Andke andeks, et ma nüüd muust rääkida ei oska, kui rasedusest ja beebidest ja muust säärasest. Ma olen tegelikult nii ammu seda teha tahtnud, nii et nüüd tuleb see titejutt kõik paisu tagant valla. Ühesõnaga jäin ma juurdlema selle erinevuse üle, mis mina olen täheldanud esimese ja teise raseduse vahel. Kindlasti võiksin ma samasisulise postituse teha ka poole aasta pärast, sest pikk maa on ju veel minna, aga hetkel tundub mulle just nii see eluke olevat.
Öeldakse ju, et esimese rasedusega naine jubedalt muretseb ja ostab asju kokku ja et üldse esimese lapsega ollakse jube kanaema, kuid teise raseduse ja lapsega võetakse palju lebomalt. Minule tundub, et mul on see värk kuidagi vahetusse läinud. Kui Mari oodates ma kindlasti mingil määral kartsin, siis nüüd on mul selline tunne, et mine osta või endale ise ultrahelimasin, et saaks rahulikult iga kell kontrollida, et kas ma ikka olen rase. Ma ei jõua ära oodata, et tuleks juba see 14. nädal, et ma saaks lootedopplerit kasutada. Loomulikult tunnen ma, et seda on 100% vaja, kuigi Mariga ma ei tulnud selle pealegi.
Lisaks teadsin ma juba Mari oodates, et selline imemees nagu dr. Šois on olemas, aga kui keegi oleks mulle siis öelnud, et ma maksan 185 eurot selle eest, et tema juures ÜKS ULTRAHELI teha, oleks ma ta välja naernud. Seekord panin ma endale selle hingehinnaga UH aja juba kolm-neli nädalat tagasi. No nii igaks juhuks.
Mari sündides võtsin ma enamjaolt kasutusele need riided, mis Kardo ema mulle andis. No Kardo noorem vend sai ju enne lapse ja üks naabrinaine siin Männikul andis oma beebiasjad neile. Need, mis neil üle jäid, jäid siia ja said lõpuks mulle. Muidugi olid mul mõned üksikud uued asjad ka, aga enamasti oli mul siiski suva, mis Maril seljas on. Peaasi, et ikka üldse midagi on. Nüüd ma mõtlen, et ma kavatsen valida lapsele selga vaid KÕIGE ILUSAMAD riided maailmas, et tema esimeste kuude piltidel ei peaks ta välja nägema nagu väike kodutu beebi 😀
Loomulikult olin ma kuulnud paar aastat tagasi ka hällisurmast ja eriti tuli see mõte mulle pähe siis, kui Mari oma tavalisi neljatunniseid uinakuid tegi. Ikka käisin aeg-ajalt vaatamas, et kas ta ikka üldse elus on. Seda teevad vist kõik lapsevanemad mingil perioodil. Nüüd sain ma teada, et on olemas selline masin, nagu beebi hingamismonitor, mille sa paned titale voodisse ja siis kui ta peaks lõpetama hingamise või süda lõpetama löömise, siis annab masin sellest kohemaid teada. Väidetakse, et kui esimese minuti jooksul last elustada, on võimalik ka hällisurmast lapse tagasi tuua.
Mis toob mind järgmise sammuni, et kus saaksin ma ometi õppida beebide elustamist?!
Ma muidugi ei tea, ehk on võimalik, et ma veel rahunen maha sügiseks, aga praegu on mul küll selline tunne, et minust saab hullunud kanaema, kes ei lahku iial oma lapse kõrvalt, sest äkki ma tegin Mariga kõike valesti ja nüüd ma pean proovima kõike teistmoodi teha, et vähemalt seekord proovida ikka MAAILMA PARIM EMA olla. Nii et võite eeldada, et ma hakkan juba sünnitustoas näpuga asjadele osutama ja korrutama: “See on aken, see on uks, see on issi ja see on kaunis viiekilone platsentalätakas!”.
