Uncategorized @et

naljakas

10. september 2009

Kuigi äraminemine on vaid kolme nädala pärast, siis see tundub ikka veel natuke.. uskumatu. Nagu “jeje ma lähen austraaliasse ja seal on nii soe ja hea” ja muud nagu eriti midagi ei mõtlegi. Aga kui ma istun Liina ja Laglega tööl keldris, olles üleolevas meeleolus ja kuulates mussi, kuni mõned lollid rabavad, või kui ma istun Liisiga oma rõdul ja avastan korduvalt ja korduvalt, kui hirmus ingellikud me oleme ja siis naerame nagu lollakad, või kui ma hääletan Kikuga poola, või kui ma kõnnin õismäe vahelt koju ja mõtlen, et olgugi stagnaaegne, ikka nii tuttav ja armas, siis ma mõtlen, et kuidas ma saan ära minna? Kuidas ma saan mitte kuulda hommikust-õhtuni Riki lolli pläma ja kuidas ma leian veel töökoha, kus absoluutselt kõik on vähemalt vaimselt haiged, kuid siiski kollektiivselt;) Kuidas ma saan mitte helistada Liisile ja öelda ” tule peale tööd minu töölt läbi:)” Kellega ma vahepeal suitsule lähen, kui mitte Laglega. Kellega ma kamikaazes kokku saan, kui mitte Piretiga. Kellega me ülepingutatud ökoinimesi vihkame, kui mitte Hardoga. Kuidas saab olla, et ma ei näe aasta aega enda Kätut, kes on kui südametunnistus, kuid ometi alkoholilembelised oleme ikka:D

Ma arvan, et ega see mulle enne kohale ei jõua, kui ma ei istu Sydney lennujaamas ja mõtle : MIDA FAKING VITTU

Sulle võib ka järgnev huvi pakkuda

1 Kommentaari

Jäta kommentaar ning oota - kommentaar ilmub peale ülevaatamist

  • Reply Liis-Marii 25. aprill 2010 at 08:36

    jobu. kirjuta nüüd kui tore sul tartus oli :D