Suu jo sulgema peaksin, kinni keelegi siduma,

lõpetama laulemise, heitma jo helisemise.

Jääb hobugi hingatama, sõidu pika sõitmisesta,

kulub vikatki kõvera, suviheina söömisesta,

väsib see vesi väledam…

Miks siis ei runo väsiksi, viisid õrnad hingelsaksi,

õhtu pikasta ilosta, päevaloode laulmisesta.

Ei see ju käregi koski lase lõpuni vesida,

ega laulja osava laula kõiki laulusida.

Jo siis jätan, jo peata, jo siis siia lõpetangi.

Kerin jälle lood kerale, pööritelen pooli peale,

aida lakkaje asetan, luiste lukkude tahaje.

Kera viin aita parsile vaskise vaka sisse.

Oma laulud õppisin kodus isalt ja emalt.

Ammu, kui veel laps olin.

Ärge põlake mu laulu!

( Eeposest Kalevala )

See läheb mu uurimustöö esilehele. See on nii armas luuleosa Kalevalast, runo number viiest. See on niii diip ja armas:(