Tegelikult olime me laupäeval mäel, kahjuks ei olnud mul ei läätsesid ega prille, aga jutud levisid, et igast luiged ja sääsed ja Maxid lendasid ringi. Eurovisiooni oluliselt ei jälginud, ju olid meil tuhandeid tähtsamaid jutuajamisi ja tegevusi käsil.
Järgmine päev tuli peale surm, aga ka seda andis edukalt üle elada. Mul ehk oluliselt kergemalt kui teistel. Eks see ole noore inimese asi, keha jõuab veel ära händelida kõike taaka, mis ma talle pääle panen.
Aga üldiselt on ikka läinud veel hästi. Olenemata, et mõned mulle nuttes helistavad ja mulle telefoni röögivad, et ma normaaalne oleks, kuigi omast arust olen maailmas üks normaalsemaid inimesi. Milles on küll probleem?
Tegelt on normaalsed ka need ajad, kus 90% möödub lebotades, sest nagu ütles ka My “pohhui see töö, lebotada on mõnnam.” Ja mul ei jää üle muud, kui nõustuda.
Kommentaarid puuduvad