Ma ei tahaks üldse praegusel kaunil ajal võtta jutuks midagi, mis ei oleks rõõmust ja õnnest pakatav, aga tegelikkuses istun ma elutoadiivanil ja lihtsalt lahistan nutta. Mul on lihtsalt niii-iii-iii valus, et ainuüksi mõte sellest, et Marta üles ärkab ja ma talle süüa andma pean, tekitab mulle uue nutuhoo.
Selle postituse mõte ei ole, et “soovitage mulle, mis teil aitas”, sest mul on kodus hetkel nelja nibukreemi+ kookosrasva ja muid asju, mida kõike peale määrida soovitatakse. Ma kasutan Medela jahutavaid kompresse ja Nursicare rinnapatju, mis samuti peaksid nibude paranemist soodustama. Lisaks on mul Multi-Mom kompresse (ja kreemi) ja kõige lisaks muidugi vana head kapsast.
Pole ka mõtet anda mulle juhiseid, et mismoodi last hoida ja saata mulle videosid ühest ja teisest asendist, sest ma olen kõiki neid proovinud ja ma lihtsalt EI SAA seda mitte valulikku kohta kätte. Nagu… ma tean teooriat, et naba kõhu vastu ja pea kuklasse, et suu lahti oleks ja blaablaablaa, ma TEAN. Aga kui reaalsuses see hetk käes on, siis ta üldiselt juba nutab ja vehib, sest noh, tal ongi kaks olekut – magab õndsalt või karjub nullist sajani, et ou andke süüa. Niiet ta juba nutab ja vehib kätega, kõrval üritan mina ta käsi kinni hoida, et ta jumala eest vehkimise käigus vastu mu megatundlikke nibusid või hellasid ja kuumetavaid tisse ei läheks. Läheb. Läheb miljon korda. Hakkab juba aina rohkem valus, kuigi ta pole veel alustanudki.
See on täpselt nagu üritaks mingit pesukaru kilekotti toppida ja samal ajal see kilekott põleb ja tuba põleb ja kõik põleb ja minu ainukene ülesanne on see krdi pesukaru kotti saada. Ta aina rapsib ja rabeleb ja ei tee suud üldse nii lahti ja ma pusin ja pusin, kuni lõpuks ta on 64646473838393x valesti haaranud, mina valuhoost iiveldama hakanud, ennast lahti koukinud, uuesti proovinud ja lõpuks nutab Marta ja mina ka, sest ma EI SAA õigesti ja ta tahab süüa ja mis seal siis ikka, kui ta lõpuks saab enam-vähem moodi selle tissi suhu ja hakkab sööma, mina samal ajal hoian hinge kinni, nutan ja loen peas sekundeid, et see aeg läbi saaks. Tõesõna, iga kord kui ma ennast tema küljest lahti saan, siis mul on sama kergendus kui peale sünnituse lõppu. Et LÕPUKS ometi!
Ma isegi ei tea, kas ta on ühtegi korda nn lõpuni süüa saanud, kaua ta tahab, sest eks alguses ta ju joob täiega, aga siis hakkab aina aeglasemalt imema ja niisama mõnulema. Minu jaoks on peale iga väiksema pausi tegemist uus sõõm nagu noahoop. Tõsiselt kah, füüsiliselt läheb süda pahaks. Seega ma ei saa lasta tal mõnuleda, vaid kohe kui mulle tundub, et tal suurem nälg kustutatud, smuugeldan ennast lahti, hea et ise teise toanurka looteasendis nutma ei jää.
Mul on teiste lastega ka see valulik olnud, aga no NII valus ma ei tea, ei mäleta. Ei olnud vist, sest teistega ma olen suutnud kogu aeg läbi une öösel ka süüa anda nii, et tiss suhu ja magan edasi. Nüüd on see võimatu, sest esimesed 5 mintsa ma lihtsalt hoian teda ja mõtlen, et issand, palun jumal… kas sa sooviksid ehk midagigigigigi muud, kui piima? Nagu arvata, siis ei soovi. Seega teeme seda “pesukaru kilekotti” tralli ja järgnevad 10-15 mintsa olen ma kangestunud mingisse poosi ja ootan nuttes surma. Mitte just parim viis magamiseks. Valu on nii intensiivne, et isegi kui imetamise õud läbi on, tuikab rind umbes 10 mintsa nii, et iga südamelöögiga lööb tuima valu läbi.
Kuna juba eile hakkas asi väga hulluks minema (ja on jooksvalt ainult hullemaks ja hullemaks läinud), siis ma eile ei andnud talle enam lutti ka. Tulemus – ta ei võtagi enam lutti (öösel ahastusega toppisin) ja lisaks ei taha ta ka nibukaitsmega tissist midagi teada. Mitte, et mul vahet poleks, sest ma proovisin seda ja sellega oli täpselt sama valus süüa anda.
Ma juba otsin imetamisnõustajat, kes täna asap mulle aega leiaks, sest ma ei saa enam nii päevagi edasi elada ja vaene Marta pole ju süüdi, et mina nii oskamatu olen. Ma ei tea, äkki tal on keelekidaga mingi jama, siis ei pidavat ka seda õiget võtet saama. Ma ei tea. Aga ma ei suuda ka välja mõelda, mida ma nüüd järgmiseks teen, sest imetamise vahesid ei saa ma jätta pikemaks kui paar tundi nagunii – Marta hakkab nutma ja/või tissid plahvatavad.
*30 min hiljem*
Sain endale imetamisnõustaja, kes täna siia tuleb, lausa tunni pärast ja olukorra üle vaatab. Issand, palvetage kõik nüüd taevaiša poole, et ta oskaks mind aidata, sest ma olen üldiselt kõva mutt küll, aga praegu tahaks ma Marta armast näokest vaadates endale ristimärgi ette lüüa ja kähiseda, et see vampiir mu tissidest taganeks. Õudukas, tahaks ju oma piimalõhnalist beebit nautida, mitte pisaraid valada, kui ma teda sülle võtan.
