Ma ei saa aru, kuidas on hunnik naisi, kelle jaoks imetamine on alati nii lihtne ja käib nagu muuseas. Mul on kõik imetamiste algused niiiii valusad olnud, et kes mäletab, siis Martaga oli nii, et mul verd voolas, suured lõhed olid sees. Iga imetamine oli nagu mingi piinaaeg. Käed värisesid ja pisarad voolasid, isegi süda läks pahaks. Ma olin tõesti nii lähedal juba too hetk, et MA EI SUUDA enam imetada, aga eks ikka mingi tunne ütles, et kammoon. Mina olen ta ema, tema on minu laps, kui ma seda ka tema nimel üle ei ela, siis mis ma muud olen, kui tükk sitta. Ja ma kannatasin. Hambad ristis. Vaatasin, kuidas tal piimaga koos tuli üles ka verd (mu nibudest) ja mõtlesin kogu aeg, et no varsti läheb paremaks. SIIN POSTITUSES kirjutasin ka sellest. Lausa vastik lugeda.
Ja läks ka. Vist kuu aega piinlesin ja tõesti hakkas kõigepealt ühest lihtsam toita last ja siis teisest ja ühel hetkel olidki nad kenasti tundetud ja sain rahus talle süüa anda. Mul oli nii hea meel, et ma alla ei andnud. Ikka pean ju lapse esikohale panema, mitte nn enda jaoks kergemat teed pidi minema. Ja kui see tähendas, et ma pean piinlema, eks ma siis piinlesin. Mitte muidugi rõõmuga, aga ta oli niii pisikene ja väike ja habras ja tundus kuidagi mõeldamatu, et ma hakkan talle pudelit pakkuma, kui mul endal on piima nii et tapab. Lihtsalt selle piima inimese sisse jõudmise protsess oli ko-hu-tav!
Nagu öeldud, siis läks paremaks ja siis oli pikalt normaalne. Kuni paar päeva tagasi mõtlesin, et Marta teeb süües nagu mingit imelikku hammustamisliigutust. Nagu… saeks hammastega? Alguses oli suva, kuni ma sain aru, et ta on mõlemad pooled nii ära närinud, et olen tagasi selles punktis, kus mul on mega suured katkised vaod sees ja see on lihtsalt niiii kohutavalt valus.
Üks külg minust ütleb, et okei, ta on kohe 10 kuune ja pole nagu KÕIGE hullem aeg imetamine lõpetada. Aga teine külg minust ütleb, et krt, ta võiks ikka vähemalt aastane olla, et siis ei peaks üldse pudelitega jantima ja mingit piimamajandust siin pudelitega korraldama. Pumpamine ja… võeh. Ei viitsi. Samas paljukest ta seda piima ikka võtab… Eks oleneb päevast. Mõni päev pea 10x, mõni päev heal juhul kaks.
Üldse on tal viimasel ajal mingi periood, et ta ei taha ÜLDSE süüa. Natukene näksib, isegi magusat püreed ei võta. Et siis ma topin piima ka rohkem, et no midagigi kõhus oleks inimesel. Aga olgem ausad, oma ribadeks tissidega ei ole väga suurt rõõmu sellest imetamisest.
Fckkkkk noh. Ma ei tea, mida teha. Kas kreemitada ja mõelda, et no küllap saab terveks ja paraneb ära. Või… Või lihtsalt alla anda ja ära lõpetada? Ta ju alles niiii väike beeeeeebi 🙁 Samas Mari sai ainult 4 kuud ja on ka päris norm inimene. Ja Lende sai 1a3k ja on KA norm inimene ?
Kaua teie imetasite? Ja mida te minu olukorras teeksite ??
68 kommentaari
Kui laps on köhnapoolne siis on tal edasises elus rohke shansse vältida suhkrutöbe, paksuksminekut ja muid elustiilihaigusi.
Lehmapiim ei ole myrk ja pole mingit pöhjust miks seda peaks soojendama, enamasti vöib vötta otse külmkapist ja midagi ei juhtu.
Aga millest vöiks hoiduda on ülikörgel temperatuuril toodetud kuulsate brändide piimasegud, kus on glükeerumise löpp-produkte 70 korda rohkem kui tavalises piimas. Mönede arvates ongi see laste diabeedi pöhjus.
Minul on laps 9 kuune ja eriti tissimaias. Mingil hetkel suvel läks aga imetamine järjest valusamaks kuni tekkisid lõhed ja ühel hetkel oli see ikka tõeline piin. Läksin lõpuks ITKsse imetamisnõustaja juurde ja tuli välja, et mul oli rinnasoor. Muidu on see lastel suus, kuid võib ka rinda lüüa, sest see on samuti soe ja niiske keskkond, kus seenel on hea vohada. Muidugi aitas kaasa ka tollane suur magusa ja süsivesikute tarbimine.
Imetamisnõustaja kirjutas välja Tactarini geeli, mida määrida endale ja lapsele suhu, lisaks pidin mineraalveega nibusid puhastama ning süsivesikud ja magusa miinimumi viima. Paari nädalaga sain korda.
Seega soovitan samuti imetamisnõustajaga konsulteerida.
Minu tüdruk on kaheksa kuune ja kaheksa hammast suust. Igakord, kui ta need mulle rinda kinni lööb, karjatan valust ning mõtlen, nüüd aitab ja vot lähen marsin otse poodi rpa järgi.
