Uncategorized @et

ei tea, mis juhtus, aga aitäh!

18. november 2020

Lambist vaatasin täna oma arvuti note’se, kuhu ma vahepeal endale päevased to-do listid teen. Ja paar nädalat tagasi olin ma sinna kirjutanud nii:

TEE TÄNA:
käi pesus
pildid töödelda
insta storyd kehapoest
ilukraami blogipost
püsi elus
proovi uuesti elus püsida

Seda on praegu imelik vaadata ja isegi mõelda, sest see oli ju.. alles, aga enesetunne on täiesti teine. Ma reaalselt elasin mingi perioodi nii, et kui silmad avasin, siis hakkas kohe süda valutama, nutt kippus peale, voodist tõusta lihtsalt EI SUUDA, midagi teha EI SUUDA, tööd teha EI SUUDA. Isegi süüa ei suutnud. Kõik tundus kuidagi nii raske ja võimatu ja mõttetu. Ainult siis, kui lastega olin, siis suutsin kuidagi läbi häda enda nuttu nii kaua tagasi hoida, kui nad magama läksid, või ma nad lasteaeda viisin. Ma imestan, et ma ennast kuskil vigaseks ei sõitnud, sest mul tuli vahepeal roolis selline nutuhoog peale, et lihtsalt ei näinud sõita kah. Et siis kes nägi mind mu autos nutta röökimas kuskil teepervel, siis noh, polnud best times, ütleme nii.

Ma ju teadsin loogiliselt, et see läheb üle, et see ei kesta igavesti, aga iga jumala hommik tegin ma silmad lahti ja täpselt sama tunne. Nagu ma oleksin lihtsalt mingi elus läbikukkunud tükk sitta, kellel pole mõtet isegi üritada midagi muud teha, kui kuidagi läbi häda elus püsida ja vähemalt lastele teeselda, et ma pole ennast kohe oksa tõmbamas. Kurbus ja süütunne ja viha olid NII suured, et ma ei osanud neid sõnadessegi panna. St oskasin ikka, ma kirjutasin väga raevukalt oma uut raamatut, sest ma tahtsin need emotsioonid vähemalt kuskile kirja panna. Töötas päris hästi.

Ja ühel päeval, täiesti lambist, tegin silmad lahti ja mu sees oli täielik rahu. Ei mingit süütunnet, ei mingit kurbust, ei miskit. Lihtsalt mina ja teadmine, et ma olen tegelikult vaba kõike tegema, mida ma tahan. Ja et miski pole kadunud. Ja et ma elasin selle õudse aja üle ja nüüd edaspidi on kõik lihtne ja hea.

Ma ei julenud alguses ära sõnuda, sest noh, mul oli enne KORRAKS ka sellist perioodi ja mõtet sisse tulnud. Aga no seda max tunniks ajaks, siis tuli jälle meelde, milline väärtusetu sitt ma olen, hehe. Aga näed, nüüd see tunne lihtsalt kestab ja kestab ja ma võin vist nina oma august välja pista ja öelda, et kuulge, MA JÄIN ELLU!

See on päris äge ju. Et ma elus olen ja puha.

Ja miks ma seda siia täna kirjutan on lihtsalt selle pärast, et kui sa seda siin loed ja tunned, et su süda valutab ja käed värisevad ja kõik tundub nii mõttetu ja sa ise niiiiii läbikukkunud, siis ma tean, mida sa tunned. Aga see päriselt ka läheb üle ja kui läheb, siis see vabadusetunne, millega kurbus ja hirm asenduvad, on ÜLI mõnus. Nagu mingi koorem oleks maha veeretatud ja sa istud seal nüüd oma koormata. Veidi segaduses, sest kõik vana ja turvaline on nagu kadunud, aga samas sina ise oled ikka alles. Ja sa oled päris hardcore inimene, kui sa sellele mõtled. St kui mina olen, siis oled sina 100%.

See läheb üle. Sa jääd ellu. Kõik saab korda.

Ja nii ongi! Laav ju!

Muidugi suured tänud teile ka, kes te mu hala ja soigu kuulata viitsisite ja mind virtuaalselt patsutasite. Mulle oli seda väga väga vaja. Armsad olete noh!

Ma täitsa huvi pärast küsin, et mis teie elus on olnud siiani kõige raskem aeg? Mõelge ise ka sellele, et mis on olnud ja kui hea oli, kui see ühel hetkel otsa sai. Oli ju!

