Uncategorized @et

Kaitstud: südamlikkusest ja muust säärasest

3. oktoober 2013

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

36 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Kirke 6. oktoober 2013 at 01:22

    Njh, mul jällegi sedapidi teema, et omastarust olen südamlik, soe ja sõbralik inimene. Välimus on mul hoopis vastupidine, kui vanuriks saan siis hakkavad lapsed mind vast ‘nõiaks’ kutsuma. Kurb on asja juures see, et väga raske on tuttavate/inimestega seltskonnas suhelda, kui välimuse põhjal kleebitakse külge silt – ülbe. Ehkki, kalli-inimene ei ole väga ning kuklasse hingamine võõraste poolt kah peale ei lähe.

  • Reply G 5. oktoober 2013 at 12:20

    Oleks mul siis üldse olnud kedagi kes vähegi tähelepanu pööraks.
    Ei olnud vanaema/vanaisa ei olnud ema/isa. Kuid ei ma ei kurda,sest tänusellele olen nüüdseks see kes ma ise olla tahan, mitte see kelleks mind kasvatatud oleks..Võibolla ongi nii parem, võibolla olengi nüüd parem inimene :)
    kuid sina oled tõesti huvitav inimene, võibolla slp et sa nii roosamanna ei ole slp mulle ka su postitused meeldivad, kes teab..Igastahes igat postitust on tore lugeda :) Keep going.

  • Reply Lii Kl 4. oktoober 2013 at 15:21

    Ilus jutt. Olen samamoodi kasvanud, et ei mingit ninnu-nännutamist ja laps peab hakkama saama ja talle etteantud ülesanded täitma. Mõnikord mõtlen, et minu praegune elukaaslane on hoopis teistsugune ja oskab hellust näidata (just mulle), küll see oli algul harjumatu…. Istub mu kõrval ja silitab kätt ja ise palub vabandust, et mind häirib :D Siis lisab: “No nii hea on olla su kõrval ja silitada, ma ei suuda sellest loobuda või olla mitte silitamata, sest ma nii väga armastan Sind….” Üha enam harjun sellega ,et ka karmides tingimustes kasvanud inimene oskab näidata tundeid ja neid just siis ja neile, kes seda tõeliselt on väärt. Ja miks ka mitte ehteestlaslikult näidata tegude ja aus olemisega. Olen täiesti seda meelt, et teist saavad head ja armastavad vanemad. Ja selge on ka see, et laps sünnib oma iseloomuga, ei muuda teda, pigem ehk pisut suunad….

  • Reply Pisi Mammu 4. oktoober 2013 at 14:31

    Selline pisikene äratundmisrõõm oli seda lugeda :P Elanud vanavanematega terve teadliku elu ja nende õpetuste järgi üles kasvanud. Pole ka mind kallistatud ja musitatud vaid öeldud :” ma ju ütlesin sulle, et saad haiget!” kui puu otsast maha prantsatasin või näppe pistikusse toppisin :P Õpetati söögilaua ääres sirge seljaga sööma ja kui korra selja küüru lasin sain kahvliga ribidesse ( selline on mu vanaisa ). ka ei taha ma kõikidele oma hellust välja näidata. Tunda saavad need inimesed kes tõesti seda väärivad :)

  • Reply Liina 4. oktoober 2013 at 09:06

    Noh võtan kah siis ritta :D Tüüpilised eestlased ma arvan. Ma olen täiesti kindel, et mu vanemad armastavad mind väga, seda näidataksegi tegudega, aga neid sõnu pole kunagi öelnud ei mina ega nemad. Ja mis siis, mul oleks nüüd ikka täitsa imelik kah järsku mingist armastusest nõretama hakata. On nagu on ja väga hästi on. Ema on mitu korda öelnud vaadates nüüd minu 4-aastast, et ta kahetseb, et allus nõukogude kasvatuspõhimõtetele, kus pm oli keelatud laste sülle võtmine ja kallistamine, et muidu hellitatakse laps liiga ära. Tema enda olukord oli veel hullem, vanaema vahest isegi tegudega andis mõista kui kaugel ta sellest roosamannast on. Aga ometi ma austan teda väga, ta oli üks väga tugev naisterahvas, kes pidi käima läbi tulest ja veest. Ja mingiks ninnunännuks tal polnud aega. Aga ikkagi ma tean, et ta hoolis väga nii lastest kui meist, lastelastest.
    Ema kallistasin esimest korda kui ülikoolis esimesel kursusel olin, omaalgatuslikult. Ämm vist kallistas mind isegi varem ja tema oli algataja.