Ja siis mõtlen, et ta ju kõigest kaheksa kuune. Äkki lõpetab ikkagi mu hammustamise ja hakkab normaalseks. Veaks aastani välja. No ei viitsi selle pudeli majandusega tegelda. Neli kuud, kannatan ära, pole hullu. Ja siis ta lööb jälle oma kaheksa teravat hammast mu nibusse kinni, et kas tal ikka on seda rinnapiima siis nii väga vaja…
Minu jaoks see praegune hammustamine on kordades hullem, kui see alguse aja värk. Kuigi ka siis piinlesin valu käes, seda aega oli umbes nädal kaks. Aga neid kuramuse hambaid tuleb aina juurde.
Võibolla sellepärast mul ongi ainult üks laps aga poleks suutnud üle poole aasta küll rinda anda. Minu jaoks on päris ulme, kui 3-aastane oleks rinna otsas. Sellises vanuses lapsed on juba nii nutikad väiksed inimesed. Vähemalt minu oma küll, sai ise riidesse, söödud, mängitud, rääkis juttu JA siis äkki topiks rinna otsa – no pole üldse minu teema :/.
minu omad said kolm kuud ja ma ei põdenud mitte üks gramm. Milleks? Ma ei kujuta ette mis moodi see nende eu oleks rikkuda saanud. Mulle polnud pudelitesse toidu tegemine miskit mis elu oleks grammigi häirinud. Soojendi oli öö jaoks ka olemas aga enamasti seda vaja polnud sest selgus et teine laps oli kuldne magaja. Mina enne üleval ja ootel.
Nüüd koolid läbitud ja oma elupeal ja ei näe küll märkigi et miski nihu oleks.
Igasugu moevoolusid käib üle aga terve mõistus ja sisetunne annavad teada mis sulle õige.
Kunagi oli näiteks kindel et nutvat last ei tohi sülle võtta või süüa saab kindlal kellaajal ja mitte minutitki varem Või beebi juurde tohib vaid marlemaskiga minna – kogu pere maskides. kujuta seda ette. aga siis paljud just nii käitusid.
Soovitan ka imetamisnoustajat. Vanem laps sai kolm aastat ja pisut peale, noorem nyyd kolmepoolene ja laseb vist koolini valja. Inimestel bioloogiliselt ette nahtud 2,5 kuni 6-7 aastat, aga eks tee tunde jargi. Loodan, et noustaja oskab aidata <3
Kuni seitsme aastani rinda? :O
Esimest last imestasin aasta, teist umbes 8 kuud, kuid juba mingi 6 kuu paiku hakkasin rpa-d ka juurde pakkuma. Algselt oli plaanis ka teist last aasta imetada, aga minu jaoks oli õige otsus see asi ära lõpetada. Imetamine ei sujunud ja olime pudeli lahendusega lapsega mõlemad rahul. Eks ta tüütu oli kui pidi öösel piima valmistama, aga samas pudelile üle minnes ei ärganud ta öösel enam nii tihti. Algselt vist 2 korda, kuid üsna kiirelt läks ühe korra peale üle. See kas ja kui kaua sa last imetad, ei mängi tegelikult nii suurt rolli. Normaalne inimene kasvab ikka 😀
Nibukaitsmed! Tänu neile sai laps aasta ja 3 kuud rinda
Käi ITK imetamisnõustamises. Super nõustajad. Valulikkus ei tohiks olla, siis on ikka midagi valesti võttega. Nõustajad kindlasti aitavad, ITK omad on Tallinna kõige profimad (mul kogemus ka teistega).
Minul tekkis veidi aega tagasi sama olukord. Minu 10 kuune oli mulle nibude ümber valulikud vaod tekitanud. Sellel hetkel mõtlesin samuti lõpetamisele, aga siiski jätkasin. Kreemitasin ja jätkasin. Hambad ristis. Kartsin iga uut toidukorda ja mõtlesin, et appi varsti ta tahab jälle. Õnneks u 1,5 nädalaga paranesid haavad ära ja sain jälle normaalse ema kombel imetamisega jätkata. Plaan siis vähemalt 1,5 aastani imetada. Ja siis vaatame edasi… pea vastu! Ja mis iganes sa otsustad, see ei tee sinust halba ema!!! Igaüks teeb nii nagu temale sobivam 🙂
Tere! Kas keegi seletaks mulle ära, miks on vaja tatt viltus ja silm pisaras aastani/pooleteiseni kummide ja viledega imetada? Mina nimelt olen laps, kes sai rinnapiima 4kuuni ja teate mis!! Söön ise ja töötan täitsa juhtival kohal, arvutada ja ise süüa oskan ka. Küsisin ema käest ka, et mis mas’ olin, et nii vara tissipidu otsa sai (kolmas laps). Ema ütles, et temal ja mul sai kõrini. Siiamaani elame ja läbi saame ka.
ma arvan, et inimesed tahavad, mis muud.
Jõhhker ju tegelt. Ma saan aru, kui kõik on hea ja mugav ja ladus aga kui ei siis milleks. ..
Ilmselt on tal hammas tulekul. Mina prooviks edasi anda, see mööduv. Kasvõi kaitsmega anda mõnda aega, kuniks paraneb.
Ise imetasin 1a ja 1,5k, ka igasugu hammustusi üle elanud, algus oli piin, suured katkised lõhed, ei saanud nibu kätte jne. Nüüd jäänud “mälestuseks” armid
Esimene laps sa ligi 11 kuud rinda. Jättis selle ise maha – eriti huvi ei tundnud juba mõnda aega ja üks hetk mõtlesin, et mis ma siis ikka topin. Pärast rohkem jama selle võõrutamisega. Küll aga andsin kuskil 1,5 aastateni 2 korda päevas pudelist asendajat.
