Alates sellest ajast, kui Mari sündis, on ta olnud suhteliselt vähenõudlik laps. Enamuse aja magas ta õndsat und, kui üleval oli siis tegeles kas söömise või tühja pilguga lage vahtides. Ja eile ma mõistsin, et ta ei ole enam vastsündinud imik. Ta on miniatuurne inimene! Teda on hakanud huvitama mänguasjad – kõristiga häält tehes võib teda üsna pikalt lõbustada. Samuti vaatab ta nüüd mulle näkku ja üritab suuga teha samu liigutusi, mida mina teen. Kõige parem osa selle juures on…