Eile peale kingituste jagamist ja ühe ekstravagantselt lõhnava noormehe seltskonda nautides, tuli mulle MAAILMATUMA suur uni peale. Ma üritasin seda küll eemale peletada, aga silmad vajusid aina kinni.
Ühel hetkel kostis K. miskit, mille peale ma vastasin mökitades: “Kas me oleme jälle siin kalastuskohas tagasi??”
Ja kes muu saaks mul kalastusega meelde tulla, kui mitte minu armas Dan, Dan, Dan, Daniel, Danny, Danny, Danny, Suntandan või muud sellised armsad nimed korda tuhat, mida mulle meeldis Austraalias olles talle hellalt hommikuti kõrva röökida.
Ja sellepärast ma siia ta pildi tänaseks lõpetuspildiks lisangi:
Kommentaarid puuduvad