Teine laps sai ligi 2 aastat, lõpupoole ainult öösel. Muul ajal ei tahtnud, aga öösel kogu aeg. See kõik lõppes päevapealt kui adenoid eemaldati. Arst ütles juba enne operatsiooni, et ta on kindel, et kui suur adenoid saab eemaldatud, siis laps enam öösel ei ärka. Ja nii oligi.
Sinu asemel ma lõpetaksin, kuid annaksin natuke aega veel pudelist piima.
Imetasin 3.5 aastat. Sain kiita, et nii tubli ema ja jaksan. Tegelik lugu: ma lihtsalt ei viitsinud ja ei osanud teda võõrutada ja ootasin kuniks ta ise loobub. Kuramuse kaua läks aga lõpetatud see sai.
Mina lõpetasin kolmanda lapse imetamise kõige varem, 10 kuu täitumisel. Põhjus oli sarnane, laps hammustas pidevalt ja ei õppinud, et hammustada ei tohi. Kui kaks esimest last (need on tütred) hakkasid imetades hammustama, siis ma võtsin neil ninast kinni. Õhuvool peatus ja laps lasi nibu lahti, et õhku saada. Paari korraga õppisid ära. Aga poiss ei hoolinud ja hammustas edasi. Päeval oli täiesti võimatu rinda anda, ainult öösiti, kui ta oli unine, siis imes normaalselt, aga mitte iga kord. Samal ajal ta ka ei söönud päeval eriti midagi ning öösiti siis imes neid pooltühjasid rindu. Lõpuks ma lihtsalt kartsin teda imetada, sest ta tegi mulle väga haiget. Nii ma lõpetasingi, laps nuttis esimesel ööl tunnikese (võis ka vähem olla, see aeg tundus tunnipikkusena), teisel ööl nuttis 15 minutit ja hakkas läbi öö magama ja päeval palju paremini sööma. Esimene ja teine laps said rinda aasta. Vanem laps oli peale aastaseks saamist kogu aeg haige, teine laps on väga terve ja pisipoja kohta veel ei tea. Tundub tervem.
Esimene laps oli 1,3 kui lõpetasin,teine oli 6kuune kuna hakkas julmalt hammustama. Teine(1,2aastane) saab siiamaani pudelit öösiti,nüüd ainult korra ja looooodan,et varsti kõik…no jube tüütu see pudeliga mässamine.
Mallu, olen esimest korda ema.
Mul on 7 kuune poisipõnn ja imetamisega sama teema..pole kunagi imetamine meeldinud.( Imetan rinnanibu katsmega ,kuna algul ei saanud kuidagi ilma imetatud..ûmber ka ei viitsinud õpetada kuna niigi stress selle imetamisega ning kõige paremini tuli meil välja pikali olles..) Mõtlesin ainult selle väikse inimese peale kui vajalik see talle on…räägitakse ju ,et rinnapiim on sinu pisikesele parim. Nüüdseks sööb mu kutt juba palju lisa ja erinevaid asju ja ei taha enam nii palju tissi..tavaliselt õhtuti enne magama minemist ja hommikuti kuna olen täielik unekott ja lihtsalt ei viitsi üles minna ,et piima(rpa) teha…ühesõnaga enda mugavus. Päeval sööb siis kõike muud ja piima eriti ei soovi- noh päeva peale umbes 240 ml sööb rinnapiima asendajat. Kaalun juba praegu lõpetada ja küllap see piim varsti ka ise lõppeb sest tunne on, et ta ei saa enam nii palju kätte ja juurde ka ei telli ?
Juba rasedana mõtlesin ,et kuskil pool aastat annan rinda..siis hakkan otsi kokku tõmbama. Ei tea aga mulle tundub tobe, et kui laps ise kõndima hakkab ja soovib veel rinda.
Eks see on igaühe enda otsus…kuna selleks ise valmis ollakse. Muidugi on tissitamine selles suhtes mugav, et toit on alati kaasas. Samas arvan ,et kui sul endal on paha siis tekitad endal stressi ja ka lapsel pole siis hea.
Ma nii laisk selle koha pealt, et kui loodus on mulle piima andnud, siis ma never ei viitsi piimapulbriga jändama hakata. Seda enam, et nii vähe veel jäänud seda aega, mil piim veel vajalik oleks. Või kui laps ikka konkreetselt retsib mu nibusid, eks ma siis pumpaksin. Ikka etem kui see pulbriga jamamine. Aga see olen mina. Sina tee täpselt nii, kuidas ise paremaks arvad.
Kahte last imetanud 1a2k, st seni kuni nad ise enam tissist ei huvitunud. Näis, kuidas kolmandaga läheb… et kas aasta pärast on see piimamajandus ühelpool, praegu kahekuune alles.
Ilmselt loll küsimus, sest ma ei tea ju lastest midagi, aga kas kuu aega läbi valu nuttes imetamine ei tähenda ka seda, et laps sööb endale kuu aega sisse kogu selle vallanduva stressihormooni? Selles mõttes, et kas ühel hetkel ei jõua niimoodi olukorda, kus see kahjulik osa kasutegurit vähendama hakkab?
Teine teema muidugi see, et sul on Kardo, kes vajadusel kohe appi tuleb, aga ma kujutan ette, et ema, kes kümme korda päevas last imetades valust nutab, on oma närvid nii ära söö(t)nud, et on ühe sammu kaugusel selle lapse vastu seina viskamisest.
