häid jõule, sõbrakesed!

Ma pean tunnistama, et Tenerife ei ole mu rakkudest ikka kadunud ja kuigi kodus on hea, siis ütleb minu aju miskipärast ikka, et praegu on mingi… september. Et just oli soe ja nüüd tuli, laks, külm peale. Seega kuigi toas on (surnud) kuusk ja tuled säravad, siis mingit otsest jõulutunnet mul sel aastal tõesti ei ole. Mitte, et ma selle üle kuidagi õnnetu oleks, sest hea on sellegipoolest olla, aga sellist… fiilingut lihtsalt ei ole. Muidu on jõulud olnud ikka selline värk, et juba detsembri algusest hakkab see muudkui tulema ja tulema, aga see aasta jäi tulemata.

Täiesti ausalt, ei ole mul isegi Kardole mingit kingitust 😀 Ma küsisin, mis ta tahaks, aga tema ei tea ja mina ei tea ja… Ega mul ka midagi vaja polnud ja minu meelest mingit kinki pressida läbi ussi emmi ei ole ka mõtet. Las see raha olla ja teen temaga hoopis midagi kasulikumat. Näiteks meenus mulle üks kommentaar mingist vanemast postitusest, kus üks noor tüdruk kirjeldas oma elu ja olu, kommentaari kirjutamise momendil oli ta lausa päevi tühja kõhu käes kannatanud, sest raha oli lihtsalt otsas. Ma praegu kogu seda sisu täpselt ei mäleta, aga ta on hästi tubli õpilane ja see rahapuudus ei ole mitte tema süü, vaid… Ah, ma otsin selle kommentaari üles:

Hei, hei!

See mida nüüd lugema asud võib tunduda väga kurva ja haletsust otsiva loona. Minu silmis see seda ei ole. Olen 21-aastane noor Tartumaa neiu, kes on elus palju kurja talunud, aga siiani elan ja hingan ning olen emotsionaalselt tugevam kui kunagi varem. . Lähen ajas tagasi looga pisut, kuna see kõik mis juhtus mõjutab mu elu siiani. Olin pisike 4-aastane neiu, kui juhtus õnnetus ja mu vend auto alla jäi. Jooksime koos üle tee, mina jõudsin üle tee ja tema mitte. Kahjuks kummitab see vaatapilt mind siiani. Peale õnnetust keeras mu isa täiesti segi. Ta tarbis ka varem alkoholi, kuid mitte mitmeid pudeleid päevas. Peale seda muutus minu ema ja minu elu täielikult. Kodus läks olukord niivõrd hulluks, et raevuhoos sain kristallvaasiga vastu pead ning teisel korral kartulikoorimis noaga kõhtu. Muidugi läksid EMOs kõik juhtumid kirja “õnnetusena”.

Elu läks edasi ja keskkooli lõpus kolis mu isa lõpuks välja. 2014. aasta 4. jaanuar on mu elu kõige õnnelikum päev. Sain aastate pikkusest depressioonist lahti ja lõpetasin keskkooli. Asusin Tartu Ülikooli esimesele ettejuhtuvale õppekavale. Mul ei olnud aimu ka kes või mis võiks minust saada.. Ema oli mul juba toona töövõimetuspensionär ja pidin võtma õppelaenu, et toime tulla. Lisaks käisin poole kohaga tööl. Eriala aga mulle kahjuks ei sobinud ja tulin ära eelmise aasta kevadel. Need kaks aastat andsid mulle nii palju, et alates koolist lahkumisest teadsin, et minust peab saama ****. Valmistusin selleks ligi aasta ja siin ma nüüd olen. Täiekoormusega ****  tudeng ***. Suvel käisin Norras tööl, et teenida raha kooli jaoks ja maksta tagasi õppelaen, kuid ema kortermajal oli katus sisse kukkumas ja andsin emale 3000 eurot. Kuidas ma jätan oma lihase ema puu alla??

Kahjuks, aga on hetkel olukord selline, et õppetoetust riigilt ma ei saa, kuna mu isal on “tõenäoliselt” liiga kõrge palk ja ma peaks elama justkui kuninga kass. Miks ma kirjutan “tõenäoliselt”? Pole näinud enda isa alates sellest hetkest kui ta uksest välja astus. Tean vaid ta nime, isegi vanust ei mäleta. Õigusabist öeldi mulle, et noh Eesti riik ei saa midagi teha. Vanemat ei saa perekonnast isegi välja arvata kui ta on su bioloogiline vanem. Saatsid mind koju end haletsema.

