Ma pole ammu peale suure hädaldamise mitte midagi kirjutanud, aga tegelikult ei ole hädaldamiseks põhjust üldse. Vähemalt ma ei suuda praegu ühtegi välja mõelda.
Eilse vastlapäeva puhul tegin inteka Teele Viiraga, kes oli maailmatumacool ja hiljem krabasin kaasa hunniku lapsi (Liisi ja enda ema lapsed) ja läksime K’ga ja tema sõpsidega kelgutama. Kes oleks võinud arvata, et kelgumäed nii kõrged ja hirmsad on? Igatahes jäin ma ellu ja suutsin ka Liisi 5-aastase elus hoida, vedas!
Ma arvan, et kui ma just endale soojemaid riideid ei sebi, siis jääb see kelgutamine minu jaoks natuke nigelaks. Mul polnud isegi kindaid, for fucks sake. Õnneks sain Kardo omad endale, et mu käed ära ei kukuks. Samuti ei mäletanud ma lapsepõlvest, et kelgutades NII PALJU LUND NÄKKU PAISKUB.
Ma ei oska tegelikult mitte midagi kirjutada.
Happy times.