Tead, ma pole isegi mõelnud sellele, et ta stressihormooni sõi. Ma pigem olin nagu iuuu, et ta seda verd jõi 😀 Aga tal ei paistnud midagi häda olevat, beebi nagu beebi ikka, magas muudkui usinalt jne. Ja no ma ei tahaks uskuda, et ÜLE kuu aja tissid katki oleks kellelegi, isegi mul need nõustajad imestasid, et issand, niii kaua, ikka veel või??? Et ma usun, et see kuu on suht maksimum ja siis lihtsalt vaikselt läheb paremaks.
Muidugi jah, kui ma oleksin üksi olnud selle valu ja stressi ja paanika sees, siis ma oleksin vist 100% pudeli peale läinud, isegi teiste toega oli raske, sest noh, nad võivad olemas olla ja hoida, aga süüa sain ikka aint mina anda ?♀️
Mallu, täitsa pseudomure. 10-kuune on juba ju täitsa asjalik. Miks sa muretsed üldse selle pärast. Eriti, kui mõnel päeval Marta ainult paar korda rinda tahab. Ilmselged märgid, et hakkab ise ka võõrutama ju end, milleks siis toppida, kui see endale sulle ka vastumeelne on?
Minu laps sai rinda veidi alla aasta, sest lihtsalt huvi tal kadus ja ma ei hakanud enam toppima ka. Ideaalne minu arvates. Tissiasõltlase võõrutamine tundub niii karm ja raske, parem kuulata last ja kui ta juba niigi ei taha eriti, no milleks toppida??
Samas mõni päev tahab 10x 😀
Minu arvamus puhtalt on selline, et Sa oled ka inimene ja midagi ei pea vastu tahtmist ja valu. Minul oli soov anda rinda samuti kuni aastani. Mäletan, et alguses tõmbas ka ikka nibud katki ja isegi mingi verevalumi suutis laps imeda, aga ilmselt valulävi erinev ja mul seda tunnet polnud, et appi aidake ma suren. Aga igal juhul enne hammaste tulekut lõi ta oma igemed nibusse kinni nii, et ma mõtlesin, et ma tahaks kedagi kohe lüüa. Ja no need hambad, ma mõtlesin tõesti, kui iga imetamine lõppeb sellega, et preili lööb hambad sisse ja naerab näkku siis Sorry ma naeran paremini ja mu tissist võid und näha. Aga läks üle, win win. Ja siis tuli see aasta ja ma lihtsalt tundsin, et okei päeval veel võin anda, aga nüüd oleks aeg magama hakata mitte kellegi kääksu peale külge keerata ja tiss suhu lükata ehk siis mul viskas koppa ja ma tundsin, et mulle aitab. Aga kuna ma tundsin, et äkki ma ikka olen mingi sitt emps siis mõtlesin, et uurin imetamisnõustajalt, kuidas leebelt tissist võõrutada, et laps ennast hästi tunneks ja ma ei oleks kõige kohutavam ema.
Loo kokkuvõte, kui tunned, et piir ees siis nii lihtsalt on?
Esimesele 1,2 aastaseni ja teisele 10 kuud. Mõlemaga lõpetasin kui hakkasid hammustama. Ja ei andnud edasi pudelit vaid mõlemad lapsed läksid tavatoidule.
Ma ütleks et täiesti tavalised lapsed, kuigi söömisega on mõlemad väga pirtsakad… (täna 8 ja 2,5)
Lõpetasin, kui 11 kuud täis sai ja pudelipiima ei andnud, läks tavatoidule.
Mina Sinu asemel lõpetaksin…
Beebi 9 kuud nooreke. Rp jätsin perearsti soovitusel 7 kuu pealt ära. B12 vähesuse pärast. Süümekad küll olid aga beebs ise rinnapiimast suurt huvitatud päeval nagunii polnud ja sõi nii palju püreed ja näputoitu, et tühja kõhtu ei kannatanud. Ja pean ütlema, et jumal tänatud – enam pole vähemalt rinnast vaja võõrutada 😀
Sisetunnet tuleb kuulata. Kõigil tuleb ette hammustamist mingi hetk. See möödub kuigi on närvesööv. Minul aitas kui kiitsin last iga kord kui EI hammustanud ja see möödus. Ise usun sellesse et mida kauem imetada, seda parem. Pealegi lähedus just selline imetamisaegne on ju nii armas lapsega ja kui rohkem lapsi pole hetkel plaanis ka siis miks lõpetada nii vara?
Vanandage, kommenteerija, aga te vist ei lugenud postitust. Mallu ju kirjutab, et ei suuda imetada ja valus on jne. Ilmselgelt ei ole see “ju niii armas aeg lapsega, miks nii vara lõpetada”. Miks niimoodi väär-idealiseeritakse imetamist? Kas oleks võimalik mõista, et mitte iga naine ei naudi imetamist ja osad ei suuda seda üldse teha?
Absoluutselt! Ei peagi iga naine nautima. Ja see pole vääridealiseerimine vaid ongi idealiseerimine ja selles pole midagi valesti sest see ongi kogemus mis tekitab mõlemale poolele hea tunde. Selleks on mängus hormoonid ja instinktid ja meie kehakeemia et see nii oleks. Loodus ongi seadnud et see oleks naistele meeldiv et nad tahaks oma lapsele rinda anda.
Pealegi küsis Mallu meie arvamust ja see on minu arvamus.
