otsast lõpuni tänu täis

Istun praegu oma uues kodus diivani. Toad on korras, sahtlid-kapid ilusasti sorteeritud ja organiseeritud ja ma võiks teoorias lausa siin juba praegu ringi näidata, kuigi nipet-näpet on veel puudu, aga täna toob mind blogisse ainult konkreetne pisarateni suur tänutunne enda sõprade üle.

Ma olen neid muidugi siin ennegi kiitnud, aga eriti just viimased kuud on mulle näidanud, millised imelised inimesed mu ümber on ja ma ausalt ei oska selle tundega enda sees midagi rohkem teha, kui tahaks lihtsalt prostalt nutta röökima hakata.

Need on inimesed, kes kuulavad mu iga mure ära – räägivad kaasa, kiruvad minuga ühes kui tarvis, annavad nõu, viskavad nalja, nutavad minuga koos, naeravad minuga mestis, kuni kõhulihased valusad. Elavad mulle kaasa, innustavad, kiidavad (mõnikord laidavad mõne idee maha ka, aga see on fine, mul on mõnikord väga kaheldavad ideed).

Juba üleeile oli mul sõbranna pakkimas abis, järgmine päev esimene, kes lahti pakkima tuli. Õhtuks oli tuba juba minu inimesi täis, kõik kohal, et mind hädast välja aidata, et ma võimalikult kiiresti siin endale hubase olemise luua saaksin. Hommikul toodi kohvi joomiseks suhkrut, sest mul ei olnud ja ma ei hakka isegi mainima seda, et täna käis üks nendest mu linna korteris koristamas ja maha jäänud asju siia toomas, sest ma pidin päev läbi kullereid ootama, nagu pooletoobine, et saaks selle homme lõpuks üle anda.

Ja kui need kullerid lõpuks tulid, siis olid need samad sõbrannad need, kes oma mehed mulle appi saatsid, et ma laste voodi täna kokku saaksin.

Lihtsalt… Mul oli täna väga nõme hommik, ma tundsin ennast nii kurva ja pettununa ja pahasena. Ja järjest läks see päev aina rohkem “pekki” kui nii võib öelda. Esiteks tõi kuller mulle alusetäie kraami, käratas mulle, et tema seda küll üles ei tassi (tellitud oli tuppa tarne) ja jättis mind selle hunnikuga üksinda. Ja kui te arvate, et see kõva Eesti naine seda tuppa tassitud ei saanud, siis eksite sügavalt. Jah, mu lihased on hetkel otsi andmas, aga ma sain hakkama. Seejärel suutsin ma enda uhiuut Napsie madratsit pussitada, kui ma teda kilest välja koorisin (õnneks altpoolt, seega it’s fine). Takkatipuks leidsin ma lõpuks üles oma aromisaatori alumise osa, selle potsiku. Ainuke miinus selle juures on see, et kuna see on juba nädal aega kadunud olnud, siis ma eile lõpuks andsin alla ja viskasin ka juhtme ja selle kaane ära :)) Et kokkuvõttes võiks öelda lihtsalt, et…kammoon, Simmo. Mida päeva.

Aga see, kuidas kõik mu inimesed mulle igatepidi appi tormavad ja mind absull igasugusest kriisist alati välja aitavad, võtab mind sõnatuks. Ja mul on kahju, et iga kord kui nad jälle siia tulevad, et midagi MINU HEAKS teha/tuua/viia/abistada, siis vahin ma kala näoga ja olen nagu ah tänks. Ja nüüd istun siin oma köögilaua taga ja valan tuugalt pisaraid, sest ma ei saa isegi aru, mida ma teinud olen, et sellised inimesed mu elus on.

Nagu lihtsalt how. the. f*ck.

Ma pole vist elaleski enda sees füüsiliselt nii rõhuvat tänutunnet tundnud. Ja ma ei tea, mida sellega peale hakata. Kuidas ma tänan inimesi, kes mind kõige raskematel hetkedel kuskile kaldale lohistanud on? Mismoodi?

Lihtsalt tunnen ennast siin lõpuks ometi koduselt. Ma ei ole seda tunnet viis kuud tundnud. Ja kõik on nii ilus ja puhas ja korras, laual mu lemmiklilled ja süda armastust täis. Lihtsalt haige, kuidas see kõik mind siin pisardama ajab.

Sõbrad, ma armastan teid. Aitäh!