0
Uncategorized

Lepa perekonna hommikutund

18. jaanuar 2006

“Kus Rein on?”, küsis isa ärevalt, ” ta ju lubas, et ta on kella kaheksaks kodus, kell on juba pool üheksa!” “Rahune maha, ise sa ta sinna peole lubasid, nüüd kannata. Kullake, kas sa ei tea, kes kannatab see kaua elab!”, ütles erkroosas hommikumanlis mammi, kes paistis ema olevat. Käes oli tal savikruus kohviga, ning varbaga sügas ta laua all lebavat koera.
“Oh Rein tuleb! Kuuled, sammud tulevad! Oh see kurinahk Rein alles saab mu käest, et ta hilines”, ütles isa nii suure rahuloleva naeratusega, mis tundus venivat otsaesiseni. Siis aga jäi kuulatama, kuhu sammud lähevad, ning tardus käed rösterile ning jalad harki. “Mis sammud? Sul on paranoia kullake, see on koera saba, mis vastu maad peksab.”, ütles ema oma leebe naeratusega. Isa vaid mühatas, ning sättis oma sinise hommikumantli hõlmu kokkupoole. Äkki oli kosta autoukse pauku, ning kiireid samme toa poole. Kolme sekundi pärast seisiski Rein ukse peal. ” Rein, mitu korda me oleme rääkinud lubaduste pidamisest? Sa lubasid tulla koju kell kaheksa, ometi on kell üheksa!”, ütles isa teeseldud rangusega, nagu ta ükskord telekast näinud oli. Ta oli enesega rahul, ning võttis suure ampsu singileivast. Sink jäi vuntside külge rippu, ja kui isa ennast liigutas õõtsus sink rahulikult ja malbelt paremale ja vasakule. ” Ma tean isa aga..”, üritas Rein ennast välja vabandada. ” Ei ole siin mingit “aga”, lubadus on lubadus. Sellisele lubadusemurdmisele annaks ma andeks kui sa oleks vähemalt…invaliidistunud, aga ei, sina ei ole ju!”, ägestus ema. “Tegelikult…”, alustas Rein vaikselt. “Tegelikult..ajasin ma kogemata inimese autoalla..” Isa oli kivistunud asendisse, nagu oleks keegi teda poonud. Suu lahti, alalõug värisedes( singijupike ka ), hommikumantli hõlmad valla, ning käed asendis, nagu ta tahaks tormata Reinu poole ja teda umbes tunnike kägistada. Köögis oli vaikus. Isa hakkas maigutama. Kõlas väike potsatus, sink kukkus maha. Vaikus. Kõlas matsutus, koer läks singi kallale. Ema istus laua taga, silmad nii suured, et Reinul tekkis kahtlus, et vasak silm kukub kohe välja. Rein mõtles, et kui olukord poleks nii tõsine, siis ta naeraks ennast praegu oimetuks.
“Ah et siis nii…Millal see oli, kes see oli, kus see oli?”, küsitles isa. “Noh, see oli umbes 20 minutit tagasi, Pärnu mnt lähedal, see oli mingi mees. “, selgitas Rein alandlikult. Ema lausa üllatus, et nende 18-aastasel pubekas ikka veel selline hääl eksisteerib. Ema hakkas alateadvuses mõltlema tuba Reinu peas, kus istuvad kõik ta erinevad hääled. Kõige suurem ja võimsam on kisamine, kõige taganurgas aga istub väike alandlik hääl, kaetud ämblikuvõrkudega. Tema vapustava mõttemaailma katkestas äkki isa hüüe: “Tavai, kõik autosse, lähme kaeme mis värk seal on!” Isa jooksis hõlmad valla autorooli, Rein ja ema kobisid tahaistmele. ” Kullake, kas me riideid ei oleks võinud selga panna?”, küsis ema veidike pahaselt,” keegi meie tuttavatest võib ju meid näha poolalasti pärnumaanteel kepslemas?” “Selleks pole aega, see oleks vaid kallist aega viitnud!”, vastas isa nii järsult, et esiklaas sai veidi süljeseks. “No jumala eest, kuhu sul kiire on, ega laip ju ära jookse!”, ema üritas olla irooniline. Kuna lause tundus piisavalt irooniline jäi ta rahule ning oli vait. “Aga isa, mis me nüüd teeme?”, küsis Rein ehmunult. “Noh, võimalus on muidugi vedada ta kuhugi sillani, siduda talle betoonblokid jalgade külge, ning ta alla visata..”, vastas isa mõtlikult, olles ise rahul, et ta telekast nii palju õppinud on. “Issand mis juttu sa ajad, loomulikult ei hakka me siin kedagi sillalt alla lükkama!”, hüüatas ema ehmunult,” parem idee on ta happes lagundada, nii ei jää laipa..” ema nägu muutus rahulolevaks, nagu oleks ta poolearuline, kellel juba pooleldi hapnenud laip tünnis. Reinule tundus nagu ema käsi isegi liiguks pulgaga laiba segamise rütmis. “Jumala eest, kas te ainult naljatate minuga? Mida me PÄRISELT teeme?”, Rein oli meeleheitel.”Siin, siin see koht oligi! Isa pea kinni!”, hüüatas Rein.
“Siin? Aga siin pole ju midagi?”, isa tundus pettunud. “Ausalt, siin oli enne mehe laip, ma ise ajasin ta alla! Ausalt!” “Rahu, rahu. Ei ole midagi. Pole ju kuigi suur kaotus, et sa kedagi tapnud pole.”, ema üritas olla lohutav ja leebe. Rain hakkas nutma. “Kuss, kuss, küll tuleb teine kord.”, ema õõtsutas Reinu edasi-tagasi, samal ajal kui isa üritas hakata tagasi koju sõitma. “Rein kuule, kust teed kaudu siit koju saab?”, uuris isa. “Mm..ma ei mäletaaa..” venitas Rein endalt silmist pisaraid pühkides, “ma arvan et siit..ei sealt! Ah, ma ei mäleta..” “Pole hullu”, vastas isa, “ma lähen küsin teed selle sümpaatse härrasmehe käest kes mööda asfalti roomab.”

Pühendan selle Stefanile, sest tal on sünna jou!

Loe ka neid postitusi!

Kommentaarid puuduvad

Jäta kommentaar