Ja polnud ju küsimus selles et ta seda kogu aeg vihkaks vaid just nüüd kui see haiget teeb, mis on mööduv kuid viib motivatsiooni alla. Olen ise üle elanud nii väga valusad katki hammustamised kui ka rinnapõketiku. Ja mul on hea meel et nendel hetkedel kui oli raske, ei andnud alla. Aga kohustust pole kellelgi ja igaühele oma. Keegi ei sunni. Pole kunagi öelnud et kõik peaksid seda jumaldama. Aga minu jaoks see on armas. Kõigele vaatamata.
Esimene lõpetas ise päevapealt 6kuusena. Teisega tegin ise lõpu 10 kuuselt. Mõlemad lapsed ( 10 aastat vanusevahe)hakkasid 4 kuuselt lisa saama sest minu rinnapiim selline lahja kraam oli et kaalu kohe kuidagi beebsudele juurde ei tulnud.
Mul esimene laps. Algus oli ka väga raske ja valis käisin imetamisnõustaja juures ja ikke läks aega kui kergemaks läks.2x rinnapõletikus olin ka veel.a nüüd ei saa pidama laps 2.7k. Hambad tulid hilja ja põle hammustand õnneks. Eks varsti peab päeval ära lõpetama kuna läeb lastaeda ja emmesid sinna kaasa ei lasta ju -hahhaa …
Mul on meelde jäänud kusagilt fb grupist see, et kui laps on 10 kuune, sööb tavalist toitu hästi, kaaluga probleemi pole, siis pole vaja rpa-ga toimetama hakata. Uuri mõnelt imetamisnõustajalt.
Esimesele pojale andsin rinda aasta ja kuus kuud, siis aitas küll, mõtlesin et kaua võib aga alguses olid ka nibud ikka ribadel ja verised ja nutt oli kurgus, samamoodi mingi hetk läks üle ja tuimaks, siis oli suva ?. Teisele pojale pigistasin kolm kuud välja, sest ta ei tahtnud üldse kuidagi rinda võtta ja siis läksingi pudeli peale üle, aga no sellega ka üks jama ikka aegajalt, ta ei taha väga piima, siis kui lisatoitu andma hakkasin, hakkas veel rohkem piimast keelduma, praegu 7 kuune ja no heal päeval 3 korda nõustub piimaga pudelist, halvemal juhul 1,2 korda ainult, aga no pole midagi teha, kui ei taha, siis annan muud, nälga jätta ei saa ju ja igati tublid ja terved mõlemad .? Kuigi suurem poeg on mõned loetud korrad ainult 8aasta jooksul haige olnud, eks paistab kuidas teisega läheb .
Esimest last imetasin 4 kuud ja teist 1a6k. Seda, kas lõpetada Marta imetamine või ei, peaksid sa ikka oma sisetunde järgi tegema. Ja mina olen kuulnud, et 10 kuusele pole enam mõtet seda pulbripiima ka toppima hakata…
Mul sai 11 kuud, kui ta ka hammustas nibu imemise ajal ja ma lihtsalt kiljatasin valust. Laps nii ehmatas, et enam tissi ei võtnud. Lastearst ütles, et kui sööb normaalselt siis tglt ok ja piimaasendajat andma ei pea. Esialgu pumpasin kuniks tuli paar nädalat vast ja jõi pudelist paar korda päevas. + Jõi iga päev u 200 ml kefiiri kõrretopsist ja oligi kõik ja tervis korras? ma paneks sinu asemel tissid kappi ära, esimesed pool aastat on hea kui rinnapiima saab pärast juba maiustavad
Olen kahe lapse ema ja mõlemat imetasin 2 aastat.Olengi üks neist kellel kõik imelihtne nagu ütlesid niiet vist vale inimene midagi soovitama.Aga ütlen lihtsalt oma arvamuse et rinnapiimas on aineid mida miski muu ei asenda ja imetada võiks ikka ka ema ja lapse emotsionaalse sideme pärast mis on väga oluline lapsele ja tema arengule.Aga kui ei suuda siis ei suuda ja maailm kokku ka ei varise.proovi veel ja kui tõesti ei suuda siis anna pudelit.jaksu!
Vanem, poeg, sai 1a ja 3 k. Sõi juba päris toitu ja piim polnud ka enam piim. Lõpetasin – valutult. Üks öö ajad sinu rinda taga. Tütar sai täpselt 1a. Lõpetasin kuna ta hakkad näpistama rinda sõrmedega. See oli nii ebameeldiv… rohkem mängis rinna otsas. Kusjuures veel täna, 7- aastat hiljem , ronib ta sülle ja hakkan nagu alateadvuses samamoodi näpistama… kohutav..
Imetan siiani oma 2,5 aastast last :). Esimene sai ainult aasta ja olin loll, et lõpetasin selle tõttu, et kõik ümberringi soovitasid. Perearst, ema, sõbrannad rääkisid, et kauem pole küll mõtet, milleks, imelik on anda rinda nii suurele… nagu aastane oleks suur laps. Jube, mis lapsega toimus, karjus, jäi haigeks, oli nii solvunud.
Nüüd enam sellist asja küll ei tee, ootan, millal ise võõrdub. Läks nüüd lasteaeda ja ega neid imetamiskordi rohkem polegi kui korra enne magama minekut. Sellises vanuses pole imetamine enam ammu toitmise jaoks vaid ikka annab lapsele rahulolu, turvatunnet ja enesekindlust.