    Ah mõned on rohkem sellised nõretajad ja teised vähem. Mõned käivad ringi ja ainult kallistavad kõiki vastutulejaid või loobivad “ma armastan sind” fraase paremale ja vasemale. Teised ei näita niipalju seda välja, aga emotsioonid on sellegipoolest täiesti ehedad ja olemas.
    Ma ütlen mehele ka, et 10x päevas ei pea ütlema, et “ma armastan sind”, see kulutab selle ära ja omandab umbes sama suure tähenduse kui “aitäh” või “palun”. Ja nüüd ta ütlebki ainult siis kui ma näen, et vaatab silmasisse ja päriselt seda mõtleb, mitte suusoojaks headaega asemel.

    Aga laps ütleb küll igapäev. See on teistmoodi kuidagi ka. Temast ei kasva selline kivinägu ilmselt :)

  • Reply Katrin Pavlov 4. oktoober 2013 at 08:13

    aga ema armastusest nii palju,et meil on emmega väga soojad suhted
    jah ja ma kutsun oma ema siiamaani emmeks,mis siis ,et olen 24 ja pool aastat vana :D
    vanaema on mul selline kuri ja tige,aga olen väga tänulik ,et ta mul olemas on(ema poolne siis) sest emme on mul selline hell ja armastav olnud aga vanaema vastupidi karm ja otsekohene…ja ühel noorel neiul oli ikka vaja ka karmi kätt ;)

  • Reply Katrin Pavlov 4. oktoober 2013 at 08:05

    Mina tunnistan kohe ausalt et mulle näiteks meeldib kohutavalt teisi kritiseerida :D ja no ikka kohutavalt…mees tihtipeale ütleb et no kuidas ma nii õel saan olla,aga vot saan,muidu ütlevad sõbrad ikka et ma olen jube sõbralik,tore jne aga noh jah,need lähemad sõbrad ikka teavad kuidas ma vahest võin väga õelaid nalju teha ja sappi pilduda…õnneks ,siiamaani on see kõik mõistuse piiresse jäänud,tegelikult ka ..,ma olen tore :D

  • Reply KellyK 4. oktoober 2013 at 00:47

    No ma ütleks ka nüüd sõna sekka.
    Mind kasvatas ka minu esimesed eluaastad koolini enamasti vanaema, sest ema pidi ju tööl käima. Vanaema elas aga hunniku loomadega talus ning kes tal ikka sabas käis ja kõike tema järgi õppis. Mingi aeg enne kooli käisin emaga baaris tööl kaasas. Mehed mängisid seal piljardit ja üritasid empsile külge lüüa sellega, et kes võidab ostab mulle jäätise…ja ma tulingi iga kord mingi kümne TOM’i jäätisega koju :D Kõige selle juures ilmselt olidki noodsamad mehed need, kes mind reaalselt kukununnutada üritasid. Ei ema ega vanaema olnud erilised helluseavaldajad, kuid siiski, nagu sina, ma teadsin, et nad hoolivad ja armastavad mind.
    Rattaga õpetas mind sõitma onu ja see käis sedasi, et tema lükkas mind teele ja mina pidin sõitma…. vastu traktoriratast, aga peale seda oskasin sõita küll. Teine onu õpetas ujuma – kukutas mu kätelt üle pea vette ja noh, hakkasingi järsku ujuma. Puude otsa ronida oskasin, allatulekuga olid probleemid – istusingi mitu tundi puu otsas kuni omapäi alla sain. Polegi kellegi abi vaja! Ema alati räägib, et kui mul kooliasjades kunagigi abi vaja oli, siis ma läksin peale tundideviisi pusimist abi paluma ja sealsamas empsiga vaieldes sain ma alati aru kuidas ülesannet teha tuleb. Samas selline mitte poputamine tegi minust niivõrd iseseisvust armastava inimese, kellele ei meeldi abi paluda.. vahel tuleks aga kasuks küll enda uhkus maha suruda :/

    Ma arvan, et selline hull kukununnutamine ja kullapaitamine võib lapsest teha helliku, kes lihtsalt ei oska elementaarseidki asju teha. Pärast istutakse lihtsalt vanematele täiega pähe. Kindlasti võib ka olla erandeid!

