Eile õhtul oli nurm. Ma lebasin voodis jälle ilma uneta. Ja siis kirjutasin mingeid saikõusid luuletusi mis hommikuvalgust nii vähe kannatavad et ma neid isegi lugenud pole. Sest eile kui ma kirjutasin need, siis oli pime ja ma ei näinud. Hommikul ma ei tahtnud näha.
Da. Hommikul Liisu helistas mulle ja ma võtsin vastu ja olin inimlik, ja siis panin toru ära ja MAGASIN EDASI. Ebanormaalne. Nagu ma ennustasin jäin ma kooli hiljaks, jõudsin sinna kõigest neljandaks tunniks. See oli inka. Oh joy. Seal ma sain ühe, mis kenasti rikkus mu võimaluse saada veerandit viite. Mis on meeldiv ja kena. Muidu mingi ühiskonnas olime laulukooriproovis ja maitea. Fakk, homme on füüsikas KT mul:) Ja ma EI ÕPI, sest ma olen mingi loll ja blogin hoopis selle asemel. Mul on sjuuke deešhaavuu. Mul on juba teist päeva mingi vastik sitt tuju. Mõtle kui see on päris deešhaavuu ja kestab ögen mingi sadaaastat, siis ma võin küll hirmus rahul olla.Indiid. See pole üldse kenanz. Ma loodan et ma kunagi saan üle enda perioodist, kus ma mingi lametsen ja olen nõme. Ja siis et minust saab sammdei, keegi, kes on mingi sõbralik ja tore ja niisama lame. Ma arvan ka. Igatahes, ma ei läind näitekasse ka, et õppida, MIKS ma siis seda ei tee..
Maarja, says:
õpi ennast metsikuks ja mõtle et sas oled täiesti sõpradetu ja sul pole kunagi neid olnudki, ja orb, et sul pole ema ja siis pole ka probleemi 😀
Milline hea soovitus..
Ma hakkan vist haigeks jääma. Jeei. Ma niisama teesklen igal sammul. Mitte seda et ma haige olen. Vaid niisama. Jou. Ma loodan, et mu ema läheb linna ja ma saan manustada tubakatooteid.
Ma pole seda täna teinud. Ahsuva, ma lähen söön, ja siis loen oma luuletusi, mis on lamedad. Ja siis kui mul vähegi mõistust peas on siis ma õpin midagi, a nüüd ma niisama halan . Headaega
Kommentaarid puuduvad