Sina toimi nii, nagu ise tunned. Pole mõtet võrrelda, kes kuidas tegi või teeb. Kui enam ei jõua, siis ei jõua ja nii on. Emme rahul ja õnnelik, on sama ka beebi.
Minu laps sai vaid paar lonksu heal juhul. Seda seepärast, et oli kohe peale sündi intensiivis ja seal voolas piim pudelist ise suhu ja anti kohe algusest peale suuri koguseid. Üks õde seletas, et seda tehakse seepärast, et lapsed saaksid täis kõhuga rahus magada sellel ajal, kui neid torgitakse protseduuride ajal.
Ja nii ta läkski. Piim rinda tekkis visalt(ise stimuleerisin) ja laps ju tahtis kohe ruttu palju saada. Pumbates tuli vaid paar tilka.
Paar nädalat üritasin ja kuna ka keelebarjääri tõttu imetamisnõustaja juurde ka ei saanud, andsingi alla ja just nimelt tundsingi ennast nagu tükk s**ta.
Aga kasvas laps ka pudeliga targaks ja terveks ?.
Mis ma sinu asemel teeks, ei tea. Ilmselt lõpetaks.
Minu laps sai rinda kuskil 10-11 kuud. Plaanis oli küll kauem, aga jäin ise nii haigeks, et määrati antibiootikumid ning pidin valima, kas kuuri ajaks pumpan välja ja viskan ära, et terveks saades jätkata imetamist või lõpetan üldse ära. Valisin lõpetamise ja olen nii õnnelik, et seda tegin. Tänu antibiotsidele läks füüsiliselt see lõpp minule väga kergelt, põletikku ei saanud ju tekkida ning pmst ei pidanud üldse midagi välja pumpama (pumpamine oli minu jaoks rõve, raske, traumeeriv, vältisin seda igal võimalusel). Küll aga oli emotsionaalselt raske sedasi lambist lõpetada, nagu oleks hüljanud lapse, kuigi laps oli mega chill ega elanud seda kuidagi raskelt üle. Tagantjärele olen natuke tänulik oma haigusele isegi 😀
Mina arvan, et sellest poleks midagi hullu, kui sa ka lõpetaksid… Eks ise tead muidugi paremini, aga no sul on veits mõjuvam põhjus lõpetamiseks kui lihtsalt mingi ”ah ma ei viitsi enam” 😀 Kui on ikka katki, on ikka ropp valus ja kõigil ei parane mingi imeväel ära, et korra panen kreemi ja korras 😀
Lõpetasin 1. laps 3,5 kuuselt, 2. laps 1a10 kuuselt, 3. laps 10,5 kuuselt (justnimelt veriste hambajälgede tõttu nibu ümber, no ei parane nad midai, kui iga kord uuesti hammustatakse), 4. laps 11,5 kuuselt (ta ise enam ei tahtnud). Pudelit sai seejärel ainult esimene laps, kõik elus ja kabedad.
Mu väike õde ei olnud 5 kuuselt enam nõus rinda imema ainult lutipudelist.
Kaks suuremat last said mõlemad max vist 4 kuuni rinda.. kuigi suht algusest juba said pudelist juurde. Kolmas nüüd said 4 kuud ainult rinda.. siis olid kaaluga häda, et liiga vähe võtab juurde. Hakkas pudelist juurde saama. Praegu on 6 kuune, saab nii pudelit kui rinda. AGA kuna tal tuli esimene hammas paar päeva tagasi välja ja teine tulekul, siis hammustab nii kõvasti. Või siis pigistab igemed kõvasti kokku ja venitab nibu.. ?? selline tunne, et ei saagi enam päeval anda rinda, ainult öösel.. siis ei hammusta vähemalt ?
Ma imetan oma 2a3k last endiselt 6-nädalase kõrvalt. Raseduse ajal oli ma jube valus na ebameeldiv vahepeal aga samas mu eesmärk oli alati 2 aastat. Aga selleks ajaks kui 2 aastat kukkus, oli kõik parajasti nii mugav ja hea, et polegi olnud vajadust lõpetada.
Nüüd ilmselt lasen teise lapsega ka 2 aastani välja (kui ta ise tahab) ja siis pakin piimabaari lõpuks kokku.
Ära anna alla ? ilmselt mingi ajutine ajahetk, kui ta sul nii teeb ja kreemita. Tean seda valu, kuid nahk paraneb kiirelt.
Mu kõige vanem tütar sai rinda 9 kuud. Ise loobus. Lihtsalt tahtis järjest vähem ja no ega ma vägisi ka pakkunud. Tavatoidu oli tüdruk kenasti omaks võtnud. Ta oli tassist (tavalisest tassist, mitte nokatassist) joomise ka ära õppinud ja vedelikku jõi ta tassist. Korra päevas sai muu toidu ja joogi kõrvale lutipudelitäie rinnapiimaasendajat, seda õhtul enne uinumist.
Keskmine laps, poeg sai rinda 7 kuud. Enda haigestumise tõttu pidin ta võõrutama. Aga et poiss oli poolteise kuuga tavatoidu täielikult omaks võtnud (hakkasin kõiki lapsi tavatoiduga harjutama viie ja poole kuu vanuselt), siis ei näinud ei mina ega meie perearst varases võõrutamises mingit probleemi. Rinnapiim asendus tavalise magustamata keefiriga (nii liiter-poolteist päevas, rinnapiimaasendajast poeg keeldus) ning 8-kuu vanuses vitsutas poiss suust sisse kõike seda, mida ülejäänud perele süüa tegin ja seda kaks korda rohkem kui mina süüa suutsin. Lisaks lutipudelist saadavale keefirile. Vaatamata sellele, et ta oli väiksena pidevalt haige ja üldse nõrga tervisega, siis söögiisu oli tal alati ülihea. Ja paks pole ta kunagi olnud. Suure söömaga on mu nüüdseks 17a poeg siiani, eriti armastab ta liha kõikmõeldaval kujul ja viisil tehtuna. Kena, sportlik, kergelt lihastes, neidude silmarõõm. Kuigi poeg oskab ise suurepäraselt süüa teha, siis tema tulevane naine peab seda samuti oskama.?