Võib-olla on asi selles, et ma olen vahepeal vanemaks jäänud, rohkem asju kuulnud ja seetõttu ka rohkem kartma hakanud. Mari ootuse ajal ma ei kartnud tegelikult, et mul võiks rasedus katkeda või beebi surnult sündida (ptüi-ptüi-ptüi), sest kuigi ma teadsin, et see on VÕIMALIK, ei olnud seda kunagi juhtunud ühegi minu sõbra või tuttavaga. Nüüdseks olen aga ise elanud varajase raseduse katkemise, mitmel sõbrannal on katkenud rasedus ka 20 nädala kanti ja lisaks üks tuttav naine sai alles hiljaaegu surnud beebi. Ja minu beebigrupis on üks naine, kelle laps suri hällisurma… See on kõik NII HIRMUS ja ma kavatsen teha kõiki asju, et neid vältida. Nii palju kui see inimlikult võimalik on.
Ma ei imesta enam, et pensionärid kogu aeg manitsevad lapselapsi, et ära tee seda ja teist, võid selgroo murda või vigaseks jääda ja muud säärased penskariähvardused. Proovi ise elada 80-aastaseks, kuulda selle aja jooksul pidevalt igasuguseid õudusi, mis maailmas toimub ja katsu siis mitte karta.
Ühesõnaga, mida kauem ma elan, seda rohkem ma kardan!
Kallid lugejad, kellel on kaks last, kuidas teil esimene ja teine rasedus erinesid? Ja need, kes alles esimest beebit ootate, kuidas teie enesetunne on? Põete täiega või üldse mitte?
64 kommentaari
Esiteks mainiksin ära, et ma ei lugenud absoluutselt seda postitust läbi, vaid üle rea. Sest ma olen paks, laisk ja väsinud teise
rasedusega emme. Niiet võimalik, et vastus on kuskil seal olemas. Sain enda triibu u 4 päeva tagasi, testi ei teinud selle pärast, et
oleksid päevad juba ära jäänud- nendeni oli isegi paar päeva veel minna. Vaid selle pärast, et olen ise täitsa peenike preili ja ühel
hommikul ärgates oli mul punu ees!!!! Kujutad sa pilti…eeldavasti esimene kuu ja juba punu!! Sellest paningi siis loogika kokku, et
kas olen peast rase või tõsiselt. 1,5 aastat tagasi sündinud lapsega nägin selline välha 4.ndal raseduskuul.
Kas olen mina imelik või teise rasedusega susataksegi ära ja kohe hakkab kõik kasvama`? Pluss kõik muu kaasnev, rinnad on juba
hellad ning tundub, et pean varsti uusi hakkama varuma.
Mina soovitaksin keskenduda heale ja eemalduda õnnetutest lugusudest, sest hea tõmbab ligi head ja hirm õnnetusi. Kuidas
siis hirmu vältida. Märksõnaks olgu RASEDA ENESEKINDLUS, tore sõna, mida kasutas Andrus Vaarik Näosaates ja mis pani
naeratama, sest selle sisu tuli mulle tuttav ette oma teise lapse ootuse ajast.. Esimest ootust kirjeldaksin pigem uhkustunde
ning kogenematuse ja hirmutunde seguna.
Teise lapse ootuses olin juba nii tark , et oskasin oma kõhu beebiga suhelda. Kui ka juhtuski midagi negatiivset või vältimatut
siis “meie”hetketel seletasin mida tundsin ja lohutasin teda ka ja püüdsin positiivset hoiakut säilitada. Kui olin kurb, siis
seletasin las ma nüüd natuke kurvastan, siis saan pärast jälle rõõmus olla aga ära sina minu kurbusest osa saa. Tavaliselt sel
moel sain oma tasakaalu kiiresti tagasi. Mul olid omad rituaalid ka. Näiteks hommikul tööle minnes, ostsin bussipeatuse
kioskist iga hommik ühe nektariini ja mõttes ütlesin talle, see vitamiinipomm on ikka sulle ja natsa ka mulle 🙂 ja laia
naeratusega seda siis mugisin. Tundsin kuidas mu ümber oli suur soe saladuse aura, mis kiirgab välja rahu ja just raseda
enesekindlust. Tundsin et kõike mida näen ja tunnen kogeb ka mu laps ja mul on vaja valida mida vaatan, loen, millele üldse
reageerin ja kuidas. Omasin tavalisest suuremat eneseteadlikkust, kindlust, rahu, tasakaalu, sest ma tahtsin nii, tema pärast.
