Ma ei oska kunagi väga tundeline inimene olla. Või nagu kuskil sügaval sees olen, aga väliselt ei oska ma iial õigeid asju öelda ja olen nagu eeee…ok, kõik saab korda, ära plz nuta, veini tahad??? Ajaga olen ma õppinud, et üks väga lihtne lahendus inimesi lohutada on neile asju kinkida, siis neile tundub, et ma hoolin nende probleemidest ja mina ei pea mõtlema, et mis need õiged sõnad on, mida sõbranna kuulda tahaks. Haha, okei nüüd kõlab, nagu ma EI…
Mul on vist tõesti aega üle, et ma täiesti lambist ja niisama viitsisin tasuta kirjutada reklaampostitust, aga no instas jäi silma mingi sponsored post, googeldasin ja olen nüüd lõksus. Ma leidsin niiii ilusad kellad.…
Mul on teile superhea uudis. Ehk mäletate, et suvel tegin ma koostööd Käekellad.ee lehega, mille käigus loosisime ka ühele õnnelikule 100€ väärtuses käekella. Selle võitis eelmine kord blogija Aili, kes minu meelest jäi oma…
Alles hiljaaegu sain mina endale oma esimese “päris” kella (LINK). Ma küll esiti kartsin, et ma kaotan selle kindlasti kuskile ära või topin käe kogemata veetünni vms, aga tegelikult hoian ma seda nagu kullatera…
Eile kirjutasin, et tahaks kingituseks kella, eks. Ma ei olnud kursiski, et kella kinkimine ebaõnne tähendama peaks. Mitte, et ma ka säärast ebaõnne värki usuks, sest mina kinkisin Kardole paar aastat tagasi kella ja…
Mingi hetk oma elukeses suutsin ma ühendada oma swedi kaardi paypali kontoga ja läksin e-bays hulluks. Tellisin sealt igast soga kokku ja nüüd on see õnnis aeg käes, kus need asjad hakkavad lõpuks kohale…