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

69 kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply B. 19. november 2020 at 22:20

    Kõige raskem on praegu, 15 a abielu läbi ja üleminekufaas kestab. Palju on segast, 5a laps ei tea veel. Hüpnoterapeudi juures hakkasin lapsepõlveteemadega tegelema, mis nii võimsalt mu elu segavad. Täna otsustas keha, et kõik, nüüd oled pikali maas ja katsu sa midagi süüa-juua, kõik lendab välja. Kõik läheb mööda, aga hetkel tundub see aeg ootamisest lõputu.

  • Reply Birgit 19. november 2020 at 00:38

    Ma arvan et mu elu kõige raskem aeg oli selle aasta alguses, peale seda kui kaotasin oma kodu tulekahjule.
    Ma olen suht materiaalne inimene ning mul oli väga raske kogu oma vara lihtsalt loopida prügikottidesse ja prügikonteineritesse. Pidevalt tekkisid paanikahood ja ma lihtsalt kartsin, et mis edasi saab. Hommikuti ei tahtnud voodist välja tulla ja öösiti magada ei saanud sest iga piiksumine mis väljast kostus kõlas minu jaoks hirmutavalt ning nagu silmad kinni panin jooksis kogu see tulekahju ja majas kinni olek silme eest läbi. Ma ei ütle et mul see raske periood läbi juba oleks aga kergem on küll. Aeg ajalt näen seda koledat hommikut jälle unes aga üritan leida igas asjas midagi positiivset.
    Vähemalt on mu lapsed, mu mees ja mina elus ja terved ❤️

  • Reply G. 19. november 2020 at 00:30

    Kui mu suurem laps oli alla aasta kuni kuskil pea 2aaatani ma nutsin öösiti peale tema uinumist, sest ma tundsin end nii süüdi, et tal pole head isa (tal polnud tema elus eksisteerivat isa) ja ma ei mõistnud, et üks armas süütu hing, mida mina talle sellega teen, mis õigus on minul otsustada, et ainult lapse pärast suhet jätkata pole õige, mis õigusega lõpetasin suhte ja ta ei saanudki oma isa tundma. Kui laps hakkas saama kaks, siis suutsi sellega leppida, sain aru, et mina ei saa sundida lapse isa lapsega suhtlema ja mis isa selline inimene oleks. Lapse isa pole tänaseks teda näinud. On ühendust võtnud ja küsinud kuidas läheb, kuuleb oma sugulastelt kuidas laps elab. Aga ise pole siiani näinudki last. Nüüdseks 13aastane laps ei soovo teda näja, tal on juba 7 pea 8 aastat kasuisa kuigi tema jaoks ongi vaid 1 isa. Bioloogiline isa on andnud loa ja kontaktid, et kui laps kunagi tahab siis saab ühendust aga ei pea ja ta saab aru ka kui kunagi ei taha.
    Elu läks nii, lapse enda arvates on meil praegu ideaalne pere ja see on tore.

  • Reply Maarja 18. november 2020 at 23:49

    Minu raskeim eluperiood oli kui sain teada, et mu 6 aastasel tütrel on epilepsia, samal ajal oli rase ja ootasin oma teist tütart. See teadmatus, mis saab, kuidas kulgeb, uuringud olid tohutult kurnavad. Nutsin tol ajal meeletult ja hea oligi, sain endast välja. Nüüdseks on mu vanem tütar 18 aastane abiturient, 15 aastaselt tunnistati terveks ja ravimeid võtma ei pea.
    Peale teist last paar aastat tekkis mul ärevushäire, millega rinda pistan. Aga siiski olen õnnelik, et mul on imearmsad tütred, töökoht ja mees kellega 20 aastat koos nüüdseks olnud. Edu Sulle ja tean, et kõik möödub. Sul on imearmsad lapsed ja sa ise oled väga tubli 😉

  • Reply Elena Volk 18. november 2020 at 22:33

    Mina olen Mariann Treimann, aga öelge parem Mallu. Kolme tütre ema, ühe mehe abikaasa, blogija tuhandetele ja tuhandetele. Kui soovid rohkem sotti saada, loe paar posti läbi, ehk aitab! Laias laastus on mu moto vabalt võtta ja elada oma elu lebolt ja lõbusalt. Siiani on õnnestunud.

