Ma olen viimasel ajal saanud kirju. Mitte muidugi sade kaupa, mõned üksikud. Aga need kirjad on nii toredad! Saate aru – inimene loeb mu blogi, talle meeldib see ja siis ta kirjutab mulle, et ma olen awesome. Vot SEE on awesome!
Ma tavaliselt vastan neile umbes, et “tänks, dude”. Aga ma tahaks kirjutada, et appi, see kiri tegi mu päeva nii ilusaks ja mul on tohutult hea meel, et kellelegi meeldib, mida ma teen. Ega ma omast arust suurt kunsti nagunii ei tee, niisama jaburdan. Ja just seepärast see tundubki nii armas, et keegi viitsib ja tahab MULLE kirjutada. Aga seda ma neile muidugi ei kirjuta, sest… ma nagu kuidagi ei oska.
Mõtlen, et ah, mis siin ikka mina, icc icc icc. Aga tegelikult olen nii tänulik ja nii õnnelik.
Kirjutage ikka mulle veel, see ausalt teeb mu päeva 🙂
(Tänase hommiku normaalseim hetk – ärkasin üles, ringutasin, venitasin kuidagi ennast nii, et kõhus oli imelik ja ütlesin “Appi, ma olen rase!” K. vastas: “Ma tean” ja pööras teise külje.)
3 kommentaari
Ka mina olen mõnda aega salaja Sinu kiisudele ja rasedusele kaasa elanud! Mu süda lausa lõhkes kui Kurg kadunud oli 🙁
Oleks põnev ka neid paroolipostitusi lugeda.. kui need just liiga salajased ei ole 🙂
Ma mõistan, Kure kadumine oli tõesti shokk. Aga kinnitan, et iga päev ma vahepeal ütlen talle “mmm, Kurg, sa elus!”. Niiet nüüd ma tunnen, et ma hindan teda rohkem 😀 Aga saada mulle meil mariann@naisteleht.ee ja siis ma annan sulle parooli.
Ma mõtlen, et kas nad ,kassipüüdjad varjupaigast, saavad mulle teatada,kui mu eile ,kassidepäeval kadunud ja 4a. tagasi Kassiabist võetud kass kuidagi neile pihku satub—sest ta on kiibistatud? Või pole seal kiibil midagi tähtsat peal? Sinu Kassiabi-saagat lugedes on lausa hirm peal!