Nii ma nüüd hetkel elan: täiskoormusel koolis, täiskoormusel tööl, igakuiselt ligi 200 eurot õppelaenu, 100 eurot üüri, toetan enda haiget ema ja süüa endale kuu lõpus osta ei saa.Mu kontol on viimased 5 päeva olnud 0,16 senti. Külmkapis on täielik tühjus ja kõht nii koriseb. Puljongi vesi on ainus “söök” mul viimase viie päeva jooksul. Uskumatu, aga Eesti riigis selline asi toimub siiani.

Minu vaimu see nõrgendanud ei ole. Ma ikka pingutan. Teen juhutöid kui aega jääb peale kooli ja töö ja annan endast 100%, et see semester lõpetada hinnetega A. Siis on stipendiumi võimalus saada. Selle 115€ eest saaksin homme endale süüa lubada. Alates eilsest on magu hakanud valutama ja palgapäevani näljas ma olla ei suudaks (10.dets).Soovisin, enda loo pikemalt lahti kirjutada kuna need jamad mis algasid nelja aastaselt mõjutavad mu elu siiani, aga pead ei tohi norgu lasta – muidu kukub kroon maha. 🙂

Igatahes ma juba siis kandsin talle natukene söögiraha, aga eile tuli ta mulle jälle meelde ja mõtlesin, et äkki oleks see talle jõuluajaks ka ilus üllatus. Ma saan tõesti palju abipalveid, aga mõni lihtsalt kõnetab mind rohkem kui teine ja olen temast vahepeal ikka mõelnud. On ikka inimestel elusid ja olukordi, kuid imetlusväärne on see, et ta on tubli õpilane ja mul pole kahju selliseid tublisid inimesi natukene aidata ka. Nagu ma ütlesin, raha tuleb ja raha läheb, aga kui kellelgi on kõht tühi (või võib olla), siis mis ma ikka hoian endale. Seda enam, et noh, Kardole ju kinki ei teinud 😀 Ahjaa, need tärnid panin selle pärast, et äkki ta ei taha, et teda niimoodi ära tuntakse, see on siiski päris privaatne jutt inimese lapsepõlvest. Kommentaaride seas ei olnud see nii silmatorkav ehk, aga no niimoodi mu blogi pealehel… Igaks juhuks panin peitu.

Aga miks ma selle üldse siia kopisin – ma mõtlesin, et äkki kellelegi veel tundub, et sellele neiule võiks tänase jõulupäeva puhul väikse kõhutäie jagu raha saata, siis mul on konto nummer täitsa olemas. Ta lihtsalt tundub mulle selline… kes seda vääriks. Kindlasti paljud väärivad, aga ma ei tea ka kõiki imesi siin ilmas, niiet jah… Kui kellelgi juhtumisi koodikaart või pin-kalkulaator käes on ja noh, natukene raha ka “üle” sellisel kulukal ajal, siis lihtsalt pakun teile väikse võimaluse head teha. Noor tüdruk, elu alles ees! (Issand, ma kõlan nagu ma oleks ise 50-aastane).

Rääkides siis veel meie “säästujõulukinkidest”, siis Kardo muuseas tellis mulle jõuludeks selle pusa, millest ma siin ka mingi aeg rääkisin – mille tulu läheb loomade varjupaigale. Pusa ise on väga armas, aga näeb natukene välja, nagu teda oleks punases pesus pestud ja värvi andnud. Valge kass on punakas, aga no ma ei hakka VARJUPAIGAGA kaigast vedama, kannan ikka 😀 Ja no Kardo tellis selle mulle jõuludeks, aga mina käisin pakiautomaadis, kus oli mingi 10 pakki ja ma harutasin need kõik lahti ja leidsin selle üles ja noh, näete, see on minu jõulukink siis 😀

Lendele tõin “jõulukingiks” alla paar mänguasja ülevalt lastetoast, sest no RAUDPOLT ta ei mäleta, mis seal on või ei ole. Ta ei mäletanud koju tulles, et meil koergi on ja kartis esimesed pool tundi Lottet nii hüsteeriliselt, et klammerdus värisedes mu külge ja lihtsalt kriiskas, kui ta Lotte varjugi nägi. Mingi poole tunniga harjus uuesti ära, niiet praegu on kõik jälle cool.

