Ma tuian mööda tuba edasi-tagasi ja ütlen hellalt “pontsiik, kus sa oled” Peale kuute minutit tuiamist ütlen ma kurjalt “siga tule välja” Siis andes alla, kõnnin ma koridori, panen pea kappi ja kuulan kas sealt midagi kuulda on. Siis vaatan trummide vahele, vannituppa, kööki, prügikasti. Null protsenti leian otsitavat. Tulen tagasi oma tuppa, teen kõikvõimalikke hääli, milledel ma usun olevat sarnasused rotikeelega, tulemus- negatiivne. Käin sama trajektoori veel kaks korda läbi. Siis annan alla. Ja just sellel hetkel topib Donna oma näo kuskilt suvalisest kohast välja, kuhu ma eelnevalt kakssada korda olen vaadanud. Tavaliselt kuskilt teki seest, nagu ka praegu. Siis tekib mul tahtmine talle rohtu määrida, aga kordub eilne jama. Donna on JÄLLE rohu ära viinud. Talle eriti vist ei meeldi see. Igatahes otsin ma taas kõik sahtlid ja urkad läbi, ja leian selle taaskord Donna puurist heina alt. Ja kui ma talle rohtu panen siis ta kisab mu peale, on vast elu!
Kommentaarid puuduvad