnis 3 x:)) Suurt ta sellest ei õppinud, ikka õpetuste ja keeldude ka ettenäitamisegs saime asja selgeks.
Mina olen oma lapse pealt ära õppinud (suuresti teda vanaemaga asjatamas jälgides), et kui lapse pisikese ehmatuse peale mitte ise lolliks närvitseda ei tee seda ka laps. Mida rohkem ise paanitseda, seda rohkem paanikat tunnetab laps ja paanitseb ise ka kuna “suur inimene” ju paanitseb järelikult peabki.
See ei käi ainult koksude kohta. Mul poiss meeletult kartis tolmuimejat ja trelli. Iga kord, kui puuriti oli ta vanaema süles ja karjus kuna vanaema ise juba oli ähmi täis, et “ole nüüd rahulik, pole hullu, kohe läheb üle”. Muidugi, kui mina ütlesin, et ärgu ise tehku välja siis ei tee laps ka (vähemalt mitte nii palju) kuulsin kui halastamatu ma olen jne aga kui 1 kord suudeti kuulata tunnistati et no vot oligi mul õigus 🙂
See kukkumine (nii kurb kui see ka pole) on nende arengu osa. Peaasi, et ei kuku kusagilt kõrgelt ja ei juhu midagi. Mäletan ise, kui poiss kõndima alles õppis siis kukkus kaks korda omal huule lõhki (hammastega huulde) ja mina olin nii endast väljas, et tahtsin kiirabi kutsuda juba. Nüüd on põnnil ülahuulel nö. tema märk küljes. Pole hullu, ongi omamoodi ja eks kasvades muutub veidi vähem märgatavamaks. Samas tean inimest, kellel ongi ülahuul veidi omamoodi kujuga ja ossa raks kui seksikas see on 😀
Jaaa, seda ebakindlat aega , kui võib peaga vastu maad kukkuda ja kukla ära lüüa on umbes kaks kuud. Siis laps areneb niikaugele, et suudab tasakaalu hoida ja seista toe najal vabalt ilma tahapoole selili kukkumata või kui kukub , siis on ta ära õpinud pepu peale potsatama ja see pole midagi hullu. ettepoole kukkumine pole nii hull, sest siis laps instiktiivselt paneb käed ette või kukub põlvili. Seega jah kõige keerukam aeg on see 2 kuud. Kui hakkab esimesi samme tegema ja tasahilju kõndima, siis tuleb lihtsalt vaadata, et kuskile tervate nurkate vastu ei komista ja sul on trepp, soovitan aiakese sinna ette ehitada, mis on kindlalt lukustatav. Oleks ju väga kole , kui laps trepist alla kukuks. Ja ravimisahtel ning kodukeemia lae alla kappi ja parem, kui oelks lukustatav ka veel. Pea vastu, sest iga arenemise sammuga läheb asi samal ajal ka põnevamaks :).
Kaalusin isegi kiivri tegemist oma keskmisele lapsele, kellel oli hämmastav võime kukkuda sirgelt, kui tinasõdur ja siis püsti ja taas kukkuda…..see aeg oli kohutav!!! Õnneks läks see mööda, kui tasakaalu rohkem tuli, kuid siis hakkasid kõrgused huvitama…. ja loomulikult ka kõrgemalt kukkumised…..
Huhhh! Kohtav aeg! Ja teha oleks nii palju olnud muud, kui lapse kõrval vaid valvata 😛 ……Õnneks on nad
mul nüüdseks kõik täiskasvanud ja ilma suuremate kahjustusteta 🙂 suureks kasvanud….
Ahh.. minu preili (1 aasta ja 8 kuud) kukub terve päeva igaltpoolt alla ja koperdab ja lööb pead ära ja.. ja.. ja… Alguses mul tuli endal ka pisar silma, aga noh, mida sa ikka teed. Praegu on tal otsaees muhk ja katki, sest ta ilmtingimata pidi kaldega teel jooksma ja pani muidugi käna. Päris jube oli alguses, aga natukese aja pärast oli tal juba kama. Eks siis peab niimoodi olema. Kuidas nad muidu 6pivad.
Päris nõus pole. Lapse arenemis ekäigus tuleb ikka talle turvaline olek luua. Seda aega ei ole nii ilmatuma kaua, kui peab tema turvavõrk olema, sest lasta lapsel lihtsalt kukkuda ja end vigaseks teha…hmmm, ei näe pointi. nats rohkem vaeva on mõnda aega, aga õppise tähe all lapse pea lõhki kukkumine ei ole küll mingi jutt :).
sry eelkõneleja, aga selline on minu arvamus.
Loomulikult ma üritan vaadata, et midagi ei juhtu. see on ju loogiline, aga ma ei saa iga sekund tema k6rval istuda. 🙂 lihtsalt ta on selline pätt, et koguaeg juhtub midagi.
ei olnud plaanis tal 6ppimise eesmärgil muhku pähe lasta kukkuda. 🙂
üritan lihtsalt rahulikumalt v6tta.
k6igil on oma arvamus. see on okei. 🙂
Tasuks võrekasse ta magama ka panna, seal najal tal hea harjutada tõusmist, laskumist ja lihtsalt seismist. Alati on kust kinni haarata.
