minu imelised lapsed ja väike video

Ma reaalselt iga päev mõtlen, et no kuidas on ometi võimalik, et minul nii ägedad lapsed on? Ma olen ju kohati nii-iii tont, aga lapsed on nagu mingid põhjatud armastuse ja ägeduse ja huumori allikad. Ja kuigi iga väike samm nende arengus on minu jaoks nii märgilise tähendusega, siis ütleme viimase kuuga on Mari jõudnud sinna etappi, kus ta ütleb KÕIKE järgi, nagu mingisugune papagoi. Jajah, ma tean, et enamik lapsi teevad seda vist juba paariaastaselt, aga mis mul sellest. Mari lobiseb minuga! Ideaalselt veel lauseid ei moodusta ja väga tihti saame ta jutust täpsemalt aru vaid mina ja Kardo, aga ta on selline naljanina, et no mine hulluks. Toon teile mõned näited.

Ükskord oli meil toas koiliblikas, tiirutas lambi ümber. Mari kartis ja kisas, et ta ei taha seda suurt “sääge” (loe: sääske). Mina rääkisin talle, et putukas tuli tuppa, sest talle meeldib see tuli ja tule põlemise peale tulebki putukas meie juurde. Mitte, et see jutt talle lugenud oleks ja suure surmaga pidime me selle putuka õue saatma, aga üks õhtu juhtus selline asi: hakkasin lapsi korraga magama panema meie tuppa. No see oli nagunii mission impossible, aga nad mõlemad möllasid seal ja keeldusid magama jäämast. Tuba oli kottpime. Ma kuulsin, kuidas Mari voodist välja hiilis, aga otsustasin teda ignoreerida, et küllap väsib ja tagasi tuleb. Mari aga hakkas hoopis sosistades Lendet meelitama.

“Lenne (ta ütleb talle miskipärast nii). Lenne-eee. Tule siia. Lennee. Tule tule!”

*vaikus, mina ei ütle midagi, Lende ka ei liiguta*

Äkki hüüab Mari: “Ahhaaa!” nagu tal oleks just üli hea mõte tulnud, paneb väikse soolalambi põlema ja hüüab: “Tule siia!”

Ja otseloomulikult ajas Lende kohe kargu alla ja käputas Mari juurde, kus sai kohe kiita: “Sääg, Lenne, tubi sääg!”

Saate aru, ma pidin ennast hingetuks naerma. See oli lihtsalt nii koomiline olukord. Ma ei tea, kas see nii ümberjutustades üldse naljakas tundub, aga no mul oli kohapeal väga naljakas, et Mari välja mõtles, et õde VÕIKS töötada nagu putukas ja kae perra, töötas ka 😀

Üldse on nii äge, et Mari kogu aeg räägib, aga no arvestades, mis juttu ta ajab, siis mul on hea meel, et me lähme kohta, kus eesti keelest aru ei saada. Näiteks täna käis Mari minu sõbraga Lotte kohvikus mängimas ja tagasitulles uurisin mina, et kuidas kohvikus oli ja et kas Mari oli ka hea laps.

“Mani oli kuri.” teatab ta mulle.

“Ja miks sa siis kuri olid?” küsin mina, kuigi ma juba tegelikult olin kuulnud, kuidas ta tahtis palle esimesele korrusele loopida ja keelu peale päris kurjaks läks.

“Mani ei saa peksa,” pani ta käed puusa ja vaatas mind altkulmu.

“Kas sa arvad, et sa peaksid kellelegi käest peksa saama üldse?” uurisin ma, naeru tagasi hoides.

“Jah,” vastas Mari mulle siiralt ja hakkas rahumeeli legomaja ehitama.

Ma praegu kahetsen, et ma ei ole kogu aeg kirja pannud ja meelde jätnud, mida ta kõike ütleb, sest no see, mis käojaani see tüdruk suust välja ajab on lihtsalt nii ebareaalne. Ma luban edaspidi olla hoolikam.

Enamasti on Mari väga lahke ja sõbralik, aga selline naljakas asi on tal, et kui Lende midagi võtab, mida Mari arvab, et on tema oma, siis esimene refleks on see Lendelt ininaga ära kahmata. Kui ma aga ütlen, et anna ikka Lendele ka, siis vastab sõbralikult “jah, okei” ja annab asja rahulikult Lendele tagasi. Ma ei tea, miks see inisemine siis vajalik üldse on, aga noh, kui peab, siis peab 😀

Aga no mul on teine pudin veel, kes muuseas, ka hakkab rääkima. St ta raputab pead, kui ta midagi ei taha ja kui süüa tahab, siis ütleb mämm-mämm ja kui enam ei taha, siis raputab pead. Suure surmaga olen ta käest “emme” ka välja pressinud, aga enamasti kõlab see nagu “ämme”. See on minu jaoks ikka maailmaime, sest Mari oli vist 2,5 aastane, kui ta mulle esimest korda emme ütles. Tundub nagu Lende oleks mingi imelaps, et BEEBI ja juba nii tragi, aga tuleb välja, et teiste aastased räägivad ammu veel rohkem ja vist jälle on minu Lentsuke kuskilt otsast maas, aga no arvestades, kui palju ta minu silmis EES on, siis sedapuhku see mind ei huvita. Ta on niigi nii tubli!

Viimased paar päeva on ta hakanud ilma toeta seisma. Lihtsalt seisab keset tuba, mingi asi käes ja võbeleb. Käia suudab juba ka nii, et keegi hoiab vaid ühest käest kinni. Tassist joob ise, aga pool läheb maha. Lusikaga üritab ise süüa, aga väga hästi veel hakkama ei saa. Oskab palumise peale pai teha. Teeb kalli. Oskab (enamasti) pepu ees diivanilt maha tulla. Meeldib “kõdi-kõdi” mäng ja üks suurimatest hobidest on ilma mähkmeta põrandale pissimine ja siis selle sees kohemaid solberdama hakata, endal selline nägu peas, nagu teeks maailma kõige olulisemat ja kiireloomulisemat tööd. Ja kui naerab, siis laginal!

Mõelda vaid. Ma olen 27 aasta jooksul suutnud valmis saada kaks imelist last. Aastase ja neljase. Ja milline joppamine, et neil nii lähestikku sünnad on, saamegi veel aastaid koos pidada. Sel aastal tegime väikse peo Laura’s Kitchen mängutoas ja jäime igati rahule. Alguses mõtlesin küll, et ah, võtan rahulikult, aga lõpuks tellisin ikka õhupallidest loomade tegija ja näomaalija ja jäätisemasina ka (selle kohta leiad rohkem infot siit). Ps! Peokohta soovitan soojalt, kõik on kenasti ühes toas ja lastel on väga hea silma peal hoida. Samal ajal on seal piisavalt tegevust ja turnimist ja lisaks kõigele näeb see väga ilus välja ka.

Pilte tegin, aga ma lasin need välja trükkida ja kustutasin rahumeeli arvutist ära. Seega, kes näha tahab, peab külla tulema. Keda aga huvitab, mis sünnal toimus, siis jällegi kutsusime kohale Marge Kuulidest Muuvidest, kes sünnipäevast vahva video kokku pani.

Küll on hea, et mul selline äge perekond on. No küll on hea!