    Olles lapsehoidja välismaal, olen näinud nii palju erinevaid lapsevanemaid ja nende võsukesi.
    Näiteks üks minu ema vanune ema viis oma lapse igal hommikul süles teleka ette hommikuhelbeid sööma, 7-aastast poissi. Laps karjus hommikul, kuidas tema ei lähegi kooli kui ema M&M komme ei osta. Mis ikka, ema ostis. Minuga ühel hommikul omapäi olles katsetas ka, kahjuks aga seletasin talle täpselt ära kuidas ta siis ei lähegi kooli, aga seejuures õpib kodus nii kaua kuni kool kestab, ILMA puhkepausideta. Ilmselgelt oli siis nõus kooli minema. Muidugi oli sealjuures ka ema löömine ja tema peale sülitamine jms, mille peale ema karjus ja nuttis. Seejuures emaga aru pidades öeldi mulle täpselt, et kuna minul lapsi pole, siis mina ei tea lastekasvatusest midagi ja tema teab, kuna ta on KÕIKSUGU erinevaid raamatuid läbi lugenud :)

    Ja muidugi olin mina Brüsselisse tulles TÄIESTI jamas, sest no ei käi minuga see kallistamine ja musitamine kaasas. Oioi kui palju ma sain seda juttu, et “sa PEAD sellega ära harjuma!” Olgu, nüüdseks olen vist harjunud (varsti on 2 aastat siin elatud), kuid algus oli jube raske. Noormees mul ka suur hellisearmastaja pole, seega olemegi paras paar :D

    Niiet, ära põe. See suur roosamanna ja blabla ei olegi lihtsalt igaühe teema :)

    Ühesõnaga, mina usun, et Mari tuleb täpselt selline nagu ta tuleb – ei vähem, ei rohkem, aga kindlasti keegi väga ilus ja tore ja vahva jms. Midagi sinust ja kindlasti midagi Kardost :) Teist saavad imetabased vanemad! :)

  • Reply Gerly 3. oktoober 2013 at 22:29

    Lugesin seda ja mulle tundus nagu loeks ise endast..mu ema pole mind kunagi kasvatand ja vaid korra mu elus ytles, et armastab mind..ja seda ka vaid siis, kui ma teda 11 a. pinnisin. Tànu jumalale, et mul oli ja siiani on mu vanaema :) aga jah..ma ka olen selline, kellele roosanunnu ei sobi ja ninnunànnutada ka ei meeldi mulle.So a like :P

  • Reply Kati 3. oktoober 2013 at 21:54

    Ma olen ka üks nendest jõledustest, kellel on üllatavalt normaalne mees. Huvitav, mis nad meist tahavad, kui me nii jõledad oleme? :)