    Vajab muutmist ;)

  • Reply L 18. november 2020 at 20:20

    Ma olen 17 aastasest saadik depressed ja antidepressante, rahusteid ja uinuteid võtnud, praegu käin viimast aastat ülikoolis ja kui vaatan tagasi eelmistele aastatele, imestan kuidas ma veel elus olen…ilmselt ainult oma pere pärast olengi…

  • Reply Kat 18. november 2020 at 18:56

    Kõige raskem periood oli mõned aastad tagasi, kui kaotasin oma lapse. Ja eks sellega on paraku nii, et ega see lein otsa ei saa ja ära ei lõppe. Aga… valu mahenes ja ma õppisin sellega elama. Ja mulle tundub, et igasuguste kaotustega (olgu see siis surm või suhte ja lootuste purunemine) käib kaasas õppimine. See sündmus paneb sind olukorda, kus sul pole muid võimalusi kui toime tulla. Ja see teadmine ning kogemus, et sa tegelikult tuled toime ja pead vastu ja elad edasi annab mingi meeletu rahu. Elu ei kulge alati nii nagu me soovime või planeerime, aga ükski madalseis ei kesta igavesti. Ja me oleme inimestena palju vastupidavamad kui me ise usume :)

    • Reply Mallu 19. november 2020 at 14:20

      Ma tunnen nii kaasa sulle :(

  • Reply Helen 18. november 2020 at 18:39

    Mul on kohe üheseks saav laps ja kolmene. Esimesel lapsel on diagnoositud pten geenimutatsioon, mis on suhteliselt haruldane ning pole teada, kuidas see mu last võib mõjutada. Pm esimese lapse eluaastal oli mu lapsel hemoglobiin nii madal, et vajas vereülekannet, siiani on sellega probleeme, sel ajal saime ka diagnoosiks tsöliaakia, vajab gluteenivaba dieeti. Teisel eluaastal tehti talle MRT , kuna pea suurem, diagnoosiks on suurem aju ning pole teada ,kuidas see ta arengut mõjutab. Hetkel ta 3 aastane ja 2 kuune ning ei räägi, üksikud sõnad. Sel suvel oli tal mandli ja adenoidi operatsioon, mis muidu läks hästi aga kui narkoosist ärkas ja talle valuvaigistit anti tekkis tal hingamispuudulikus, nägin pealt,kuidas teda elustati, elu hirmsaim kogemus. Õnneks arsti kiire reageerimine päästis teda hullemast aga olime lastehaiglas intensiivis 5 päeva. Iga kord kui tal kahisev hingamine on hirm suur , eks ma pean sellega tööd tegema.
    Üheseks saav laps on ka arstide jälgimise all, kuna ei võta kõige paremini kaalust juurde ning kasv annab ka soovida. Neil mõlemal on immuunglobuliinid madalad, pm kaitse viiruste vastu on olematu, peame väga jälgima kuidas neil tervis on. Kardan, et ka mu teisel lapsel on sama geenimutatsioon aga eks aeg näitab. Praegu elame arsti visiit korraga, kuus võib olla neid 4-5 tk. Aga näha neid tegutsemas ja rõõmsad tujus ,varjutab neid üleelamisi ja hirme.

    • Reply Emme 18. november 2020 at 21:20

      Kallis emme, mis Teie vanus?
      Ma enda statistika jaoks küsin, vabandust.

      • Reply Helen 19. november 2020 at 14:42

        Olen 30 aastane

  • Reply Annu 18. november 2020 at 17:49

    2008a oli mu lapsel õnnetus kus jooksis bussi eest teele autole ette. Õnnetus oli õnnelik jäi ellu saab käija ainuke haav oli peas . Ja seal meie kadalipp hakkas. 2008 lõpp ja 2009 algus oli enamvähem rahulik kuni avastasin et ta lõigub end . Siis hakkas tal kodust ära jooksmiseks alkohol suitsetamine ja narkootikumid ise olles alles 14 aastane . Ma tegin 2009 aprill kuni 2020 juuni kokku 29 kõnet politseisse kus ma ta tagaotsitavaks kuulutasin. Selle aja jooksul oli ta 4x psühaatria kliinikus me käisime igal võimalikul kohas et ta järjepeale saada. Olin vahepeal valiku ees et pean töölt ära tulema . Õnneks minu elukaaslane suutis mind enamvähem maa peal hoida. Ja see hetk kui ta määrati kinnisesse kooli . Ja ma ta sinna viisin ta tuppa sättisin ära ning koolist ära hakkasin minema ma varisesin lihtsalt kokku. Kas tõesti ma saan 2 aasta jooksul terve öö magada. See oli esimene öö kui ma ei näinud oma lapse laipa unes. See oli esimene öö kus ma ei pidanud mõtlema kus mis ja kellega ta on .. see oli vabastav . Hetkel on seis selline et töö käib suur aga edusammud on on suured ja lootust on et tuleme sellest välja .