Huh, sain hingelt ära ja ootan nüüd nõustajat, hoidke pliis pöidlaid! Tahtsin lihtsalt teile kurta…
91 kommentaari
Hei.. mul oli kolmandaga täpselt samamoodi, nagu täpi pealt. Lugesin nagu endast. Ma läksin reaalselt imetamisnõustaja juurde esimest korda elus, sest mõistus oli nii otsas kui otsas ja lihtsalt ulgusime lapse iga päev. Nibud nii lõhki, et vaeseke imes ju ka verd ja neelas ja oksendas seda. Imetamisnõustajast oli palju abi, vaatas meid üle ja pani meid paika nii nagu peab, andis praktilised näited. Arvasin ka, et ma kõike tean, kuid ikkagi oli lõpuks asi selles, et asendid valed. Imemisvõtte õige beebil aga asendid valed.
Edu ja jõudu!
Mäletan kui kohutav see imetamise alustamine oli.
Ma võrdleksin seda sünnitusvaludega!
Kui arstile kurtsin, siis soovitas võtta Paracetamoli 2tbl korraga 3x päevas.
Täielik flashback, see oli õudne aeg. Mina lõpuks loobusin ja pumpasin nädala ning andsin rindadele puhkust. See võttis stressi mõneks ajaks maha. Muidu söötsin ulgudes ja hambad ristis ja kui ei söötnud siis kartsin, et varsti see algab taas. Hästi toredad olid itk imetamisnõustajad, tondi krauta taga, käisin seal ülepäeva. Valu kadus u 3ndal kuul. Nüüd on mudilane 6kuud ja 2 hammast suus ja see protsess on jälle valulikumaks muutunud :/
Noahoopide kirjelduse peale soovitatakse magusaga piiri pidada. Mul oli sama tunne, ei tea kas platsebo aga imetamine läks meeldivamaks küll kui magusaga tagasi tõmbasin.
Igaljuhul hoian pöialt, et veteranina sul kiirelt ebameeldivus üle läheks ??
Lansinoh nibukreem
Tean, et on nõme praegu kommenteerida, aga nii naljaks oli ette kujutada seda pesukaru kotti ajamist. ? ? ? Supper võrdlus. ? ? ?
Seda juttu lugedes tuli kohe oma paari kuu tagune valu meelde ?kannatasin 4 päeva ja siis hakkasin välja lüpsma
Alguses kui pudelist sõi tuntsin meeletut ahastust just nagu polegi mind enam vaja ? aga see tunne kadus paari päevaga ja rinnad olid juba järgmine päev palju paremad 🙂
Isegi tundnud seda piina. Samuti aitasid veidikenegi nibukaitsmed, kuigi valus oli ikka. Aga vähemalt sain söödetud ja ei andnud alla. Proovisin vist kõik kreemid ära aga lõpuks aitas kõige paremini see kui määrisin koguaeg nibusi enda piimaga (enne söötmist, peale söötmist, vahepeal) ja lihtsalt käisin kodus paljaste tissidega ringi sest võimatu oli midagi seljas hoida ja rinnapadjad tegid asja veel hullemaks. Aga siis oli suvi 🙂 Pea vastu!
Olen ise ka seda imetamise alguse kohutavat valu tunda saanud, mida hindan sünnitusest hullemakski ja see pani mind mõtlema loomadele… Vaevalt, et kõik loomabeebidki kohe selle imetamise nii käppa saavad, et kõik valutult kulgeb… Ja loomaemad ei saa panna ravivaid kreeme ega nibukaitsmeid ega piimakogujaid ega vajadusel haarata RPA järele. Ma muidugi mingit kõva eeltööd pole teinud loomade imetamisharjumustest ja -oskustest, et midagi kindlalt väita, aga no lihtsalt tuli selline mõte ja nii kahju hakkas neist 🙁 Ei saa ise ka aru, kas jõuda ka tahan oma jutuga kuhugi… Igal juhul olge tublid ja tervisi nibudele (täiesti okei asi, mida öelda :D)!
Nibu kaitsmed, läbi mille laps saab piima imeda. Meil aitasid need nibudel paraneda. Oli küll valus, aga mitte nii et pisarad väljas.
Oooh jh, ma tean seda tunnet ☹️ Ma imetasin ka nuttes. Alguses ropendasin valust, mõni hetk hiljem juba nutsin. Aga mul oli vasospasm ? kutsusin ka imetamisnõustaja, ta vaatas haaramisvõtte igaks juhuks üle ja siis me lihtsalt rääkisime. Ja see kuidagi andis mulle jõudu juurde ja lootust, et kõik saab korda. Muidu olid tõesti juba mõtted piimasegu peale üle minna ?♀️ vastasel korral oleks minu lapse esimesed sõnad t&@ra ja p&@tsi. üks aeg jõi mu laps koos piimaga verd, kutsusin seda kokteili veriseks Meeriks ? aga näed sa, siin ma olen. Imetan edukalt juba peaagu 8 kuud ja naudin seda! Kõik villid ja haavad paranesid, vasospasm taandus lõplikult ja elu on lill ? pea vastu! Kõik saab korda ?
Olen täpselt samas olukorras olnud! Mäletan et hammustasin enda kätt kui oli vaja rinda anda. Samamoodi nutsin. Siis mõtlesin, et see imetamine on kõvasti hullem kui sünnitus. Sain pisut leevendust imetamisnõustajalt aga mitte lõplikult. Probleem lahenes ise miskit moodi paari nädala möödudes… lõpuks imetasin 1a 3k
Ma ei saa aru, milleks ennast piinata? Lutipudelist kunstpiima saanutest kasvavad ka normaalsed ja terved inimesed… Ma pole kunagi imetamise pühadust mõistnud…
No tundub suht tobe ka nelja päevaga alla anda, sest endal ebamugav
Nii armas, vaatab Kardot nagu et oot sul on kaa piima või??
Muidu mina annaks vahepeal lutipudelist kui valu väga hull on. See kannatamine nüüd ka õige asi ei ole. Pea vastu.
