Henri käis siin. Veits naljakas oli, kuni ta mainis et mu jalad on paksud. Jube. Igatahes, ta lahkus.
Ma tunnen ennast nii kohutavalt piiratuna. Mitte ema poolt, oh ei. Ta on.. teistsugune nüüd. Ta kardab, et kui ta midagi ei luba, siis ma teen ise ja hullemini. Ja okei,ma mölisen ka taga iga sekund, a mis siis. Ma tunnen ennast piiratuna inimeste poolt, kes on mu sõbrad jne. Nagu, ühele ma ei julge midagi rääkida. Sest ma tean, et ta kas solvub, või on totaalselt apaatne. Suva see. Saaks veel hakkama. Teine on selline, et kui ma vaikin ühe sekundi, siis ta arvab kohe et midagi on lahti ” hea sõps vaikib sajaga ” Üks ei räägi muga ise, kuigi ma seda ihaldaks. Üks pragab muga 24/7. No samas, üks ei lase mul mittemidagi teha. Ilma et ma ei peaks mõtlema mida ta sellest arvab ja kas see oleks väga mööda ja kuidas ma siis olen kupkurp kui veits möödas on. Oeh. Ja mul on ikka nii paha olla. Ja ma kuulan CocoRosie- By your side. See on nii kuramuse hea, ja ma olen nii kuramuse loll, seeest tegin ma essa sammu
Kommentaarid puuduvad