Istun praegu oma uues kodus diivani. Toad on korras, sahtlid-kapid ilusasti sorteeritud ja organiseeritud ja ma võiks teoorias lausa siin juba praegu ringi näidata, kuigi nipet-näpet on veel puudu, aga täna toob mind blogisse ainult konkreetne pisarateni suur tänutunne enda sõprade üle. Ma olen neid muidugi siin ennegi kiitnud, aga eriti just viimased kuud on mulle näidanud, millised imelised inimesed mu ümber on ja ma ausalt ei oska selle tundega enda sees midagi rohkem teha, kui tahaks lihtsalt prostalt nutta…