Noorim tütar sai rinda suht täpselt 2 aastat ja seda põhjusel, et tavatoitu ei võtnud ta omaks, mitte mingil kujul ega viisil valmistatuna. Kui kodutoite lusikatäie võttiski, siis valmis beebide
poetoidud sülitas ta lihtsalt suust välja. Ma ei julgenud rinnast võõrutada ja perearst andis pikaks imetamiseks rohelise tule. Ka pärast võõrutamist ei hakanud piiga sööma, näksis ainult suurema nälja peletuseks ning alles kahe ja poole aastasena lasteaias hakkas teiste lastega sööma. Kambavaim. Perearst toona ütleski, et kui lasteaias sööma ei hakka, siis läheb tüdruk haiglasse… Niru söömaga on nüüdseks 10a piiga siiani. Ja ei söö näiteks marju… Ei vaarikaid, ei mustikaid, ei sõstraid… Ainult maasikaid, veidi… Seedimine on lapsel tänu sellele kõigele nõrk koht olnud tervises algusest peale.
Nii et arvan lõppkokkuvõttes, et 10 kuu vanust last võib vabalt rinnast võõrutada, kui ta kõike muud kenasti sööb.??
Äkki proovid neid silikonist nibukaitsmeid. Meil töötasid päris häst.
Mul on 3 last. Esimene sai rinda 1,5 aastat, teine aasta aega ja kolmas aasta ning 7 kuud. Algus oli ka raske. Ei osanud nad nibu õigesti haarata ja rinnad olid puru. Bepanthen salv aitas hästi. Kuna kolmest lapsest kahel on esimene hammas suhu tulnud juba 3-kuuselt, siis sain omajagu hammustada ka. Hea nipp oli sellisel puhul oma väike sõrm lapsele suunurka libistada ja ta lasi nibu kohe lahti. Alles kolmanda lapsega sain armu. Mu sõbrants küsis, et miks kuradi pärast ma ennast piinan ja silikonist nibukaitsmeid ei kasuta? Ja olingi päästetud. Laps haaras ilusasti rinda ja rinnad said paraneda.
Ma ei ütle, et pead läbi valu ja raskuste imetama, aga minu jaoks on see on kõige parem lahendus. Proovida tasub. Mina olin pudelitega mässamise jaoks vist liiga mugav. Ja ma ei tea, kas nüüd just selle tõttu, aga keskmine laps, kes kõige lühemat aega rinda sai, on olnud ka haigustele kõige vastuvõtlikum.
Poiss oli mul 11kuune kui hakkas hammustama, ei lasknud asja nii kaugele,et ta mind katki hammustaks ja lõpetasin päeva pealt ja ei näinud pudeliga mässamiseks ka enam vajadust, kohe ju aasta täis. Nüüd on 1,2 aastat ja kõik on hästi?
Lõpeta ära, mis sa piinled. Lisab stressi sulle ja see mõjub kõigile. Mul endal 8 kuune ja üritan vähendada aga oma laiskuse pärast jääb ainult tissiga magama ja öösel koguaeg tahab.
Ma vist lõpetaks ära. Minu tütar sai ainult 1-1,5 kuud rinda, kuna mul sai piim otsa. Öeldi küll, et mida rohkem rinna otsa paned, seda rohkem tekib, Samuti proovisin igast asju tarbida, et tekiks rohkem piima- küll martipani ja ma ei tea mida (enam täpselt ei mäletagi). Ühesõnaga, mida polnud, seda polnud ja kahju küll aga laps oli rinna otsas ja karjus ning pidin andma pudeliga juurde. Ja ka täitsa normaalne laps 😀
Imetasin oma last 9 kuud. Kui ta oli 4-7-kuune, siis oli kõige raskem periood, eriti öösiti kui ärkas iga tunni tagant. Aga üheksandal kuul tekkis mul millegipärast trots, et ei taha enam ja kõik. Lõpetasime suht koht päeva pealt. Õnneks poisil oli ka sellest suhtkoht ükskõik. Hambaid oli suus terve meri ja sõi kõike muud. Sai ainult enne magamaminekut pudelit, seega polnud minu jaoks see pudelilugu ka keeruline, kuna ei kestnud tihti ega kaua.
Mul suurem plika sai ainult 3.5 kuud rinda, väiksem 7,5 kuud. Ma teadsin, et lõpetan imetamise ära enne, kui hambad tulevad. Kahjuks või õnneks hakkas piim enne ära kaduma ja läks kiirelt pudelile üle. Esimesed hambad tulid kui preili oli veidi üle 8 kuu, niiet vist läks õnneks selles osas.
Kui on valus, siis mina ei piinleks. Tänapäeval on piimapulbrid ka juba nii head, et polegi väga vahet kas rinnapiim või pudel ?♀️
Imetasin 2a 6k, soovitan lõpetada siis kui ise tunned, et nüüd on selleks õige aeg.