Marile sain kellegi poolt kasutatud Sylviani (või mis iganes asja) maja ja üks hea lugeja saatis talle veel täitsa puhtamuidu endale koju seisma jäänud rebasepere komplekti. Seega see on olemas ja kuuse all ootamas. Ta tegelikult tahtis mingisugust interaktiivset kassi või koera ka (mingised fur real friends), sest neid reklaamis Tenekal kogu aeg ja ta leidsis selle pagana looma ka kuskilt poeletilt ja sai seda näppida. Kuna ma googeldasin seda Eestis, siis lükkas nett mulle pidevalt neid loomi reklaamidesse ja iga kord kui Mari seda siin üle mu õla vilkumas nägi, siis hakkas õhinal seletama, et “pikkanen” toob talle selle eluka. Eks näis, ehk satun homme poodi? Ehk ei satu? Vahet pole ka, ega ta nagunii varsti unustaks selle ära ja üks asi on ka enam kui küll. Eriti kuna see maja on suur asi, mööblit ja loomi ka täis.

Eile käisime esimesel jõuluõhtusöömaajal kah, vahetasime esimeseid väikseid kingitusi ja sõime kõhud täis. Ma proovisin esimest korda elus silmukala ka, aga ei olnud väga suur fänn. Lende sõi silmagi pilgutamata, aga ta sööb nagunii kõike, mis kätte anda, seega see mind ei üllatanud.

Täna läheme Kardo perekonnaga Muugale sööma ja aega veetma, paari päeva pärast tuleb minu juures sõpradega väike jõuluistumine. Kuigi… kõik istumised alates 15 dets-15.jan võib liigitada vist jõuluistumiseks, niiet saab istutud küll ja veel. Kes teab. äkki see jõulumeeleolu veel tuleb? Kuigi ma pean tunnistama, et kuna see kuusk mul kodus jumala surnd on, siis ma juba mõtlesin, et äkki venitab ta veel paar päeva välja ja saan ta ära visata, lasta Kardol sellest üks korralik lõke teha ja osta endale hoopis elutuppa üks korralik palm. Kui keegi oskab midagi ilusat soovitada, siis olen üks suur virtuaalne kõrv 😀 Ilmselgelt olen ma veel otsaga soojal maal, kui kibelen kuuske palmi vastu vahetama.

Aga sellegipoolest soovin teile täna ilusaid jõule ja kellel on, nautige oma jõulumeeleolu ja sööge kõhud kenasti punni, sest noh, nii on vist kombeks. Igatahes ärge oma saleda joone pärast täna muretsege – kui mure peale kippuma hakkab, siis mõelge minu pehmele ja ümarale ihule, rehmake käega ja pugige edasi.

Ja juhul, kui keegi pole teile pikka aega seda öelnud, siis: Sa oled äge inimene, sa ei pea alati olema parim, sa oled imekaunis, sa oled humoorikas ja tuus, sul on ilus särk, pohui see puru põrandal, su juuksed hoiavad täna ilusasti, sa pingutad piisavalt, sa oled piisav ja sa oled nii paljudele inimestele nii kallis.

Häid pühi!

Lõpetuseks tahtsin siia lisada tänahommikuse jõulupildi Lendest, aga need olid kõik nii naljakad, et sorri, lisan kõik! 😀

see hetk, kui keegi sulle kingituse ulatab

“omg ma armastan kinke!”

“Tahaks tänada armašt taevaisa..”

Kui kink ei olnud päris see, mis sa lootsid

See hetk, kui sulle meenub, et sul endal pole kellelegi kinke ostetud ja jõulud on täna…

“Kuidas see võimalik on? Ma kavatsesin ju see aasta varakult kinke ostma hakata?”

“KAS MA MAGASIN ALATES NOVEMBRIST?”

šokeeritud

“Järgmine aasta ostan ma kõigile megapersionaalsed ja ilusad kingitused kuu aega ette!”

See hetk, kui sa tead, et sa oled terve aasta hea laps olnud

“Ah? Mulle? Issand, ei oleks vaja olnud!!”