    • Reply kk 18. november 2020 at 20:08

      J6udu sulle!

  • Reply S 18. november 2020 at 17:41

    Sa oled imeline ema ja tugev naine! U Go Girl🥂👊

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 17:46

      Aitäh!

    • Reply Kr 18. november 2020 at 19:50

      2019 aasta kui mu ema ja 2 parimat sõpra endalt elu võtsid, mind seetõttu nii rängalt sõprade tuttavate käe läbi ahistati ja nime, elukohta ning numbrit pidin vahetama + loomulikult see lein.

      • Reply yas 19. november 2020 at 21:54

        tunnen meeletult kaasa Sulle KR…

  • Reply Helen 18. november 2020 at 17:37

    Elu raskeim aeg oli kui sattusin 1a8k lapsega haiglasse tõmbas endale kogemata kuuma tee selga. Ja lisaks veel avastati mingi viirus ja kopsupõletik ja ta sõna otseses mõttes oli nagu elav laip. Põrgulikud 3nädalat. Kuulda kuidas su laps karjub sest sidemeid vahetati või viia ta korduvalt opile ja lihtsalt oodata ja oodata.. ja nüüd kodus on ta kohe 4 ja alati kui on raske vaatan teda ja imetlen millest kõigest see pisike hing on välja pidanud rabelema ja tegi.seda suurepäraselt ja siis saan aru et ükski mure ei olegi nii suur…

    Pea püsti ja ikka edasi 😋

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 17:42

      Appppppiii, kui jubeeeee :(

    • Reply Kati 18. november 2020 at 23:01

      Väiksele ellujääjale suured kallistused minu poolt! Olen ise samas olukorras olnud, kuid tassi asemel oli terve teekann. Lapsed on uskumatult vaprad, eriti, kui nende kõrval on armastav perekond 😊

  • Reply kk 18. november 2020 at 17:34

    R66m kuulda, et enesetunne on parem.
    Te Kardoga olete vahvad lapsevanemad ja vaga hea, et saate kenasti labi. Elate oma elu hasti, mitte ei jaa mugavustsooni kinni.
    Ja kunagi ei ole sul m6tet m6elda, et oled m6ttetu- oled juba nii palju saavutanud. Paljud ei saavuta seda oma pika eluea jooksulgi,

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 17:41

      No ma ei tea, mida ma nii väga saavutasin, sain kolm last :D

      • Reply kk 18. november 2020 at 19:49

        Lisaks oled k6ige loetum blogija Eestis. Kirjutad isegi reklaampostid huvitavaks, et ma lihtsalt pean neid lugema, haha. Veel oled andnud raamatuid valja, mis on kiireti poelettidelt ara ostetud. Oled hea fotograaf, suhtleja, aidanud abivajajaid jne.
        Mis siis tavainimene arvama endast peab, kui sina m6tled, et pole midagi saavutanud..

        • Reply Mallu 19. november 2020 at 14:20

          no aga kõik teevad ju mingit tööd :D

  • Reply K 18. november 2020 at 17:29

    Jah praegu ka suht raske aeg. Pea viis aastat kestnud suhe sai läbi ja üle aasta olime kihlatud. Elu oli teises riigis ja kõik mis mul materiaalselt oli jäi sinna. Pakkisin oma asjad nii palju kui sain ja tulin teise riiki. Alustada tuleb otsast peale, täiesti nullist. On olnud päevi kus ma voodist tõusta ei taha ja mitte millegil mõtet ei näe aga on vaja töö leida ja ja uuesti jalule saada. Polegi vist nii valusalt elult õppetundi saanud

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 17:42

      Paari aasta pärast vaatad tagasi ja mõtled, et parim asi, mis juhtuda sai :)

      • Reply K 18. november 2020 at 18:04

        Tõesti loodan südamest

        • Reply Pille 20. november 2020 at 03:46

          Kallis K, sama siin. Minu maailm mille olin nii hoolikalt ehitanud, vajus kokku ja ma ei teadnud, kas oli jube hea või jube halb et ma sellest riigist ära pidin minema. Kõige suurema läbikukkuja tunne oli ja esimesed kolm kuud olin täielik laip. Vahel sain mõne sõbrannaga kokku; “MIDA, te läksite lahku?? Aga te olite ju nii õnnelikud koos??” Iga kord kui ma seda rääkisin käis nuga südamest läbi.