  • Reply T. T. 3. oktoober 2013 at 21:11

    Sa just rääkisid minust!! Tundsin end igas aspektis ära!
    Minagi pole saanud nii palju kallistamisi-musitamisi, kui normaalne laps võiks seda saada.
    Ema on mul samamoodi selline- otsekohene ja mitte-nämmutaja. samal ajal kui mina hoidja-tädiga väänas toimetasin, ema ja vanaema õppisid ja töötasid. Neil lihtsalt ei jäänud minu jaoks aega, sest vaja oli ju toitu lauale, makse maksta jne. Seega oli kõigil palju-palju lihtsam, kui mind jalus ei olnud. Ma ei saa öelda, et mind ei armastatud. Armastati küll, aga veidi teisel moel. Vanaema oli jah selline musitaja-kallistaja, sest me nägime küllaltki vähe üksteist kui ma väiksem olin. Ta oli, enam ei ole, sest ega vast 22-aastast lapselast ei kallista ja musita ka enam, nagu 5-aastast.:D
    Vanaisa ja isa mul pole olnud. Kasuvanaisa oli mõned aastat ja temaga saime samamoodi kõike tehtud- küll ta õpetas mulle patsi punuma(!!!!), sest mu ema jeee viitsis seda mulle õpetata.:D Selle asemel läks ta Itaaliasse ennast leidma. Mu ema ei ole isekas- tal oli seda vaja. Ja ausalt öeldes ei osanud ma temast ka eriti puudu tunda.
    Tatist peale olen pidanud ise hakkama saama. Kõigega! Nüüd ongi olukord selline, et grupitöid ei oska ma teha, sest olen harjunud kõike ise tegema. Samamoodi vaatan ma jälestusega neid roosamannasid-neiusid, kes jagavad sõbrantsiga kõike ja kallistavad ja musitavad, nagu normaalsed tüdrukud ikka teevad.:D
    Mees mul on samamoodi väga tundeline ja soe inimene. Mina ei oska sellistest emotsioode asjadest rõõmu tunda, pigem need tekitavad minus vastikust ja veidrat tunnet.
    Enda lapsi ma nii iseseisvaks ei kasvataks nii noorelt. Tahaks, et nad oleksid ikka veidi südamlikumad, kui mina, jää-kuninganna. :D Aga see kõik on nii kasuks tulnud, et ma ei oskaksgi teisiti hakkama saada. Ausalt öeldes- ei taha ka.:D
    Jääkuningannad-Ühinegem!!

  • Reply ParaNähtus 3. oktoober 2013 at 21:02

    Väärtushinnangute küsimus. Käitumismallid ka. Iseenesest on nii, et ega lillulällutamine ei tee südamlikuks. Lillulällu lihtsalt ongi lillulällu ja ei näita mittemidagi. Kui ma nüüd käiks ringi ja emotsioneeriks ja kallistaks inimesi siis kas see tähendab ,et ma armastan neid rohkem?

    Aga see on paratamatu tõsiasi, et mehed tihtilugu ongi head inimesed ja meeldivad kõigile rohkem. Ja siis osad veel peavad vajalikuks rääkida pidevalt, et kuidas küll selline tore mees nii jubeda eide otsa kukkus. :)

    • Reply Mallukas 3. oktoober 2013 at 21:04

      Oi, ma usun, et väga palju mõeldakse seda, et miks Kardo sugune hea mees minusuguse fuuriaga koos on :D

      • Reply mormelar 3. oktoober 2013 at 22:14

        Minu sõbrad lausa ütlevad mulle seda :D Et kuidas mu võrratu mees mind küll välja kannatab. Ma muidugi loodan, et ikka naljaga…

    • Reply Oimakas 4. oktoober 2013 at 00:53

      no kui selliseks isiklikuks liigitamiseks läks, siis ma võin kokkuvõttena kogemustest öelda, et häid inimesi koheldaksegi sitemana kui nad väärivad. Ja vastupidi. Enda suhetes olen ma millegipärast alati kardo ja peika mallukas… niiöelda. Üks isegi tungivalt surus kunagi, et “sa pead ülbem olema!!!” :D aga no kui ei ole siis ei ole… :)
      ehk siis mul on jälle raske aru saada, miks keegi peab aegajalt tross olema, ja miks ei võiks koguaeg normaalne olla. ja siit ma loen, et naised on hädas sellega, et nende mees on nii normaalne ja üldse pole tross. tõsiselt ajab segadusse. ja närvi.nagu roosamanna (minu) reaalsuset erinev printsesside sünnitamine ja vikerkaaresittumine

      • Reply Mallukas 4. oktoober 2013 at 06:55

        Ma küll ei tahaks, et Kardo ülbem või trossim oleks, mille jaoks siis mina olen :D?

      • Reply Oimakas 4. oktoober 2013 at 09:13

        mingid kommenteerijad mingi kunagise posti all ka ju ulgusid, et mees on niiii normaalne, et närvi ajab :D wtf.

