Ma oleks just bussis nutma hakanud, sest mulle tuli meelde kui armas ja tore oli minu dontsik-pontsik:( Ja kui ma kodus istun kuskile, siis ma ikka refleksist vaatan enne istumise alla, et ma donnat ei hävitaks. Ja kui ma tuppa astun, siis tahaks donnale ” tsau peki” hüüda, aga teda üldse pole:( Okk juba nutan.
Sellest teemast siis selle juurde, et ma loodan, et suurena ei saa minust selline tundetu halb inimene nagu on minu ema. Ma ausalt ei liialda. Iga normaalne inimene saaks aru et ma olen sügavas masenduses donna pärast, aga minu kalli ema sõnad olid et ” oh hea et see värdjas lõpuks ära suri, ohjaa. tavai. kõik puurid heinad kohe prügikasti et sa enam selliseid värdjaid koju ei veaks.. kammoon mis sa halad sa olid nagunii sitt perenaine talle, hea tal siin küll elada polnud, vaata ennast! ” Ja seejärel ma pidin veel nõusid pesema ja ta karjus veel mu peale teemal miks mu sokk maas vedeleb. Issand ta on tõesti kõige.. õudsam inimene maailmas. Ma juba ausalt ootan seda aega, mil ta on vana, sest siis ta on ihuüksi, ja see on tõesti paras talle!
Kommentaarid puuduvad