          Mis mind palju aitas:
          1. Kirjuta omale suurelt paberile vajalikud mõtted: ja siis kleebi need seinale/lakke/kuhu iganes need sulle alati silma jäävad: “Sa oled head väärt.” “Üks päev hakkab parem” “Sa armastad kunagi uuesti” Kui hommikul jälle nutuga üles ärkad, siis vaatad seinale ja tuletad endale neid asju meelde kuni pealuusse kuluvad. Tänaseks on need paberid mul sahtlis ilusaks mälestuseks (uskumatu eks) kui kõva mutt ma olen, et sellest august välja ronisin.
          2. Räägi endaga nagu oma parima sõbrannaga. Sisemine monoloog on niiiii tähtis. Kui tihti ütled endale vuntsi all “Idioot” vms? Palju tihemini, kui ütleksid ükskõik kellele? Emba end ja kiida end oma edusammude eest. Nii raske on, aga sa lähed ikka edasi.

          Pea püsti, pisike.

  • Reply M 18. november 2020 at 16:44

    Niiiiii rõõmsaks teeb, et Sul nüüd parem on, for real!

    “You don’t know how strong you are until being strong is the only choice you have.”

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 16:55

      Mul ka, ausalt! :D

  • Reply H 18. november 2020 at 16:43

    Raseduse aegne iiveldus on alati mega pikka ajana tundunud, aga eks alati kui on raske siis aeg venib ja kõik tundub lootusetu.

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 16:55

      Jaa, mäletan seda tunnet :D

  • Reply Sirli 18. november 2020 at 16:37

    Kõige raskem periood oli kui vend tegi ootamatult enesetapu . 4 aastat hiljem oli teine raske periood kui isa sai vähidiagnoosi ja kaks kuud hiljem suri. Mõtlen neile siiani iga päev. See aeg oli üldse väga keeruline, sama aasta sisse jäi lastega korduvalt haiglas käik, oma jalaluu murd, autoga avarii jne jne jne. Tundus, et sel õudusel ei tulegi iial lõppu. Üks pauk teise otsa. Imestan, et sellest august üldse välja tulin.

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 16:57

      Aga tulid!

    • Reply Mina 18. november 2020 at 18:21

      Minu äi tegi enesetapu 5,5 aastat tagasi. Siiani nii palju küsimusi ja ei anna rahu. Üldse peale ja enne seda on nii palju matuseid olnud, õnneks küll mitte päris lähisugulastel(vanemad, vanavanemad). Siis suri koer ära 3a tagasi, elas 14 aastaseks. Nii julm oli. Ja no loomulikult peale äia surma oli suhe mehega kohutav, kõik need leinaetapid sain mina enda kaela tema poolt. No ja miljon muud asja veel. Siiani on see tunne, et ei tea millal järgmine hoop tuleb ja klomp kurgus vahel. Keskendun küll rohkem positiivsele aga ikka kukla taga on hirm, mis nüüd veel edasi. Ega pidevad õudusunenäod ka ei aita 🙄.

  • Reply Pipi 18. november 2020 at 16:35

    Jah, just praegu on selline tunne juba viimane kuu aega, et õnn oleks nagu selja pööranud. Tunnen ennast läbikukkununa ja tunnen, et lastel peaks olema ema kes neid päriselt kuulab ja midagi koos teeb- rõõmuga. Praegu on aeg kus tahaks kohe voodisse pugeda ja lihtsalt magada- talveund soovitavalt. Tööjuures mõtlen ka, et kuidas nad aru ei saa et ma midagi ei tea ega oska… nojah ise saan ju aru, et kui üle kümne aasta teed sama tööd siis äkki ikka midagi oskad aga tunne on nagu luuseril. Kõik on alguse saanud mingist ühest jamast mille ma tõenäoliselt olen üle mõelnud ja üle kruttinud oma peas. Ma muide kunagi ammu olen ka oma enda tekitatud negatiivsete mõtete tõttu sellises augus olnud ja siis ma hakkasin ühel päeval mõtlema nende asjade peale mis hästi on ja nendest siiralt rõõmu tundma, ja see mõjus! Aga praegu ma isegi ei suuda nii mõelda, sest üks jama vajab lahendamist ja enne paremaks minema ei saa hakata. Uhh kuidas ma ei salli seda iseennast praegu, ootan ka seda päeva kui kõik on seljataga. Ma isegi ei suuda nutta, lihtsalt tuim ja emotsioonitu on olla.

