Istun oma toas, kuulan Piperali- Jää’d. Ema astub tuppa.
Ema: Miks sul telekas kinni on, superstaari ei vaatagi?
Ma: Ei ma ei viitsi jah praegu
Ema: Miks?!?!?!?!?! See on ju nii põnev
Ma: Ma arvan, et ma lihtsat ei taha praegu
Ema( juba närvi minnes): Miks sa eelmine nädal vaatasid siis kui ei huvita:S
Mina ( juba nii vihane et karjuks ta peale kõige kõvema häälega mis mul on, aga hoian ennast tagasi ja mõtlen kui imelik ta on) No siis huvitas, pealegi ma pole öelnud et ei huvita, ma niisama ei taha praegu vaadata, ma kuulan lugu ka.
Ema( juba päris vihane): See on see nõme Dagö ju
Mina: Oota mis sa viitad sellele et sa hakkad mulle nüüd dikteerima et mida ma kuulata võin ja mida vaatama pean?
Ema: Ei, ma lihtsalt imestan et sa nii loll debiilik oled
Ühesõnaga jah, tahaks ema eest kuubale kolida. vastik imbekas. Ma ausalt julgen väita et mul pole see tüüpiline:” iuuu ma vihkan oma ema ” faas peal. Aga ma lihtsalt ei salli teda. Terve elu on ta umbes kõike mis ma teen või ütlen maha teinud või halvustanud. Pff, miks mul üldse peaks mingit respekti tema vastu olema? Samas ei ole ka
Kommentaarid puuduvad