Ma tahaksin öelda, et vabandage mind kohe mu härduse ja harduse (ma ei tea kumb õige sõna on) pärast, aga inimesed üldiselt on mulle eilsest saadik tekitanud tunde, et ma tahaksin nutma hakata. Kogu aeg tuli telefoni teavitus, et jälle keegi on aja võtnud, teise inimese murest lugenud ja tahab teda – jumala võhivõõrast – aidata. Fakk nagu, see tunne on niiiii äge ja nii hea! Alguses mõtlesin, et kui saaksime talle 500€ kokku kogutud, oleks see nii suur summa!…