        • Reply Mallukas 4. oktoober 2013 at 09:15

          Mul küll mälu kuus sekki, ei meenu :D mind igatahes Kardo närvi ei aja…enamasti :D

  • Reply Leelo 3. oktoober 2013 at 20:44

    Mul oli ja on just vastupidi. Vanematele külla minnes alati kallistame. Kui esimest korda mehe koju viisin, siis kallistati teda ka kohe südamest! Ja kui ma siis kodus olen, kallistame emmega kuni 10 korda päevas. Ja kõik tuleneb sellest, et mu ema lapsepõlves kunagi peres ei kalistatud ja ta tundis sellest väga puudust ning teadlikult tegi oma lastega vastupidi ja musitas ja kallistas meid nii palju kui jaksas.
    Kuid ‘ma armastan sind’ ei öeldudmeie peres ka kunagi. Vähemalt mina ei mäleta et mulle oleks seda öeldud, kuid sellegipoolest teadsin alati, et mind armastatakse. Nagu eelpool nii armsalt öeldi, siis ilmselt sain ma ka sellest aimu käitumise kaudu (mäletan isegi mitme teki all ärkamist, kuna emme arvas et võib külm olla).
    :)

  • Reply Hellutr. 3. oktoober 2013 at 20:41

    Minule tõi ka pisara silma.
    Olen täpselt samasugune nagu kirjutasid. Alati kuidagi liiga ratsionaalne ja karmilt kontrollitud. Kusjuures see kontroll ei tule üldse tahtlikult, vaid olen lihtsalt selliseks kasvanud. See kontrollitus ja vaoshoitus tuleb hästi välja siis, kui peaks enda emotsioonidest rääkima, aga ma ei suuda. Oskaks ehk, aga sõnad ei tule üle huulte, sest kuidagi imelik on. Võõras?!
    Oma vanematega olen alati väga hästi läbi saanud, kuid suhe on olnud eestlaslikult range? Või peaks jälle kasutama sõna kontrollitud. Et sa tead küll, et kõik kõiki armastavad, aga kunagi seda välja ei öelda.
    Millalgi isegi mõtlesin, et kurat küll, miks ma ei võiks pisut roosamannam olla, kes siiralt usubki, et elu on lill ja ütleb kõik ilusad mõtted välja, kui need pähe tulevad.
    Kuid natuke olen ma siiski muutunud. Peale vanaema surma, kes oli mulle nii-nii kallis.. Läksime vahetult enne riidu ja me ei jõudnudki ära leppida. Olin siis paras tiinekas ja… kahetsen seda siiani. Nüüd proovin siiski rohkem mõtteid välja öelda, sest kardan, et äkki kui ütlemata jätan, ei tule enam mitte kunagi seda võimalust..

  • Reply ENKA 3. oktoober 2013 at 20:25

    see, et sa roosamanna pole ei tähenda ju, et sul hinge sees poleks :) mulle tundub küll, et oled omamoodi väga soe ja armas inimene.

    minu perekonnas pole ka kunagi mingit nunnutamist olnud. ja ei ole ka mina ega mu sõbrad sellised, et pidevalt räägme kuidas igatseme ja kui olulised me üksteisele oleme. siiski nad seda ju on ja minu jaoks näitab kokku saades mingi lollakas nali ka seda, kuidas ikka koos on tore olla :D ei pea kohe musitama kukkuma, et näidata oma hoolivust.

  • Reply Maiken 3. oktoober 2013 at 20:21

    Aga mis sa siis just tegid? Rääkisid ju emotsioonidest! :) mul oli lapsepõlves samuti..ei ole ma kunagi piisavalt hea olnud..pole vahet palju ma pingutasin, et olla nagu minult oodati..soovitan oma lapsele öelda alati, et teda armastad ja et ta on sinu jaoks alati oluline..isegi kui ta ei ole selline, nagu sada tuhat teist ideaalset last..alguses on raske, kuid lapsele on see ülioluline..sa ju peaks mõistma! :) Edu!

  • Reply kribisti 3. oktoober 2013 at 19:59

    Mina arvan, et Mari hakkad sa vägagi nunnutama, no kohe on selline tunne, et tema kuulub sinna Kardo ja kasside kategooriasse ;) Ja see, mis sa vanaisast kurjutaaid, see oli kuidagi tõeliselt armas ja siiras. Hingetu siga my ass.

