Minu eeskuju Eesti avalikus elus
“Vahel saavad sõnad otsa. Siis, kui räägitakse erinevat keelt. Mitte lingvistiliselt, vaid üldinimlike käitumisnormide tasandil. Elu on justkui pusle, mis koosneb väikestest osadest. Eraldivõetuna ei ütle nad midagi, aga kokku moodustub värviline pilt. Autoriks meie ise. Ja satudki järgmise osa kokkupanekul autopesulasse, kus keegi lihtsalt trügib vahele, sest tema jaoks on see norm. Tema jaoks teisi ju pole.” Seda sõnas vaimustav Peeter Oja.
Minu eeskuju Eesti avalikus elus on kindla peale Peeter Oja. Samuti tuntud, kui Pets. Tema juures paelub mind hullupööra tema sõnakasutus ja vaimustav kriitikameel. Sellised mehed on mulle väga mokkamööda. Kui ma teda pühapäeviti teleka ees, silmad punnis peas, silmitsen, tikub mul pisar silma. Sellist meest annab tikutulega otsida! Tema geniaalne sõnavara, kiilanev pealagi ja armsalt pontsakas väljanägemine on nii sümpaatne.
Väljapaistvaks teeb Peetripoissi kindlasti see, kuidas ta oskab öelda asju läbi huumoriprisma, nii kuidas asjad tegelikult ongi. Ning lisada sinna käputäis vürtsikat kriitikat, mis teeb ainult head. ( Ega ta halba üldse ei tee. ) ( EI TEE! ) Samuti naelutab mind televiisori ette tema vaimustav tantsuoskus. Ei maksa ka kahe silma vahele jäta tema lauluhäält. Kas pole mitte meie kõigi mäludesse sööbinud kaunis itimehe laul? Selle mehe jaoks pole miski tabu.
Alati on võimalus, et avaliku ühiskonnategelasel juhtub äpardusi. Samuti juhtus ka Petsiga, keda veidi häris see, et mingi vanamees üritas enne teda oma autot puhtaks klanida. Ka mind ajaks selline asi närvi. Minu arust pole üldse paha, sellisele vanamehele üks tou, või paar anda. See tühine intsident ei langetanud Peetrikese aupaistet minujaoks mitte üks põrm.
- Tallinn pimeduses (1993) – Dmitri
- Heinaloom (2001) – Rosin
- Vanad ja kobedad saavad jalad alla (2003) – Kinnisvaramaakler Kikas
- Kohtumine tundmatuga (2005) – Tipp
Need on vaimustavad filmikesed, milles on rolli saanud ka Peeter Oja. Ja miks ei peakski saama?! Mina paneks ta IGASSE filmi. Alustades “Lendas üle käopesa” ja lõpetades “Ruudiga” Tema look televiisoris on lihtsalt imetabane!
Lõpetuseks avaldaksin ma tänu Peeter Ojale. Lihtsalt sellepärast, et temasugune hunnitu inimeseloom on meie väikses Eestis olemas. Ta oli on ja jääb minu eeskujuks kogu oma võrratuses.
Kommentaarid puuduvad