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 16:57

      Ma olen kõiki neid samu asju tundnud, ma soovitan täiega teraapiasse minna, ausalt aitab!

  • Reply kätlin 18. november 2020 at 16:27

    Tead…see küll ei ole lohutus (mõtlen just sinu olukorda), sest igal inimesel on mingi olukord raske kuigi kõrvaltvaatajale võib tunduda see mõttetu asi, mille pärast muretseda. Kui teiste kingades ei ole, siis ei saa ka mina öelda, kui valus ning raske on. Eks? Küll aga olen ma aru saanud, et kui sul ei ole rasket haigust ning sinu ja su lähedaste tervis on korras, SIIS ONGI kõik hästi. Kui palju on inimesi, kes saavad ränga diagnoosi. Või saadad hommikul lapse kooli ning õhtul teda enam polegi… Need on rasked mured. Õppida elama uuesti. Su elu on täiesti pöördunud ning mitte kunagi enam sama.
    Me saame oma elus palju valikuid teha. Karjääriredelil saab ronida, et endale parem töökoht ning südamelähedasem ala valida ning läbi selle elujärge parandada. Me saame sõpru valida. Ma saan valida kas ma tahan olla rõõmus, särav, optimistlik või olen rusutud, kurb ning depressiivne. Üleüldiselt räägin.
    Kaotasin hiljuti läbi raske haiguse oma vanaema ning see on mu elu üks hullematest perioodidest…

  • Reply Merje 18. november 2020 at 16:15

    Viimane rasedus. Eelmise lapse sünni järel kaotasin väga palju verd ja kartsin, et see juhtub jälle või veel hullemini. Mõtlesin hirmu oma peas nii suureks, et kodust sünnitama minnes arvasin, et ma ei tule enam kunagi tagasi. Reaalne surmahirm oli. Õnneks läks kõik hästi ja sellele ajale tagasi mõeldes kahetsen, et abi ei otsinud. Kõik ju ütlesid, et pole vaja karta. Ma siid lihtsalt kartsin üksi…

  • Reply L. 18. november 2020 at 16:09

    Praegu ongi raske, elan sama läbi. Üle 10a kestnud suhe, küll ühe lapsega peres, on lõppenud.

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 16:58

      Sellest saad ikka üle, anna aint aega

  • Reply Liis 18. november 2020 at 16:00

    Kõige raskem aeg on praegune aeg. Olen omadega nii puntras, mul on raske kohtujama kaelas, raha pole et elus püsida. Raha saamiseks pean tegema selliseid asju, mille peale normaalset elu elav naine isegi ei tuleks. See kõik on hetkel paras kaos ja lisada siia veel paar päeva tagasi saadud närvivapustus mis lõppes haiglas. Noh ei ole hetkel lihtne aeg.

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 16:57

      Oiii jumal :(( tahaks aidata sind kuidagi :(

  • Reply Piret 18. november 2020 at 15:53

    Minu elu kõige raskem periood oli sel aastal, kui sündis mu väike beebi 24ndal rasedusnädalal ja veetsime 11 nädalat erinevates haiglates. Süda oli nii katki, sest koju jäi 5-aastane tütar, kelle jaoks ma päeva pealt lihtsalt kadusin. Kuna oli ikka veel koroona aeg, siis ei näinud me teineteist 5 nädalat mujalt, kui ainult kaugelt aknast.

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 16:57

      Jumal tänatud, et kõik nüüd ikka korras!

  • Reply Kadri 18. november 2020 at 15:49

    Hetkel tundub, et mu kõige pikemalt raskem aeg oli mu viimane rasedus, kus alates 5 ndast nädalast võtsin üks päev korraga, kuna katkemisoht oli väga suur ja nii kuni pea lõpuni välja. Arvan, et 9 kuust 8 kuud nutsin. Õnneks tänaseks läks lõpuks siiski kõik hästi aga emotsioonid on siiani selgelt meeles.

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 15:51

      Nii tore, et kõik ikka korda sai ja beebi kenasti valmis küpses :)

  • Reply Assukas 18. november 2020 at 15:42

    Minu kõige raskem periood oli oma 8aastase tütre kaotamine, läbi traagilise õnnetuse. Olles ise seitsmendat kuud rase. Mul olid päevad ja ööd segi. Ohjeldamatult nutsin. Kuid õppisin elama oma valuga. Senini on mingil ajahetkel selline periood kus lähen lukku ja nutan. Aga teiste laste jaoks pean ma olemas olema ja tugev näima.

