- Kodutu olla pole üldse nii raske, kui ma siin esialgu kirusin. Ma ei pea näiteks mõtlema kui segamini mu kodu on, sest ma olen vaid teiste inimeste kodus. Neis ma oluliselt koristanud veel siiani ei ole.
- Ma ei pea koristama kasside liivakasti. Kuigi kasse igatsen, siis nende sita kokku kraapimist küll mitte. Pluss kasslembust saan ma ka nüüd rahuldada, sest nii Eval, Sannul ja Dakil on kassid täitsa olemas.
- Jääb ära igahommikune “omg mis ma selga panen”, sest mul on vaid nädalakese asjad kaasas. Seega olen ma pmst stuck nende asjadega, mis ma kolimispaanikas enda kotti viskasin.
- Ma ei pea momentigi üksi olema, alati on mu ümber keegi tore sõber. Mmm…toredad sõbrad.
- Uue kodu ootus on ka megavahva. Ema juba ostis mulle sinna kollaseid vaipu ja valgeid kardinaid ja üsna pea sebin endale selle strippariposti kah sinna. Seega on lootus uue ja parema ees ikka nats üle vana igatsusest. Hurraa.
Kommentaarid puuduvad