Okkk… Ma olin samas seisus (beebi nüüd 2kuune) . Imetamise aeg oli püha algul.. Mul on sama valus kui sa siin seda kõike kirjeldasid. Ma nutsin hirmust Kui see aeg jälle tuli. Ma ei suutnud kellegiga sellel ajal râäkidagi ja mu elukaaslane sai pmtl vastu päid ja jalgu kui ta julges see aeg midagi ôelda, just see aeg kui lapsel oli tiss Suus.
Trauma algas juba haiglas kui ämmakas mu nibusid pigistas et proovida kas sealt tuleb midagi, ma lihtsalt nutsin. Nüüd annan nibukaitsmega, valulikus on paranenud, imetamisnôustaja juures käidud Aga mu noormees nii lihtsalt sellest nibukaitsmest ei loobu kahjuks?? lutti vôin ka ise vôtta kui tahan?
Ja kui reaalselt rääkisin kôigile et nii valus on et nutan, siis keegi ei uskunud et ikka niii valus on Aga ma polegi ainuke.
Tissi vôtlikuse valu on tagasi tômmanud Aga nibud nii hellad et ma vahest poisile kingad kätte pannud et jumala eest vastu nibu ei virutaks mulle?
Lugedes kõiki neid kommenaare ja ka sinu blogi postitust, Mallukas. Siis ma ei tea, kumb on hullem. Kas hirm sünnituse ees või hirm imetamise ees.
Kumma sa hullemaks hindad? 🙂 Oh esimese lapse tulekuga on nii palju tundmatut ees.
Hirm võib vabalt mõlema ees olla, aga mõlemad hirmud, isegi kui on KÕIGE hullem versioon mõeldavast, on õnneks mööduvad ja neile tasub mõelda alles siis, kui hetk käes on 😀
Hoian pöialt ja soovin jaksu!
Olin ise esimestel kuudel imetamisega väga hädas, ainus, mis takistas loobumast, oli asjaolu, et mul ei olnud aimugi, kuidas see peaks käima ja ei olnud mingit aega ega energiat, et selle kohta uurida. Olime lapse kolmandast elupäevast alates (sest peale erakorralist keisrit ei tulnud piim õigel ajal) imetamisnõustajatega pidevalt kontaktis ja ma olen neile väga-väga tänulik. Tagantjärgi arvan, et lõhede tekkimise algpõhjuseks võis minu puhul olla hoopis rinnapumba otsiku vale suurus (sellest võimalusest oli ka nõustajaga juttu, aga apteekides ei olnud suuremat saada ja kahenädalane tellimisaeg tundus mulle nii pikk, et ma arvasin, et ma selleks ajaks olen juba nagunii valu kätte ära koolnud vms). Ilmselt oli omavahel miskitpidi kõik seotud, aga lisaks nahata nibudele sain kahe kuu jooksul ära proovida veel 3 korral rinnapõletiku ja pärmseene. See oli puhas põrgu. Valuvaigistid, mida ma keisrilõike järel nagunii sõin, tegid valu ehk pisut nürimaks, aga ei muud. Selle kõige kokkuvõttena ei ole ma nõus enam rohkem lapsi saama ilmselt.
Aga mul on väga hea meel, et sellisel teemal avalikult räägid, sest üllatavalt vähe oli netist võimalik taolistest kogemustest lugeda. Ma arvasin pikalt, et ma lihtsalt olen mingi eriline hädavares, et imetamise algusega seotud raskusi nii rängalt üle elan, et ei ole nõus last vabatahtlikult süllegi võtma (keisrilõike haav ja veretombuks moondunud nibud muidugi mängisid siin oma rolli) ning ei suuda mõelda isegi nunnude beebipiltide tegemisest. Tegelikult mul ilmselt oligi keskmisest märksa rämedam kogemus, mitte ma ei ole ise lootusetult saamatu.
No issand avita,mida sa piinled,stressihormoon nüüd lapsel veel puudub….võta need nibukaitsmed kapist välja!
Mina kasutasin imetamisel silikoonist nibukaitset.Ei suutnud seda valu kannatada.Pehme lapsele ja emale mitte nii valutekitav kui ilma kaitseta. Loodan ,et on abiks ?
Meil imetamisnmustaja soovitas nibu paranemiseni kasutada nibukaitset. Laps hakkas pärast seda kenasti õigesti ilma kaitseta edasi sööma, kaitse andis aega nibudel paraneda.
Imetlen teid kõiki, kes imetate valust hoolimata. Mina ei suutnud. Tegin lausa nii, et surusin lapse nina kinni, et ta suu avaks…ja ma ta küljest lahti saaks…:((( Läksin üle asenduspiimale, kuigi väga tahtsin ise imetada. See oli üle 20 aasta tagasi, ei tulnud selle pealegi, et mingit kreemi osta või kaitsmeid. Eks neid oli juba sel ajal, ma arvan. Keegi ei soovitanud kahjuks.
Loodan, et sul peagi kergem hakkab!
Issand, alles suvel olin veel samas olukorras. Nutsin juba ette, et kohe hakkab söögiaeg. Lihtsalt nutsin ja kannatasin ära. Kaitsmed olid elupäästjad, aga valus oli ikka. Suvel kuumaga iga tunni tagant rinna otsas. Huh, jube mõelda. Sünnitusel ei nutnud aga igal imetamisel küll. Praegu pool aastat imetatud, juhuuu olen elus.
Ma küll kommentaare eriti ei lugenud. Ma kannatasin ka esimese lapsega aga mulle tundub, et mitte nii hullusti. Ja mul tuli see alles umbes 2 või 3 nädala pärast. Sinu kirjelduse järgi ma vist loobuks üldse ja annaks pudelit. Ei ole küll mingi hea soovitus ja lahendus aga mina vist nii ei suudaks kannatada. Nüüd teise lapsega ma hakkasin ka raseduse lõpus juba kreemitama ja kuskilt lugesin ka, et harjutada nibusid, et kareda rätikuga hõõruda. Ja seekord ei olnud mul kordagi nibud katki ega midagi. Võib olla see hõõrumine siis aitas. Sind see muidugi kuidagi enam ei aita 🙁 aga ma hoian sulle pöidlaid, et saaksid abi ja ei peaks enam kaua kannatama.