Emainstinktid muidugi löövad välja, aga ei tasu suurt numbrit asjast teha. Mingi hetk nad saavad ise aru kuidas valutult maanduda. Vaata lihtsalt, et ta end millegi najal üles vinnates asju endale peale ei kukutaks.
Mul kukkus esimene laps käima õppimise ajal pidevalt parketi peal, sest see oli libe. Ostsime siis vaiba ja kukkumist jäi vähemaks ja kui kukkus, ei tundunud see meile enam nii jube, sest maandus ju ikka pehme peale. Ahjaa ja tekke panime ka siia-sinna maha, et oleks pehmem maanduda. Õnneks see pea peale kukkumise aeg sai mõne kuuga läbi.
Ise arvan, et lapsed muutuvad tublimaks ja osavamaks ainult läbi harjutamise.
Meil seda spets kiivrit polnud, sugulase samavana laps ei kannatanud seda silmaotsas ja karjus kui see pähe pandi. Aga kui sinu Mari seda taluks, siis oleks see kindlasti hea asi paariks kuuks, sest selle põhitasakaalu saavad nad kiiresti kätte.
Mul ämm tõi sellise asja, kuid minu arvates on see pisut ebapraktiline
http://www.beebimaailm.ee/product/pehmekaitse/lang/et/#
. Seda kukkumist oli nädala jagu, õpetasin ta ilusti end põlvist alla laskma, peale seda kukkumisi ja kõõlumisi vähem. Nüüd harjutab toeta seismist.
Esimise lapse õpetasin samuti põlvist alla laskma end ja asi leebus.
Muidu raske on siis kui nad õpivad ise diivanile minema jnejne.
Aastane härra mul kukub, lööb pead ära, jätab näppe kuskile vahele, ja ma enam ei viiitsi joosta.:D Ennem hakkas ikka iga asja peale nutma kuni ma enam ei reageerinud. Ehmatus on pigem see, mis nutma ajab. Nüüd korra läheb närvi ja asjatab edasi. 😀
Ja see làheb ainult hullemaks! 😀
Meil see periood ammu möödas, aga kaalusin tõsiselt selle kiivri ostmist. Plika hakkas 7-8 kuuselt ennast püsti ajama ja käed hoidsid ilusti kinni, aga jalad ei kandnud. Nii ta siis pooleldi rippus seal ja kui väsis, siis kõlas hädakisa. Ja ikka juhtus, et lasi lahti ja kukkus mitte pepule, vaid suht sirgelt maha, nii et pea käis kolksti vastu maad. Õnneks oli vaip maas, aga pärast istusin oma 2 nädalat pidevalt juures, kuni jalad kandsid rohkem ja õppis end maha vaikselt ajama.
Mul kiiver vedeleb kui huvi, hullema aja aitab mööda saata. Siis kui juba taipab kuidas kukkuda siis enam naljalt peaga vastu maad ei löö.
Väikesed lapsed oskavad kuidagi pehmelt kukkuda…ja see nutt, mis peale kukumist tuleb ei ole alati valu pärast, vaid pigem ehmatusest 😀
Oota vaid kui ta sul veel kõndima hakkab ja jooksma. :)Minu 1.7a j tibi ookseb alatihti vastu kappe, voodit, ronib tooli pealt laua peale, selline tunne on tõesti , et viskan varsti kogu mööbli toast välja, sest ta saab mitu korda päevas haiget aga EI õpi sellest.
Ja lisaks on koristamist nii mis jube, küll ta kakub riideid kapist, lõhub raamatuid, käib külmiku kallal asjatamas. 🙂
Mul on 1,4 a laps ja ronib ka laua peale, aga tegime läbi esimese kõvema kasvatamise sessiooni:D, ise hoidsin naeru kinni. Tegelane ronib laua peale ja mina ütlen “ei tohi” ja ta saab tegelt väga hästi aru. ikka ronib, siis kordan, et ei tohi ja tõstan lapse diivanilaua pealt maha ja seda harjutust ma tegin eile oma poolsada korda, kui mitte rohkem. Igakord oli naeruga ronimine ja pärast solvumise kisa, kui maha tõstsin, aga imede ime :)))), nüüd on tal selge, et roni palju tahad, et ikka tõstetakse maha . Nüüd , kui hakkab proovima, siis piisab ütlusest “ei tohi” ning laps jätab oma alustatu ning naaseb oma mänguasjade juurde :). sellises vanuses lapsed saavad väga hästi aru kõigest juba ja saab hakata kasvatama küll juba. Kuigi see on kõik endale nii naljakas, aga naerad ju ei tohi, nägu peab olema tõsine sel ajal, sest muidu annad ju eksitavaid sõnumeid ütluse ja miimika erinevusega. pudru loopimise mahaõpetamine on plaanis ,a ga sealjuures ma arvan,e t võin naeru kinnihoidmisets südari saada:)
Minu aastane kutt kukub siiamaani… üldse ohutunnet pole.
Õudne täitsa.
Ronib igale poole ja ei karda üldse, et haiget saab vms.
Meil praegult sama teema. Ma jooksen nagu tuulispask kui ta kukub ja võtan kohe sülle ning lohutan, aga ma olen aru saanud, et eks nad peavadki kukkuma, ei saa kõike nende eest ära ka peita. Õnneks meil on laps õppinud nüüd püsti olles end istukile laskma nii, et kõvemad kolksud jäävad ära 🙂 Aga ega hullemaks vast läheb 😀