Minu laps sai ainult kolm kuud rinnapiima. Ja sedagi koos piimaseguga, kuna lihtsalt ei tulnud ega tulnud piisavalt piima. Imetamisnõustajaid sai lausa kolm korda külastatud, sest ma ju tahtsin, et ta saaks võimalikult kaua piima. Lõpuks tundsingi, et kaua ma solgutan seda väiksekest rinna otsast pudeli otsa, kui ta ilusti oskas pudelist juua. Eks süümekad ikka oli, aga nüüd poolteist aastat hiljem on tegu mu meelest jumala normaalse ja tavalise lapsega vaatamata sellele et pudeli otsas kasvas. ?. Seega mõtle ikka enda heaolule ka, ta on juba parajas heas ja piisavalt kaua rinnapiima saanud. ?
Parajas eas siis, mitte parajas heas ?
Lõpetaks ära. Mina nt olen see ema, kes ei seadnud oma beebit esikohale. Kumbki lastest rinda võtma ei hakanud lihtsalt, paar nädalat mässasin, rinnad olid katki , valusad ja ise stressis ja niikuinii andsin pudelist juurde. Mõne aja üritasin pumbates piima säilitada ja seda siis pudelist anda. Lõpuks lõin käega, ei taha, ebameeldiv ja vastik olla endal, kartsin söögiaegasid jne. Tegin otsuse ära ja teise lapsega võtsin kohe seisukoha, et kui ei hakka võtma, siis mina mässama ka ei hakka, teine sündis, kui esimene oli 1 a, seega tegin julmalt valiku, et graafik on minu elu päästja, et esimene saaks tähelepanu ja teine oleks toidetud. Mingeid süümekaid polnud. Mina ei saa aru sellest eneseohverdamisest jms. Minu lapsed ka väga tugeva immuunsusega, terved ja tragid.
Mul saab plika kohe 8 kuuseks ja tal tulevad ka hambad .kui ta mind verele hammustama hakkas siis otsisin välja need rinna padjad mis piima imevad ja panin mõlemale hernetera suuruse tüki nibukreemi ja lihtsalt selle nibule. 3 päeva ja kõik korras jälle .ei valuta ega veritse . Mina olin sama meelt ,et nüüd on kõik ja enam ei suuda aga see aitas jube hästi .
Ma mõlema lapsega lõpetasin siis ära kui 10 kuuseks said. Esimese lapsega oli miljon põhjust miks ära lõpetasin ja teisega oli kõige rohkem just sellepärast, et äkki pole siis nii memmekas(mul oli vaja temast emmal olla ja poleks üldse olnud nõus olema ilma minuta kui oleks veel tissi saanud. ) Aga vot sellest väga abi polnud ja siis põhimõtteliselt ilma asjata jätsin nii vara tissi ära. Mõlemad said mingi kuu pudelit, sest nii oli lihtsam võõrutada ja sai nii paremini magama. Esimene laps loobus ise pudelist, teiselt võtsin ise ära ja läksid peale seda inimeste toidu peale.? kõik laabus väga hästi ja ei kahetse üldse.
Ma ilmselgelt lõpetaks, kui jälle valus on ikkagi imetada. 10k on piisavalt ok küll juba.
Milleks ennast ikka nii palju piinata. ..
Mina imetan ikka veel, laps on kuu lõpus saamas 1 aasta ja 8 kuud ja on plaanis imetada nii kaua kui võimalik. Mina soovitaksin samuti imetada läbi piinade nii kaua kui võimalik ?, kuna rohkem sa ei pea nii kui nii kunagi enam imetama, võiksid ju lõpuni tugev olla ? ja nii kaua kui võimalik pean silmas normaalset aega umbes 2-3 aastani, aga mitte ülikoolini ?
Kõige kauem imetasin 4kuud, kindlasti oleks kauem, kuid neiu ei saanud enam kõhtu täis ja läksin vaikselt rpa peale. Hetkel uuega üritan ka nii kaua, kui saan(2kuud hetkel). Ühesõnaga, kui sa tunned, et enough is enough, siis lõpeta ?
Marta on piisavalt kaua tissitatud ☺️ kõige tähtsam on, et lapsel kõht täis ja ema on õnnelik. Vahet pole, kas tissitad või annad pudelit ?
2 aastat. Algus oli ka väga raske, hullem, kui sünnitus. Silikoonist rinnakaitsmetega sain korda.
Kui 2 aastat täis oli, siis oli jäänud ainult õhtune söömine. Unistasin sellest, et ei peaks “võõrutama”. Õnnestus – ütlesin 2-aastasele lapsele, et kle, nüüd ma hoopis loen sulle õhtul raamatut. Sobis 🙂
… aa ja kordagi ei pidanud ühtegi pumpa ka kasutama, sest selleks ajaks rinnad enam nii palju piima ei tootnud. Lõpus korra paistetasid üles, aga tõmbasid ise tagasi.
Minu esimene laps sai rinda 8kuud, lõpetasin inetamise uue raseduse pärast. Teine laps sai see-eest rinda vaid kuukese, lihtsalt piim sai otsa. Tead, ma tundsin suurt kergendust kui ma talle sain pudeli suhu pista. See kõik oli minu jaoks nii stressirikas ja pingeline. Paha küll öelda aga minu jaoks oli see parim otsus just emotsionaalses mõttes. Ja muidugi see, et ma ise ei pea koguaeg lapse söötmisega tegelema, seda sai teha ka issi ja ta nautis väga seda lähedusehetke lapsega.