Ma olen umbes kuu aega kindlasti enne sündi kreemitanud, see ei aidanud, aga tänane nõustamine õnneks küll!
Seda on hea lugeda 🙂
Hei!
Palun lase imetamisnõustajal üle vaadata, et nibukaitsmed poleks liiga väikesed – sel juhul need tõesti ei leevenda ja võivad veel rohkem imetades haige teha. Ja teiseks tahtsin öelda, et mu beebil lõigati keelekida ära ja pärast seda oskas KOHE ilusti sööma hakata ja sõi ka kaitsmega, enne see ei õnnestunud. Ehk soovitused siis õiges järjekorras: vajadusel keelekida lõigata ja pärast seda nr suurema nibukaitsmega proovida toita. Usun, et see aitab. Loodetavasti olukord laheneb kiiresti ja valutult 🙂
Sünnitusmajas arst ütles, et enamus sündivatel beebidel on tegelikult vaja keelekida lõigata… kui seda ei tehta, võib ta halvemini süüa ja edaspidi pärsib ka nt rääkima hakkamist.
Kõike head ja Marta on väga armas 🙂
Minul oli sama asi ja mitte miski ei aidanud ja tean nii hästi, mida sa praegu tunned. See on õudus ja tekib nii suur vastikus selle asja vastu ?.
Sa oled tubli naine, ausalt.
Proovisin kõike, aga mina ei suutnud ja andsin alla, sest see ei lõppenud ja midagi ei läinud paremaks ja kannatada ma ka ei suutnud rohkem.
Edu sulle!
Pea vastu! Hoian pöialt!
Kas sul swaddle tekki pole? Aitaks ehk nende ringi vehkivate “mõõkade” vastu.
Ma kasutasin nibukaitsmeid, aga nibud olid ikka rämedalt katki ja verised. Hiljem selgus, et nibukaitse oli liiga väike. Haiglas ei saanud ämmakas last mulle rinna otsa väites, et mul liiga väiksed nibud, et otsigu ma aga nibukaitse välja, mis see ikka niisama kotis vedeleb. Ühe korra üritasin ka ilma nibukaitsmeta anda, aga siis näris nibule lõhe sisse, oi kuidas ma siunasin, et täielik deemon-laps ja mina talle enam tissi ei anna! 😀 Ma isegi ei tahtnud uinakuid päeval teha, sest teadsin, et siis see 2h läheb veel kiiremini kui ärkvel olles ja peab jälle tissitama. Sinna otsa lisandus veel rinnapõletik 40C palavikuga.
Imetamisnõustaja abiga saime asja korda ja nüüd edukalt aasta aega imetanud juba. Hoian sulle pöialt, et saad ruttu imetamise korda ja nibud harjuvad kiiresti ära 🙂
Ma kõiki kommentaare ei lugenud läbi ja vb keegi mainis, kui imetamine võib valulik olla ka soori ja/või vasospasmi tõttu. Ise maadlesin nendega kolm kuud ja kogu see aeg oli imetamine põrgupiin.
Kolmanda lapsega kogesin pm sama, õnneks see möödus umbes nädalaga ja saingi nautida söötmisi, ka öösel ? Ei olnud mingit vale imetamisvõtet vms, lihtsalt oligi sigavalus. Ma ei muutnud mitte midagi, ainult kreemi panin lõhenenud nibudele ja ei teagi, kuidagi kadus. Söötmisega kaasnesid veel mega valusad emaka kokkutõmbed, võtsin paracetamoli.
Keekekida on täitsa tõenäoline. Mul just sõbranna eile rääkis, et tal itk’s ei avastanud keegi, et beebil keelekidaga probleem. Ja tal oli imetama hakates kogu aeg tunne nagu topiks konti kutsule hambusse ja lihtsalt üle mõistuse valus oli ka!
Oiiii ma mäletan seda valu :S Esimesega kestis 4 nädalat, nibud olid kärnas, andsingi alla, nii õudne oli. 4 ndl oleks nagu pool aastat kestnud. Teisega pidasin vastu, umbes 2-3 ndl oli hull, edasi nautisin täiega. Nipp oli pidevas kreemitamises ja paljaste tilkuvate rindadega toas ringi käimises, et kärnasid ei tekiks. Hoian pöialt, et sa ikka vastu peaksid! Kokkuvõttes, kui võrrelda kaht kogemust, siis imetamine on ikka nii palju mugavam ja see ema-lapse omavaheline side, mis niimoodi tekib, oeh 🙂 AGA, kui sa reaalselt mingi hetk enam ei suuda, siis so be it, ema peab ka rahulik olema ja piimaasendajal ka omad plussid 😉
Tuttav tunne. Algas juba haiglas. Õnneks olid arstid mõistvad ja lubasid lisa anda, sest piima veel ei tulnud ja beebi lihtsalt kakkus nibusid lõhki. Koju saades olin nagu ooperilaulja. Läbi pisarate ja valju hääle sain beebi rinna otsa. Korralikult imema juba hakkas siis oli valu talutav. Kodus lisa andma ei hakanud aga ostsin apteegist 5-6 euri maksva pumba moodi asja (väga hea ternespiima pumpamiseks) ja andsin talle 1-2korda päevas pudelist. See oli imetamisnõustaja soovitus selleks, et rinnad saaksid puhata. Seda taktikat kasutasin vaid mõned päevad. Minu arust ei aitagi siin selle vastu muud kui välja kannatada. Kahe nädala pärast peaks asi juba jonksu saama.
Minu beebi nüüdseks 3-nädalane. Tissitamine toimib kuigi imetamise algul tuleb piima nagu kraanist ja laps upub mul tissi otsas. Vast see ka aja jooksul liigub paika.
Kasuta siis näiteks kasvõi ajutiselt nibukaitset kuni paranemisi
Kasuta nibukaitsmeid imetamisel. Pluss see noaga saamise tunne viitab pärmseenele rinnas.
Pumpa välja ja anna pudelist. Minu viimane (neljas siis) poiss oli nädal intensiivis. Ainus mis teha sain, pumpasin ja söötsin pudelist. Rinnad harjusid ära ja kui poisi lõpuks rinnale sain, imes kutt täpselt nii nagu peab. Palju jamamist küll on, aga sa ei peaks nii kannatama.
