Mulle on alati ristsõnad tundunud pigem selline vanaduspõlve meelelahutus. Ma olen kujutanud ette, kuidas me Kardoga istume vanana kuskil maakodus või suvilas. Mina istun terrassil, aknast kiikan, et millal need lapselapsed külla tulevad ja samal ajal täidan muudkui usinasti ristsõnu, nagu üks tubli vanaemake. Kui ma olin väiksem siis ma lahendasin laste Kumakest küll. Sõitsin tihti Pärnu-Tallinna vahet ja bussis suurt midagi targemat teha polnud. Lugesin need koomiksitekstid läbi, mõtlesin ise, et mis see lahendus olla võiks ja hakkasin muudkui…
