Iga jumala kord kui ma linnas käin vannun ma endale pühalikult, et ma enam iial sarnast viga ei tee. Esiteks on alkohol saatanast! Ma ei suuda oma peavalu ja südamepahaga enam eladagi. Teiseks ei saa ma aru, kuidas teised naised linnas olles üldse ära händelivad neid kohutavaid random vendasid, kes tulevad, krabavad sind heal juhul vaid tagumikust, seletavad kui hurmavalt kaunis sa oled ja siis stalkides sind kuskile hotellituppa meelitada üritavad.
Ma lihtsalt eiiii viitsi tegeleda selliste vendadega. Ma muidu olen selline sõbralik inimene, juttu puhuda võin vist küll tunde igasugustel suvateemadel, aga ma ei oska nendega küll kuidagi käituda ja mulle tundub, et nad muidu aru ka ei saa, kui sa kohe perse ära ei saada. Sest kui veits sõbralikum oled, siis nad eeldavad, et naisss, mu geniaalne sebimistaktika töötas! Pannes mind veel awkwardimasse olukorda.
Aga eks vigadest ikka õpitakse, või noh, niimoodi öeldakse, ma veel õppinud ei ole. aga lootus pidavat see viimane asi olema, mis sureb. Ehk siis, pöidlad pihku!
Nüüd võtan ette Kurepesu, sest see vend haiseb küll ikka päris rämedalt ja siis hakkan meisterdama pork belly’t ahjukartulitega. Jei hurmav pühapäevasöömaaeg.
1 Kommentaar
No mis ma sinuga tegema pean, et mina ka pork bellyt süüa saaksin?