Aa ja pärast imetamist lypsin tissi pehmeks ja panin jahedat peale. Köigeparem oli lypsta dushi all ja siis örnalt masseerides. Tean et ei soovitata aga kuna mul oli piima nii palju et ta poleks jöudnud seda ära juua ja parem pehme tiss mis saab joosta kui piimapais mis läheb pöletikku.
Mu novembribeebi ka kakleb rinnaga – ise röögib, sest kõht tühi, aga rapsib peaga ja topib käsi igale poole (õnneks mul laps juba piisavalt vana, et see valusate nibude periood on möödas). Mis minul toimib (aga Sul ei pruugi) – ma pumpan vajadusel natuke piima välja ja annan topsist/lusika/süstlaga, kui lapsel esimene suur janu/nälg kustutatud, siis ta rahuneb maha ja haarab rinda korralikult ja kaklemata.
Tere. Ma kyll ei lugenud kogu teksti läbi. Aga mäletan liiga hästi seda tunnet (3poega iga 2a tagant). Kolmandaga olin targem ja nii kui nibu veits hellaks muutus hakkasin kasutama nibukummi ja igakord pärast imetamis rohkelt linola nibukreemi. Kohe kui nibu parem jätsin kummi kasutamise ära ja umbes nädalaga oli juba enamvähem. Aga köige julmem aeg oli esimese lapsega esimene kuu, ilus ja köik aga nii piinarikas -köigele fyysilisele veel vaimne ehk hormoon. Ilusat beebiaega varsti on valu möödas.
Mina kasutasin kapsalehte iga imetamise vahel,mul olid ka nibud katki.Vanaema soovitas algul oli ikka põrguvalu aga paari päevapärast hakkas juba kergem
Nagu ikka kirjutasin enne lõpu lugemist ära.
Nägin et leidsid nõustaja.
Anna siis teada kuidas läks!
Mallu, pumpa välja ja anna pudelist. Lase tissidel puhata.
Ma olen iidne rp-kummardaja kuid mul on reaalselt valus su juttu lugeda.
Lisaks see trauma võib su piimajuhad üldse kinni “tõmmata” ja nii ei välju sealt lõpuks muud kui verd.
Pudelist on laps alati võimalik rinnale tagasi harjutada.
Kutsu siet koju, vaata mis nad räägivad.
Issand, keegi ei öelnud, et rindadel on ka “mälu”. Mul hakkasid praegu rinnad valutama seda lugedes. Mäletan seda põrgupiina esimese lapse sünni järgselt peaaegu 11 aastat tagasi. Ohjeesus küll, nagu keegi kisuks vägisi okastraati mu nibudest välja! Niikuradi valus oli, nibud olid kärnas ja piimapais tulitas, iga kord imetamise alguses nutsin. Õudus…aga kuidagi ei tulnud pähegi, et loobuda üldse saaks. Ma ei teagi miks? Igatahes kui see kõik ükskord mööda sai, siis edasi oli elu ilus.
Teise lapsega nii hull ei olnud, pisut piimapaisu ja valusaid nibusid, aga mitte nii hullu.
Räägin,mis mind aitas.Määri nibud rinnapiimaga kokku ja tee lihtsalt õhuvanni.Eriti hea on teha öösel,aga miks mitte ka päeval.Soovin sulle kaunist aega ja nautimist koos beebiga.
Jah, võib arvata, et mitu edukat imetamiskogemust selja taga, et järgmisega on ka garanteeritud, et kõik hästi sujub. Mul oli esimese kolmega kõik tip top. Kerge valulikkus ehk ainult, ei midqgi hullu. Siis tuli neljas , igati terve ja tugev laps. Ning me ei saanud käima imetamist, ei oskand mina ja ei oskand tema. Valu, pisarad, loobumismõtted, pumpamine, haiglasse sattumine. Kuni tuli üks imeline imetamisnõustaja ja päästis meid, eelkõige süstis ta lootust ja julgust. Kolm nädalat hiljem oli laps õige võttega rinnal ja on siiani. Saab aastaseks. Ma loodan, et sinu imetamisnõustaja aitab sind samuti.
Väga kahju. Loodan, et ikka saad hakkama. Mäletan, et kui Lendet toitsid, kurdsid ka jubedat valu, aga siis käis sul SIET ja läks nagu korda? Seega hoian pöialt.
Ma ise toidan siiani ühte 1,8 a kratti, kes kohe kuidagi ei taha rinnast loobuda. Ega mul otsest vajadust ka pole, aga ta nii suur juba ja väga sooviks,et ta ise ära lõpetaks.. aga noh ubistada ju võib ?
Paid!
Ma vist tean, mis tunne see on. 1. last imetades tundsin seda esimesed 3 nädalat. Ühes nibus oli lõhe, mis ei paranenud ega paranenud. Iga kord last söötes olin kindel, et nüüd on viimane kord, sest ma lihtsalt ei suuda enam! Saadan mehe apteeki ja tuleb rpa majja. Aga see järgmine söögikord jõudis ootamatult ruttu kätte ja nii ta läks. Lõpuks Bepantheni ja nibukaitsete abiga paranes ära ja tuli vaikselt imetamisisu tagasi.
Loodan, et sa kaua piinlema ei pea!
Mäletan, kui hakkasin rinnaga toitma ja olid metsikult valulikud, kuid siis võtsingi appi nibukaitsmed, päev kuni kaks oli veel valus, kuid siis paranesid. Kuu andsin nendega ja, kui uuesti lihtsalt rinda andsin, ilma kaitseta ei olnud enam valus ka.
Ma olen vist õnnesärgis sündinud. Mul pole never nibud valutanud last imetades. Ainukene ebameeldiv tunne oli see, kui tissid olid piima täis aga see polnud ka hullu ?Sinu juttu lugedes kujutan seda ette sellisena, nagu keegi pussitaks 10 terava noaga sind, mul on tõesti vedanud ?