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 15:42

      Tunnen südamest kaasa :(

  • Reply Airi 18. november 2020 at 15:40

    Oh, neid raskeid aegu on üle elatud juba nii mitmeid, et võin samamoodi öelda, et ma juba tean, et need lähevad mööda! Lahutus vägivaldsest mehest, isa surm, läbipõlemine, mitmed lähisugulased vähidiagnoosi saanud… Aga ikka tõuseb igal hommikul päike, ikka mööduvad kevad, suvi, sügis ja talv, Ja lõppude lõpuks näed sa jälle kõike ilusat maailmas ja suudad ärgata ja mõelda igapäevastele asjadele!

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 15:43

      USkumatu, kui vastupidavad ikka inimesed on, eks…

      • Reply Airi 18. november 2020 at 15:47

        Just, eriti kui lugeda emade jutte, kes on kaotanud oma lapse või veel hullem, lapsed… Ma isegi ei taha teada, kuidas selline asi üle elatakse, aga kuidagi suudetakse ka seda, asja siis üks lahutus siia sinna (ütlen omast kogemusest!)

        • Reply Mallu 18. november 2020 at 15:50

          Jah, muidugi nii ongi. Lihtsalt kui sa oled selle tunde SEES, siis see eriti ei aita, et kellelgi teisel on kindlasti hullem. Ega see enda isiklikku valu kahjuks ei vähenda. Tuleb lihtsalt üle elada..

          • Airi 18. november 2020 at 16:04

            Selles on sul ka täiesti öigus, ega näppu lõigates ka vähem valus ei ole kui näidata, et keegi lõikas kogemata endal käe ära. Okei, karm näide muidugi. Aga jah, tuleb loota, et sellel hetkel on olemas need inimesed, kes lihtsalt on su kõrval, kui vaja!

          • Mallu 18. november 2020 at 16:56

            Just!

  • Reply K****i 18. november 2020 at 15:36

    Ma olen praegu selles õudses emotsioonide kriisis, seda päevast kui lapse uuringu tulemustest selgus midagi sellist, mida ma poleks eladeski mõelnud. Ja nüüd on uued uuringud ja teadmatus, mis minu lapsest saab, kas see on ravitav, kas ta saab elada täisväärtuslikku elu jne.
    Hirm, kurbus, viha, süütunne – kõik need tunded saadavad mind päevast päeva! Aga ei saa kõike välja näidata, mul on ju veel lapsi, mitte ükski neist ei tea, mis toimub, seega pean nende nähes olema see Ema, keda nad alati on näinud ja tundnud! Ma ei taha panna lapsi muretsema ja õhtuti kui nad uinunud on, saan oma emotsioone välja nutta! Karm on praegune aeg! Seesmiselt kogu aeg närib sees ja klomp on kurgus…

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 15:40

      Oh appii, ma ausalt südamest soovin, et kõik testid oleksid ikka lootust andvad ja loodan teile kõike kõige paremat! Ma ei taha teadagi, mis tunne sul olla võib, aga kõik saab lõpuks korda, alati! Vahepeal võib ainult väga raske olla. Kui saan kuidagi aidata, kirjuta mulle!

      • Reply K****i 18. november 2020 at 17:01

        Aitäh Sulle heade sõnade eest! Olen selles osas õnnega koos, et mu ümber on inimesed, kes pakuvad tuge ja abi! Aga abiga on see, et ma isegi ei tea, mis abi see on mis ma vajan. Ideaalis tahaks, et see kõik,mis viimasel paaril kuul on toimunud, oleks olemata, et poleks seda haigust! Aga sellist abi ei saa paraku keegi pakkuda. Mind aitab palju see, kui saan rääkida enda seest välja seda koormat! Jagatud mure on ju pool muret! Ja igal olukorral on lõpuks olemas lõpp, hetkel ma veel ei tea, milline see olema saab, aga ei kaota hetkekski lootust! Kõik saab korda! Peab saama!

        • Reply Mallu 18. november 2020 at 17:02

          Tead, mul oli sama asi, selle pärast ma blogisingi, et lihtsalt kuidagi endast neid emotsioone välja saada. Igatahes loodan teile parimat!