  • Reply Mia(Annika) 3. oktoober 2013 at 19:45

    Ehk tõesti eestlastele omane, sest ei ole ka mina ninnunännutaja tüüp. Ainus kes tõesti seda poolt näeb minus on mu 5a pliks. Puutumisest rääkimata, ei meeldi mulle isegi kui inimesed mulle liiga lähedal seisavad. :D Viimane seik meenub sellega seoses kui mu ema hakkas Helsinkist laevale minema koos oma sõbrannaga ja ütles mulle et sulle kallistamine ei meeldi aga kallistan ikkagi:D Ma pole seda talle kunagi öeldki, et mulle ei meeldi, aga ju ta siis ise on sellest aru saanud. Ma tean hästi milline külm inimene ma välja paistan, aga rossamanna-inimene ikkagi ei tahaks olla:D

  • Reply Kaia Kersti 3. oktoober 2013 at 19:38

    Sama lugu, ainus kes mult kuuleb neid kolme sõna on minu elukaaslane ja mu armsad loomad ja seda võin ma neile korrutada mitu korda päevas. Emale-isale-õdedele ei mäleta, et seda öelnud oleks, aga siiski teame me kõik, et me üksteist jäägitult armastame, ükskõik kui lolli teoga üks või teine hakkama saab. Isegi oma ema, kes mind aeg-ajalt nii närvi ajab, et ma tahaks paljaste kätega esimesed ettejuhtuvad inimesed lihtsalt ära kägistada, armastan ma ka neil hetkedel südamepõhjani. Miks muidu ma kuulan ta lõpuni kui ta jälle millegi lolliga lagedale tuleb. Samas, ma olen kallistaja jällegi, ma ainult kallistaks, kõiki, valimatult. Mulle lihtsalt meeldib ja ma teen seda alati südamest ning mitte kunagi vaid moe pärast.
    Ka mina ei arva, et lapsi peaks jooksma nunnutama kui nad ninali käivad kruusateel kuigi sa oled neile enne öelnud, et nad hoo maha võtaks. Päris paljudel juhtudel nad tõenäoliselt ei saagi nii palju haiget, vaid hakkavad nutma peale seda kui emme-issi nende juurde jookseb ja kukub ninnunännutama. Ma nüüd ei mõtle seda, et kui laps pea lõhki kukub ja sa juurde lähed ja ütled, et ah see vaid väike kriim, ära jonni. Iga kord kui mu õelapsed on käpuli käind hoovi peal, olen ma küsinud et mis leidsid ja peale seda on nägu nalja täis ning ronitakse puu otsa. Pole need pudinad midagi nii nõrgukesed kui emmed-issid seda tihtipeale arvavad :)

    Ja hoolimata sellest, et sa ei ole mingi kukununnutaja, olen ma kindel, et Marist kasvab siiski täiesti normaalne inimene :)

  • Reply Tiina 3. oktoober 2013 at 19:34

    Mind väga ei nunnutatud, vahest mõni kallistus ja kõik. Tegelikult on see hinge haava jätnud, on tekkinud tunne, et ma ei olnud nii tähtis.. Samas nüüd emana kallistan, musitan, nunnutan (mida kõike veel) oma väikest last. Ma ei saa aru kuidas emad/isad ei näitaks lastele oma hoolivust ja armastust välja. Tõesti, nad on osake meist ja just kõige kallim osake, mida ei saa kuidagi asendada.

