Alates sellest ajast, kui Mari sündis, on ta olnud suhteliselt vähenõudlik laps. Enamuse aja magas ta õndsat und, kui üleval oli siis tegeles kas söömise või tühja pilguga lage vahtides.
Ja eile ma mõistsin, et ta ei ole enam vastsündinud imik. Ta on miniatuurne inimene! Teda on hakanud huvitama mänguasjad – kõristiga häält tehes võib teda üsna pikalt lõbustada. Samuti vaatab ta nüüd mulle näkku ja üritab suuga teha samu liigutusi, mida mina teen.
Kõige parem osa selle juures on see, et ta naerab! Kuigi seda juhtub veel harva, siis ikkagi on seda nii imelik mõelda, et mina teen talle nalja ja tema naerab. Nagu päris väike inimene.
Olen palju kuulnud, et lapsed kasvavad nii kiiresti ja nende beebiiga möödub kui silmapilgutus, ometi on see siiani mulle võimatu tundunud. Sest noh, mulle tundub, et Mari on mul IGAVESTI olnud ja ma ei mäleta aegagi, mida ma siis tegin, kui mul veel teda polnud. Ning loomulikult on ta terve selle aja olnud imepisike ja mittemidagi oskav.
Aga eile sain oma mälestustekarpi panna paar body, mida Mari esimestel nädalatel kandis ja mis nüüd tunduvad talle ikka naeruväärselt väiksed. Appi, mu beebi kasvab suureks!
Näiteks ei sobi talle enam ka niisama lamamine. Ta tahab olla kõhuli, ning siis hakkab ta protesteerima, sest mingil kummalisel põhjusel TA KEHA EI LIIGU sinna suunda, kus ta minna sooviks. Eile avastasin, et kui ta saab ennast jalgadega edasi tõugata, siis ta oskab isegi parema käe ette tuua. Vasakut aga paraku mitte, seega jääb roomamine õnneks ära.
Ja teinekord on ta kõhuli olles ise külili “kukkunud”. Ma ei tea, kas seda võiks siis keeramise alustamiseks nimetada?
Oeh, ja kui ta veel mulle oma suurte silmadega otsa vaatab, endal selline nägu, et ta teab iga maailma saladust, siis mõtlen ma küll hirmuga, et appi, ta kasvab ju varsti veel suuremaks!
Ma ei oska isegi mõelda, et mis ta järgmisena ära suudab õppida? Loodetavasti ise kõristi käes hoidmise, sest mul on juba üsna igav sellega konstantselt ta näo ees vehkida…Või lalisemise, ta on mul endiselt kogu aeg vait 😀 Või siis HÄÄLEGA naermise.
Ühest küljest ei jõua ära oodata, teisest küljest tahaks, et ta jääkski nii pisikeseks neljakiloseks präänikukeseks.
Veits teile paar pilti kah:
Mari tundub NIII suur, kui ta kaheaastase kätte anda
Aga see on hoopis väike Mallu. Pange tähele – LENINI SOENGUGA!
Maril hakkas lastekarjas igav
21 kommentaari
Ma just ootan, et ta mu põnn kasvaks. Ei meeldind mulle päris tite aeg. Praegu 7-kuuselt mõnus asjapulk kes toimetab ringi ja häälekalt teeb selgitustöid kellegile laes.:D
jaa, varsti räägivad su enda sõbrannad sulle kuskil väljas, mida Mari korda on saatnud 😀
Enne neljandat kuud ei saadeta lapsi küll kuhugi veel 🙂 Kodus ise võib muidugi paitada käsi ja jalgu ning vannitamine on kasulik. Mul üks laps toonuses olnud veidi ja teine asümmeetriline. Mõlemaga käinud perearsti soovitusel võimlemas/masaazis ning pärast, seda on kõik kombes. Poja sai täna 7 kuud vanaks aga keeramise õppis ta alles hiljuti ära, nüüd tahab kõik korraga teha, keerata, roomata, käputada, varbaid suhu ajada. Nagu oleks just avastanud, et mida kõike ta teha suudab 🙂 Tuleb iseennast usaldada ja mitte kuulda võtta neid, kes tulevad ütlema, et oi minu laps juba 3 kuuselt keeras aga näe sinu oma juba 6 kuud vana ja mitte midagi…
Misasja ? 😀 Kogemata kukub ümber ja kohe toonuses ? 😀 Ei ole päris nii ka 😀 Ma usun,et perearst oleks Mallu juba suunand kuskile siis ju…iga ümberkukkumine pole kohe toonus,ega muidugi ka mitte keeramine 🙂 Keerama hakkab Mari vb paari kuu pärast 🙂
Ei ei, temal laps juba keerab 😀
tited kasvavad jah, liiga ruttu suureks.
