Ma istun praegu terrassil, kiigu peal ja mu ees laual on mustikamoosiga puder ja klaas piima, mis K. emme mulle tegi. Mõnnnaa!
Ja mitte isegi see ei ole kõige utoopilisem asi! Eile parandasid K. ja teine K. katust, mina olin ennast nende emmega sidradest natukene švipsi joonud ja leidsin, et ma tahan ka katusele minna.
Ja nõnda ma istusingi saunamaja katuse korstna otsas ja jõin poiste õlpa ja kolmas vend viskas mulle endapüütud vähki ka sinna. Ma istusin seal ja tuul mu juukseid sasis ja mina olin ainult õnnelik – ise üleni vähine.
Alla jõudsin ma muidugi üleni tõrvasena, ass ja käed lihtsalt üleni süsimustad. (K. ema just praegu naerab mu üle, et K. ise nii puhas on, ja mina olen ennast 65 korda siin selle bensiiniasjaga puhastanud ja teised on mind puhastanud, aga ikka on praegu kann tõrvane – nagu oleks mina see, kes tööd tegi, eksole.)
Tööd tegin ma nii palju, et pork belly sain valmis ja aitasin tsut tsut K. emmet koogiga. Asi seegi eksole.
Veel leiutasin ma ühe kaheaastasega sellise mängu, kus mina leban rohul ja tema paneb mulle suhu kollaseid vaarikaid. Best game ever. Tahtsin talle teha sama asja, mis ma Miiiltšikule tegin, et panin punaseid sõstraid suhu ja puhusin neid välja – lolluste õpetamine lastele bäkkfaieris, kui see väike dude endale tikri suhu pani, ära näris ja mulle näkku sülitas selle.
Jäädes iseendaks, jõin ma veini edasi ja lobisesime siin mingi poole ööni. Siis mingi aeg kirjutasin ma endale fesarisse staatuseks, et hakkasin õnnelikuks ja nii jäigi. Ikka veel olen.
Lõpetuseks pilt neile, kes arvavad, et minu käed väikesed on: esitlen teile kolmenädalase kätt:
Kommentaarid puuduvad