  • Reply Reet 3. oktoober 2013 at 19:30

    Mu sõbranna just ükspäev jagas minuga mõtteteri eestlaste hingeelu kohta..

    kes need eestlased üldse on?
    see on väike rahvas
    kirglikud nagu itaallased
    aga sissepoole
    väljast see ei paista
    tunded nagu tuleleegid
    põletavad sisikonda

  • Reply T 3. oktoober 2013 at 18:57

    nüüd kiskusid küll pisara välja :’)

  • Reply Laura 3. oktoober 2013 at 18:45

    Su papa oli ikka nii armas! Mäletan küll.
    Minust on ka keeruline armsaid emotsioone kätte saada kuigi lapsepõlves vast ikka nunnutati. Samal ajal on Eriku ema kõige nunnutavam-hoiame-käest-kinni inimene kuigi tema vanemad ütlesid talle 5-aastasena et nad teda ei armasta. Go figure

  • Reply ct 3. oktoober 2013 at 18:40

    Lugesin kunagi üht raamatut kus oli väga ilusasti öeldud eestlaste ja nende emotsioonide väljendamise kohta: tüüpiline eestlasest ema (isa, vanaema, vanaisa, õed-vennad) ei ütle pea kunagi sõnadega “ma armastan sind”, ta ütleb seda tegudega. Ja nii näitabki kodust kaasa pakitud moosipurk (või voodisse kuhjatud jopekuhi) rohkem armastust kui sõnad seda kunagi suudaksid. Usun, et sinust saab hooliv ja armastav ema ja Marist kasvab igal juhul üks äge piiga :)

  • Reply Kadi 3. oktoober 2013 at 18:36

    Tead, kui ma aus olen siis see postitus tõi mulle pisara silma, kuigi jah, ei ole ma ka suurem asi kallistaja ja selline nunnutaja, aga ma armastasin ka nii väga oma vanaisa, et mul on lausa kurb mõelda, miks ma teda nii vähe kallistasin.

  • Reply Britt 3. oktoober 2013 at 18:33

    Asi ei olegi selles kas sa ütled inimestele, et sa neid armastad vaid just selle tundmises. Nagu sa kirjutasid, et su vanaema ei olnud ka just suur nunnutaja, aga ometigi ta hoolis sinust ja sa teadsid seda. Igaühel on lihtsalt oma viis hoolivuse ja armastuse näitamiseks. Ma ise olen küll seda usku, et lapsele tuleks öelda kui väga teda armastatakse aga no kui ei öelda, mis siis ikka. Peaasi, et see armastus on tuntav.

    Minu jaoks on naljakas see, et Eestis olles tunnen ma, et ma olen osade inimestega võrreldes emotsionaalsem ja nunnutajam samas kui Prantsusmaal on mul tunne, et ma olen ikka üks jube külm inimene. Mulle lihtsalt meeldib mu privaatsustsoon ja üldse ei istu kui täiesti võõrad inimesed tulevad mu põski musitama, pead paitama või rasedana kõhtu patsutama.

    Kuigi ma olen Brunoga praegu üle 2 aasta koos olnud ja saan ta perega hästi läbi, siis mind ajab ikka närvi kui lõunasöögi ajal ta ema läheneb mulle selja tagant, paneb käed põskedele ja kukub mind mopsutama. No laske süüa :D Kui ma ükskord musi asemel kedagi kallistada üritasin siin, siis sai Bruno hiljem küsimuse, et ” ta ongi sul selline reserveeritum jah…?” :D

  • Reply meow 3. oktoober 2013 at 18:31

    See oleks nagu minust kirjutatud. Mul on küll emaga väga hea suhted olnud terve elu ja oleme äärmiselt lähedased, aga musi-kalli teemat ei ole meil ka kunagi olnud. Mina arvan, et see on eestlaslik. Ma ei teagi kedagi kes oma vanemate või vanavanematega niiviisi väga kukununnutaks. Eks neid on, aga mitte palju… ja samamoodi väljendan ma oma nunnumusiroosamanna tundeid vaid oma elukaaslasele. Ja kassidele :) samas ma ei leia sellest midagi halba. See pidev happy-happy-joy-joy kallimusipai kõigile on sageli… feik

  • Reply H. 3. oktoober 2013 at 18:31

    Kas sa rääkisid just minust ja mu mehest? Kirjeldus oli küll üks-ühele.

  • Reply Anu T 3. oktoober 2013 at 18:31

    See vanaisa osa oli nii südamlik ja soe! Lugesin ja heldisin :)

  • Reply Clara 3. oktoober 2013 at 18:29

    Mul on sama teema, kõik teised peale mehe ja kassi on out.
    Ja mulle ei meeldi absull kui keegi mind puutub.