Ma reaalselt iga päev mõtlen, et no kuidas on ometi võimalik, et minul nii ägedad lapsed on? Ma olen ju kohati nii-iii tont, aga lapsed on nagu mingid põhjatud armastuse ja ägeduse ja huumori allikad. Ja kuigi iga väike samm nende arengus on minu jaoks nii märgilise tähendusega, siis ütleme viimase kuuga on Mari jõudnud sinna etappi, kus ta ütleb KÕIKE järgi, nagu mingisugune papagoi. Jajah, ma tean, et enamik lapsi teevad seda vist juba paariaastaselt, aga mis mul sellest.…