  • Reply MmM 18. november 2020 at 15:32

    Kõige raskem periood oli, kui kaotasin 1,5 aastase vahega venna ja isa. Olin teismeline siis, emotsionaalselt täiesti läbi. Siis tundsin küll et elu vist vihkab mind. Teine raske periood oli kui juba tööl käisin ja tuli koondamisteade. Kuna elasin väikses kohas, siis ega uut tööd sealt väga saada polnud. Kolisin ema juurde tagasi. Emotsionaalselt oli nii raske oma senine elu maha jätta. 6 kuud kogusin ennast ja siis kolisin Tallinna läksin tööle, alustasin vaikselt algusest ja siis tundsin kuidas vaiksel hakkas paremaks ka vaimselt minema. Praegu on küll kõik hästi, kui keegi sel ajal oleks öelnud milline elu mul on, poleks ma uskunud.

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 15:41

      Inimene elab ikka kõik üle, nii tubli oled ju!

  • Reply Anu 18. november 2020 at 15:30

    Arvan et minu kõige hullem aeg on hetkel praegu. Olen viimasel ajal tihti haige . Peale selle on raske on ennast hommikuti voodist püsti ajada. Tahaks veel magada , ma ei jaksa , ma olen väsinud, ma ei taha tööle minna.Need on tüüpilised laused,mis mind hommikuti saadavad. Vahest tahaks endale öelda , et mida sa virised ja vingud, Kardan et olen oma lähedased sellega ära tüüdanud. Loodan ka väga et see läheb üle ja varsti saan öelda , et kõik on jälle hästi.

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 15:41

      Kas sa arstil oled käinud? Äkki mingi vitamiinipuudus?

      • Reply Merily 18. november 2020 at 19:41

        2017 juuli, isa surm😔 varasemalt olin juba ema surma üle elanud ja ennem 18 aastaseks saamist jäin ka isast ilma.. See oli hetk kus ma reaalselt ei tahtnud midagi teha jne… Olin elavas kehas surnu… Mõlemad vanemad alaealisena kaotada on liiga ränk… Ega tegelikult siiani ma veel paranen sellest, liiga ränk hoop mis lõi mind jalust kus kõik üritasid mind aidata, aga ma ei suutnud nende abi vastu võtta ja keeldusin tunnistama endale, et isa ei ole enam.. Kuni selle hetkeni kui ma ise lõpuks ütlesin endale “aitab juba, võta ennast nüüd kokku ja aja need kuradima kargud alla, sa ei ole nii nõrk nüüd, et sa ei suuda edasi minna enda eluga, sul on toetavad inimesed ümber kelle nimel elada ja näidata, et sa suudad olla sellest raskusest üle.” kuigi jah ausalt öeldes tulevad vahel sellised hetked peale kus ma igatsen vanemaid ja langen sügavasse kurbusesse, aga siiski ma olen elus, suutsin üle elada need kaotused😊 PEA PÜSTI, PRINTSESS, MUIDU KUKUB KROON MAHA🥰

  • Reply M 18. november 2020 at 15:17

    Kõige raskem aeg oli ilmselt siis, kui rasedana teada sain, et mu mehel on juba kuid kestnud kõrvalsuhe ja ta polegi mitte komandeeringus vaid samas linnas minuga ja tal kurat vedas nii palju, et ma kordagi ei näinud teda :D , käisin selle teise naise ukse all isegi rasedana tagasi palumas teda.
    Ära sünnitasin, siis tahtis ikka uuesti pere juurde tulla aga ütleme nii, et ei olnud see just kõige õigem mõte.
    Aasta olime siis veel koos aga Peale lapse esimest sünnipäeva läksime väga kurjalt lahku.
    Nüüdseks on 8 kuud möödas, vahest ikka tuleb igatsus peale ja nutt kurku aga iga jumalama kord ta suudab meelde tuletada, milline mölakas ta on ja siis ma mõtlen ,kui hea mu elu ikka praegu on :D

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 15:18

      Appiiiii, okei, suht hea, et sa tast lahti said, ütleks selle peale :D

    • Reply M 18. november 2020 at 21:20

      Loom

  • Reply Camme 18. november 2020 at 14:53

    Kõige raskemad olid lapse raske haiguse diagnoos ja matta oma isa. Viimane lõi eriti jalad alt ja valu kestab veel, mõistusega saan aru, et me kõik lahkume siit ühel päeval, aga hingevalu ei taha kahaneda.
    Sinu üle on rõõmus meel :)

    • Reply Mallu 18. november 2020 at 15:01

      Oeh, selliste murede juures tundub minu mure jumala mõttetu :(