Ei soovitagi midagi, endal läks kuu aega nii… köögikäterätt oli hammaste vahel kui rinda andsin, ise nutsin ja kartsin samamoodi igat tite liigutustki- et ärkab ja tahab süüa. See tundus et ei saagi kunagi läbi, õnneks tänaseks mälestus, aga paremini meeles kui igasugune sünnitusvalu.
Jaksu Sulle!
Oiiii… Mina ootan ka imetamisnõustaja vastust.. Minul oli mõlemi lapsega nii valus rinda anda ja piima ka ei olnud/tulnud.. Ja nii ma siis läksingi RPA peale üle..
Ei- lastel pole midagi viga, et nad rinnapiima ei saanud.. Aga siiski.. Imetamine oli PÕRGUPIIIIIIN!!
Tean, et kunagi tulevikus saan veel ühe lapse ja siis oleks hea mõni nipp võtta.. ??
Tean seda tunnet. Mul ei aidanud midagi? Enne toitmist toppisin lina suhu,et valust mitte karjuda. Aga ajaga läks kergemaks. Mind õudsalt häiris,et algul tuli veri ja siis piim. Nibukaitsmetega sain küll kergema valu,aga ikka. Ja minu vampiir oli ikka 40 mintsa mõnulemas. Hoian sulle pöial ja loodan,et leiad lahenduse.?
oot aga miks sa nibukaitseid ei kasuta???? nii saavad nad paraneda ja pole yldse valus…
Pea vastu kallike. Loodan et varsti saate Martaga õige nipi kätte ja see õudus sinu jaoks ununeb.
Sa oled väga tubli ja vapper.Hoian pöialt et saad imetamise korda ja saad nautida kogu rõõmu mis see pisike printsess Teie perele toob.
Minul oli valulik üks rind, teine miskipärast toimis, kuid piima tekkis ju mõlemasse, mäletan et läksin kord traumapunkti kuna see vaatepilt kus lapsel veri mööda põske alla niriseb samal ajal kui ta sööb oli üsna kole. Ja mitte ühtegi mõistlikku nõu ei andnud ei ämmaemand ei traumapunkt ei sõbrad ega google, mitte miski ei toimind. Kuna minul ùks rind funktsioneeris vähem valusalt siis otsustasin ise et kasutan vaid ühte rinda ja teisest kaduski piim ära ja imetasin 9 kuud vaid ühe rinnaga. Minu soovitus oleks et lõpeta imetamine, paljud lapsed ei saa rinnapiima ja tegelikult kõik okei. See valu on ôudne.
Mul aitasid silikoonist nibukaitsmed. Seni kasutasin, kuni rind valus polnud enam. Muidu oli samuti tunne, et ma söödan leekidega seda last, mega valus!!
Oeh…. ma tean ka seda tunnet. Esimesed kaks nädalat on ehtne piin, jalad ja varbad ristis, piss peaaegu püksis ja pisarad silmas 🙁 Kõigi kolmega nii olnud. Esimsega oli kõige hullem, nüüd teistega olen ainult pikali alustanud imetamist ja siis elab kuidagi paremini üle selle. Panen lapse juba küljele pikali, sätin ennast sinna kõrvale, panen jalad risti ära, et piss valust püksi ei tuleks ja kui beebi rinnast kinni võtab vehin vaikselt jalgadega, hoian käsi rusikas ja hambaid ristis 😀 preagu on sellele naljakas mõelda 😛 pikali on minu meelet see hea, et ei saa last valesti hoida.
Sa küll soovitusi rohkem ei tahtnud aga jagan siiski oma nippi, mis mu nibude oleku vähekenegi paremaks tegi: bepanthen + õhuaukudega piimakoguja. Peale igat söögikorda määrisin kreemi nibudele ja koguja peale, et nibud need paar tundi taastuda saaksid ja samal ajal ka õhku. Ja kui jälle söögikord tuli, puhastasin paberiga nibud ja siis tiss suhu… minul oli tõesti nii parem! Kõik need sinu nimetatud kreemid ja salvid mul midagi paremaks ei teinud. Eks see on ka omaette tegevus, päevas sada korda kreemitada ja puhastada. Proovisin küll selle tegevuse ära jätta mõned korrad, et niihea oleks ju tiss põuest välja ja tagasi põue.. aga kohe peale esimest üritamist olin jälle alguses tagasi ?
Mallu, sa võid võtta paracetamoli! Esiteks aitab see põletiku vastu, ei tee beebile paha ja aitab valu vastu. Ma võtsin viimati kui lapsel soor oli, mis ka minu rindadesse kandus. Ugal korral kui rinda andsin siis tundsin nagu keegi pussitaks nõeltega mul nibu ja rinda seestpoolt ?. Hakkasin iga 4-6 tunni tagant paracetamoli võtma ja hakkas parem.
Kas sa nii ei tahaks proovida, et pumpad osad söögikorrad lapsele ette ja annad selle võrra tissidele puhkust? Aitab väga hästi kusjuures.
Oi, kahju sinust. Tubli, et püüad lahendust leida, et saaks ikka edasi imetada, aga minu arvates ei tohiks ka hukka mõista, kui otsustad siiski loobuda. Jah, rinnapiim on lapsele kõige loomulikum ja parem toit, aga kui iga toidukord tekitab põrgupiinu, siis on raske emadust nautida. Stress ja hirm valu ees võib omakorda tekitada seda, et lapsel on lihtsalt raskem piima kätte saada. Minu arvates mõistetakse ebaõiglaselt hukka rpa-d andvaid naisi, justkui oleks nad sel juhul automaatselt halvemad või hoolimatud emad. Enamus emasid tunnevad end sellepärast niigi halvasti ja teiste hukkamõist midagi paremaks küll ei tee.