aga see, kui titt kukub ühele v teisele küljele, pole mitte keeramine ega pööramine, ega mitte ka
selle alguse tegemine, vaid selle kohta öeldakse, lapse keha on toonuses. 🙂
massaaziga saab asja korda. uuri!
Kas Mari on Christabeli süles? Või lihtsalt tundub, see neiu seal nii sarnane mulle 😀
Jah, see on Christabel 🙂
Vahva, ta on nii suureks kasvanud 🙂 Nägin teda viimati suvel 🙂
Oi, ta on väga asjalik! kui ma talle Mari sülle panin, siis ta ütles mulle korduvalt rahulikult: “mine istu”. Et noh,mine nüüd minema ja las ma ise mängin titaga 😀
Hehehe, armas. No, tal kogemus kahe väikese vennaga olemas ka 😀
Vat mina alati tahtsin just, et mu laps ometi juba suuremaks kasvaks, nii igav oli lihtsalt 😀 Nüüd ta ongi juba suurem, aasta ja mõned kuud peale ja meil on koos nii lõbus, täitsa väike asjalik tegelane. Mulle beebiiga absoluutselt ei meeldinud, aga nüüd naudin sajaga, iga päevaga on meil koos lõbusam 🙂
Sul on ikka nii ilus laps,ausalt! 🙂
Ühest küljest jah kahju, et see beebiarmsus neist välja kasvab, aga tegelikult on rõõm lapse arengust, uutest oskustest ja kõigest ikka väga lahe kogemus. Viieaastase puhul on ikka pidevalt juba selline – ohoo, ei ole võimalik, ta on juba nii suur ja asjalik ja selline preili ja järgmisel-aastal-tuleb-hakata-kooli-valima paanika 😀 Vahva, et lapsed sirguvad! Kuigi, mis viga rõõmustada, kui beebiisu rahuldamiseks kohe kolmas sündimas 🙂
Sellest “keeramisest” nii palju, et see veel päris keeramine ikka ei ole. Lihtsalt lapsel pea suur ja raske veel ja siis vahel läheb tasakaal kaduma. Püüa jälgida, et see maandumine pehmem oleks. Mul lapsed ka kippusid kolksatama sedasi külili-selili, peaga vastu maad siis :S Võid aidata lapsel piisavalt laialt kätele toetuda, et kergem tasakaalu oleks hoida.
Nii naljakas mõelda (nagu sul endalgi ilmselt tulevikus kui seda postitust loed), et sulle tundub, et su beebi on nüüd suur 🙂 Ma mäletan isegi seda aega kui beebi oli 2-kuune ja tundus, et nüüd pole enam üldse vastsündinu.. no tegelt ikka oli 😀
Tagantjärele mõeldes on imikud minu meelest kuni poole aastased lapsed (või kuni 4-kuu) 🙂
Ma usun 😀
Nad kasvavad koguaeg aina ägedamaks. Ja nüüd ma saan kohe beebi ja mõtlen, et nad on beebidena ju niiii igavad (esimene on 2,5 juba)
Jah, üsna igav on ta küll 😀
aga hullult armsad 🙂
oh jahh,mul põnnid sellistes vanustes-poja kohe kohe 5(26,03,2009) ja tütreke 2(15,11,2011) ja minagi vahest mõtlen ja mõlgutan ,et kunagi olid nad niii niii pisid ja abitud ja nüüdseks on nad päris iseseisvad….või noh nii iseseisvad kui ühed 4 ja 2 aastased olla saavad 😀
mina ka ei tahtnud üldse, et lapsed suuremaks kasvaks. nii nunnud on need pisikesed ikka 🙂