Pean kuidagi ennast sellest jätkuvast “blank” mode’ist pushima trough ja ikkagi midagi kirja panema. Kuigi ei tea miks ega milleks, aga pean.
Viimased päevad on kreisid olnud. Mitte heas ega halvas mõttes, vaid lihtsalt locod. Mistõttu olen ma nüüd haige. Või no vabisen siin kordamööda külma ja kuuma käes ja tahaks juua, aga alla ei jõua minna, sest süda on ka paha ja üldse.
Ma suren siia korterisse üksinda ja mind leitakse umbes siis, kui Joosep on pool mu nägu maha närinud. VÄHEMALT nii see läheb.
Üldse olen ma ka peale haigeks olemise keskmisel tasemel frustreeritud, sest nõnda palju on siin ilmas asju, mille jaoks oleks vaja meesterahvaste abi, aga kust seda nii iga kell varnast ikka oleks. Näiteks poes käimine. Tulen oma megaraskete kottidega ja taarud seal tänaval NAGU MINGI LOLL, sest kott on nii raske ja mina nii väike. Ja prügi välja viimine tundub ka üsna mehelik tegu. Ja ok, eile ma mõtlesin neid kasulikke asju rohkem välja ja nüüd on blank peal, aga saate aru küll. Mehi on tarvis keerukate füüsiliste toimingute tarbeks.
Aga muidu eile jäi Mika minu jaoks ära, selle asemel kokkasin ma pork bellyt ja oma nõmme turult soetatud rohelisehunnikust salatit ja kutsusin Louise seda endaga sheerima. Ma ei oska never ainult iseendale süüa teha, seega oli kena, et ta nõnda mulle abistava käe ulatas.
Ajasime lolli juttu nagu alati, tulime ideele teha kah “kohtingutreeneri” firma, kus paneme kliendid ausate faktide ette. Kui mees tahab naist, siis on obv: “Hit on her best friend, that’ll do the trick!” Kui naine meest tahab, siis on ka lihtne: “Just go to Shooters after 1 a.m. If you can’t get a man there, leprosy is what you have!”. Usun, et meie firmat saadab edu.
Muus osas öelda on nii palju, aga ei ütle. Sest ei oska.
Kommentaarid puuduvad