Proovi talle lutti edasi anda, kasvõi annad glükoosiga nagu haiglates tehakse kui se lutt su elu lihtsamaks teeb ja tahad talle seda anda, küll ta ära harjub 🙂 mul ka algul ei tahtnud ja nüüd ka teeb igakord sellist nägu et “jumala eest mida sa mulle suhu topid?” Aga natukese aja pärast võtab ilusti
Ahh, ma nii tean mis tunne sul on. Mina ka nutsin ja imetasin ja imetasin ja nutsin. Eriti jube oli kuidagi öösel üksi pimedast toas. Meil ilmselt naabrid mitte ei kuulnud tite nuttu vaid minu nuttu ?. Sorry naabrid, noh mul oli suht suva sel hetkel mida nad arvavad. Aga jah, meil käis ka imetamisnõustaja ja temaga koos oli jah kuidagi lihtsam see asi, aga nii kui uks ta seljataga kinni läks nii ma enam beebit õigesti ei saanud. Ja nutsin edasi, et ei taha enam imetada, aga veel vähem tahan imetamise ära lõpetada. Lõpuks siis keegi tark vihjas et vb viga keelekidas ja kuna elame Soomes siis läksime Helsingisse spets arsti juurde kes tõdes et keele, ja huulekidad liiga lühikesed ja lõikas need “lahti”. Pärast seda hakkasi asi lihtsamaks minema ja kuskil 5-6 kuu paikku oli imetamine juba lust ja lillepidu ?.
Lase imetamisnõustajal keelekida igaksjuhuks kontrollida, kui seda haiglas juba ei tehtud. Minul oli esimese lapsega imetamine põrgulikult valus, sest keelekida oli lapsel lühike, sellepärast ei saanud ta rinda korralikult võetud ja imemisvõtte oli kohe automaatselt vale.
Jaa. Meil lastearst küsis kohe peale sünnitust luba keelekida lõikamiseks. Ütles, et siis tal parem imeda.
Nii kurb on lugeda, et nii hull seis on. Ma usun, et imetamisnõustaja aitab ja Martakene (kirjutan meelega nii, tean küll õiget kirjapilti 🙂 ) ning Sina saate õndsalt edasi elada. Nibude paranemine võtab aega, tean. Mäletan neid haavandeid ja koorik tuli peale ning nii jube oli seda monstrumit sellele pisikesele suhu panna. Oehh, paar nädalat põrgupiina , aga mul ei tekkinud kordagi mõtet pooleli jätta, sest teadsin, et saab kord mööda. Aga sünnitamisega võrreldes pole see tõesti grammigi etem valu.
Suur kalli ning pikk pai, pea vastu!!
Martakene on niiii imearmas, oehhh ?
Niiiii kahju. Loodetavasti saad abi ja läheb paremaks.
Tubli naine!
Mina vist ei suudaks nii edasi anda tissi lapsele….?
Minule soovitas ämmaemand võtta letsitiini. Niplid katki polnud ja imemisvõte oli õige, aga nibud löksid lihtsalt lillaks ja valu oli juba üle kuu kestnud. Peale letsitiini tma hakkamist kadus valu kolme päevaga. Kui ravim otsa sai siis rohkem juurde ei ostnud ja valu ka tagasi ei tulnud.
Ära hirmuta. Mu TA on täpselt nädala pärast ja seni olen ma ainult ahhetanud kui nunnu üks beebi olla saab! No Martake on ikka beebide skaalal küll suht max. Tahan ka oma tütrekest kätte saada?! Valutavaid rindasid aga oioioioi kuidas ei taha. Esimese lapsega surin ka sama moodi. Lõpuks läks üle. Kunagi… ei taha mõeldagi… ?
Minul oli ka väga hull see asi. Kuna olin keisri tüsistustega peale lapse saamist aheldatud haiglasse siis ühel hetkel, kui last toitsin, sattus sinna arst, kes nägi mu patja karjumist ja nuttu.
Otsis mulle nibukaitsme. Laps polnud algul nõus aga jäin endale kindlaks ja võttis lõpuks ikka. Päev kaks oli veel valus ja nagu imeväel oli kõik see meeletu valu kadunud ja sain ilma kaitseta edasi imetada ?
Mis muud,kui kannata ära…imetamisvôtted…kreemid …kõik nagu on ju korras…aga tulemus ikka selline…nagu sul hetkel ja veel kestab see trall nädal või kaks… mõnel rohkemgi….neljakordne kogemus olemas…. Jôudu ja jaksu sulle!!!
Imetamisnõustaja aitab õige võtte ja siis laabub kõik?
Ma tean seda tunnet kui mul poiss sündis siis poiss lõhkus ka mul rinnanibud ära ,et kui söötsin siis nutsin lõpuks ei jäänud mul midagi üle kui nibukaitsmeid kasutade söötmise aeg nii kaua kui nibud terveks said siis sai endiselt edasi anda .
Mul oli teise lapsega aasta tagasi sama asi. Vasakus nibus oli mega suur lõhe ka mis veritses. Öösiti mees aitas last rinnale, sest mul oli selline blokk ees vasku rinnaga toitmisest (parem enam vähem kannata). Lõpuks ikka ainuke asi mis aitas nibukaitse, aga alguses ta sellega ka eriti ei söönudm Kõike muud mis sa mainisid tegin ka. Lisaks muidugi 6 päeval rinnapõletik.
Pidevalt olid loobumismõtted, aga sain nendest võitu ja peale esimest kuud oli kõik ilus jälle.
Ma ei osanud sellist asja üldse oodata, sest esimese lapsega ei kasutanud mingeid kreeme/kompresse ja valus polnud. Korra oli rinnapõletik alguses, aga nibud polnud kordagi valulikud.
Palju kannatust sulle!
Oh ma tean seda tunnet. Mul laps juba 1.kuune ja alles sain seda valu tunda. Olin ise ka pisarates ja loobumise äärel. Vahepeal pumpasin välja piima andsin pudelist. Mõjus nibud said natuke puhkust ja ravi. Nüüdseks kõik korras. Siin pole muud soovida, kui et aeg parandab kõik haavad. Lõpuks ob see unustatud ?
Vaata ega lapsel soori suus pole, siis on see su nibudel ka tõenäoliselt…see teeb ka imetamise põrgulikuks. Mina kahjuks selle pärast omal ajal lõpetasin imetamise, 2 nädalat suutsin, õudne piin oli ja ei osanud soori kahtlustatagi. Ise ei saanud nii väga arugi, et lapsel oleks olnud valus imeda, kui just endal oli põrgupiin? Käisin pereõe vastuvõtul, kes siis avastas selle lapsel ja sain nibudele ka ravi peale (daktarini geel). Kurb, et varem ei osanud selle peale ise tulla. Et selle peale võib teinekord mõelda, alati ei pruugigi olla vale imemisvõte vms.
Jaaaaa! Kusjuures mul kolme lapsega on ka soori kogemus käes. See oligi nii hull, nagu lapsel oleks ziletid suus ja ta tulist laavat mu tissist välja kisuks. Väga valus oli. Ma reaalselt karjusin nutta ja tegin pea püksid täis selle toitmisega.
Ma sünnitasin esimese lapse 5 kuud tagasi ja andsin sünnitusel hindeks 5-6/10st ja selgitasin, et ma olen valu tundnud aga see oli kõige suurem. Neli päeva pärast sünnitust tekkis mul piimapais (ise pumpasin piima üles terve see aeg sest piima polnud) ja kui lõpuks piim tekkis, ei osanud laps enam rinda võtta, mul oli mõlemas rinnas kolm tennisepalli suurust muna (mitte viinamarjad nagu enamus ütlevad), piim ei tulnud millegi abiga välja ja isegi vaadata ei saanud neid sest juba oli valus. Ja ma ütlen ausalt, et enne sünnitaks 17 korda jutti kui et piimapaisu enam tahaks. Seda valu ei saa millegagi võrrelda ja miskist mudimisest polnud ammugi juttu. Kõik, mis sa kirja panid, ma katsetasin kuni ainus, mis selle olukorra paremaks tegi, oli sügavkülma viina-kapsa kompress (ühendasin viinakompressi ja kapsakompressi). Ma tean seda valu, ma soovin sulle edu ja jaksu ja loodan, et saad asja korda. See on valu, mida ma vihavaenlasele ka ei sooviks ?
Oijah, tuttavad emotsioonid, mul oli sama. See oli õudne. Kuna mul oli peale 17 tundi sünnitamist veel lisaks erakorraline keiser siis mina sain imetada ainult ühes asendis – ise istudes ja siis laps patjade peal kaenlaaugus. Ma ei oska seletada…nagu laps tagurpidi kaenlaaugus. S.t et lisaks põrguvalule pidin päevad ja ööd ainult istuma oma piinapingis kuna laps sõi päevad ja ööd iga poole tunni tagant. Magas ainult ja ainult tissi otsas. Ma ei saanud liigutada, lamada…istusin seal sirge seljaga ööd ja päevad. Õudne aeg. Ma reaalselr lubasin endale, et 6-kuud ja ei päevagi rohkem ma selle õudusega ei tegele. Tegelikult annan siiani rinda ja poeg juba 1 aasta ja 3 kuud vana. Aga jah…mul esimene laps ja mina ei teadnud, et imetamine võib nii valus olla…sellest perekoolis ei räägitud. Tol hetkel ei usu ka, et see kunagi võiks paremaks minna…Mis mul aitas lisaks ajale oli see, kui mees tõstis lapse mulle ise rinna otsa. Nagu imetamisnõustajad tõstavad. Ise ma ei saanud teda õigesti paika pluss no mul oli see faktor veel, et kõhus oli auk, et veits ebamugav oli tõsta 😀 Aga las Kardo vaatab kuidas nõustaja tõstab last rinna otsa sulle, et äkki saab ka pärast nii. Aga jah… edu ja jõudu, hambad ristis peab ära kannatama, ega muud polegi teha.
Oiii kallikene ma tean kui valus see on. Mul kolmanda lapsega oli selline piin et karju appi. Hambad ristis kannatasin kuidagi ja nutsin ka. Nibud olid nii verised et esimesed laksakad ei saanud ta piima vaid päris kindlasti mu nibudest tulenevat verd. Kuukene kindlasti piinlesin. Mitu korda mõtlesin et ma loobun ja mida kuradit ma valesti teen et nii valus on .
Aga miks sa nibukaitsmeid ei kasuta? Jah räägitakse igasugu asju, et need ei ole head ja laps harjub ära ja blablaa aga minuarust ainuke asi, mis aitab nibudel paraneda. Nibukaitsmed aitavad nagu valu kannatatavaks teha vähemalt ja samal ajal vaikselt paranevad, umbes nagu kingade hõõrumisega – kui hõõrub katki ja lased ära paraneda, siis rohkem ei hõõru.
Kui sa posti lugesid, siis seal on ju kirjas, et kaitsmed proovitud ?
Mul kestis selline õudus esimese lapsega 4 kuud ja teisega umbes kaks ja seda isegi nibukaitsmetega. Kõik variandid ja nõustamised sai ära proovitud. Lihtsalt oli üks põrgu iga söögikord kuni ühel päeval läks õnneks üle.
Oi,tean seda tunnet ? ei tea küll,kas Martal on keelekida kinni aga minu vanemal pojal oli…ja ohh seda valu,lõpuks tuli mul rinnast koos piimaga verd ja laps seda rinda enam ei tahtnud,mina röökisin ja nutsin valust ja laps ei röökis,sest kõht oli tühi ja ei tahtnud piima/vere segu ??? Lõppeski sellega,et läksime RPA le üle.See,et keelekida kinni oli,avastati siis kui poiss oli aastane.Mina olin nii noor,et ei osanud sellist asja kahtlustadagi. Siiamaani meeles see valu- möödas juba 15aastat sellest.
Mul aitas purelan kreem- koguaeg määrisin kokku nibusid ja aitas 🙂
Jõudu ja jaksu – küll see möödub
Täpselt sama.. Tunnen kaasa ? Sünnitasin 3 päeva tagasi ning pisarad silmis ja hambad ristis imetan. Kreemitan, nibukaitsmed, külmakompressid….Õnneks minul nibukaitsmega on veidikenegi parem, aga siiski. Parim asi mis avastasin on Medela breast shells siiani. Vähemalt mitte imetamise ajal saan need pluusi/rinnahoidja alla panna ja pluus ei käi nibu vastu mis on eluvalus. . Oleme tugevad ja peame vastu! 🙂
Oh, mul ON need, otsin kohe välja!