Aa millegipärast tahtsin sel ajal palju laulda, ümiseda. Muide mul ei ole kena lauluhäält aga see lõi sellise lõõgastunud meeleolu
mis kandus üle ka koguperele. Isegi kui ma toriseda tahtsin siis oli see selline nunnu- No mis asja sa kakerdad siin
puhtapõranda peal- kui olete näinud Ita Everiga showd, kus Luule Komisarov polikliiniku koristaja rollis “ähvardab”
põrandalapiga üle küüru anda. Nooremad vist ei tea-LINK-www.youtube.com/watch?v=Cllzho3-cZ8
Mul kaks last.
Jaksu ja jõudu on mul mõlema rasedusega küll ja veel olnud. Mingeid tõsiseid hädasi olnud ei ole. Noh, esimesega polnud
mingeid hädasid, teisega lõi süda rütmist paaril korral välja. Muud midagi.
Aga isud on olnud nii erinevad. Esimene rasedus, poiss. Siis olid mul kindlad asjad ja lõhnad mis mind oksele ajasid. Teine
rasedus, tüdruk. Siis oli mul lihtsalt lambist igal hommikul ja õhtul oksetiirud kindlad. 😀
Kõhukujud olid täiesti erinevad. 😀
Esimesega põdesin ma iga jumala asja üle, teisega olin juba targem ja ei põdenud kõige üle.
Esimesega kannatasin vaikselt 21 tundi sünnitust ära, Teisega kirusin kõik 12 tundi, et täiesti segane, kuidas sain olla nõus
seda hullust uuesti läbi elama. 😀
Minul ka 2 last : )
Esimene on poiss … teda oodates olin hästi rahulik, võtsin kõike vabalt ja ei põdenud millegi üle 😀
Aga nüüd, kui tüdrukut ootasin … ohh juudas.
100 erinevat mõtet käis peast läbi .. ja rasedus ise oli ka raskem, kui esimene.
34näd istusin enneaegsuse ohuga haiglas ja noh .. jah 🙂
Lõpuks kandsin ikka 2 päeva üle 😀
Aga ei .. muretseda ei tohi, peab olema positiivne ja lähebki kõik kindlasti hästi 🙂
Edu sulle ja mõnusat ootusaega! 🙂
Mul on hetkel teine rasedus täpselt poole
peal. Esimesega olin paanikajaanika, teisega
olen siiani megarahulik olnud. Endalgi veider,
vahepeal môtlen, kas see on üldse normaalne
nii tuimalt rasedust vôtta. Täna käisin just LA
ultrahelis. Kui esimesega ma paanitsesin nagu
segane ja ootasin, mis arst räägib, siis seekord
olin rahu isiklikult. Lisaks sellele teki mulle
UHd ôpilane, umbes 45min, välisriigis, ehk
poolest jutust ei saanud aru ka ?. Aga ma
olin juba enne väga rahulik, teadsin, et kôik
korras ja sugu samuti. Hällisurmapaanika on
mul siiani. Käin oma 1,5a pidevalt
kontrollimas. Esmaabikoolitusel kâisin ka, aga
mu suurim hirm sinna minekuks oli vôôrkeha
hingamisteedes, kuidas kätte saada.
Esmaabi koolitus, mis on suunatud
laste elustamisele jne, ei jookse
mitte mingil juhul mööda külgi alla
🙂 Soojalt soovitan sellist
koolitajat nagu RahvaKoolitus ELU
(http://rkelu.ee/index.php?dok_id=498&module=2&op=)
– õpetavad elustamist, lastehaigusi
veidi ja annavad nõu, kuidas eri
olukordades toime tulla.
Rasedused olid ühteviisi toredad (no see on vist enne
25. eluaastat rasedaks olemise pluss, lihtsalt ei märka
muretseda), aga erines see, mismoodi oli peale
sünnitust. Peale esimest olin “korralik ja kuulekas”, st
ootasin, omal hing haige, kuni arst ja ämmakas leidsid,
et nüüd on ema piisavalt puhanud ja võib lapse enda
juurde saada. Oh seal haiglas oli igasugust, mille
kuulekalt välja kannatasin, ise rahulolematu.
Teist last sünnitama minnes ei teinud ma välja arstist
ja ämmakast, kes ilkusid, et noo teada need noored,
sul läheb veel aega. Ma jäin ja nõudsin ja u tunni pärast
oli laps käes (kuigi aparaat ei näidanud suuremat
sünnitegevust). Tuleb enda keha kuulata ja nõuda.
Siis ei lubanud ma kobal praktikandil oma last
puutuda. No ta oli kohe eriti äbarik. Kui arst ütles, et
“tema” võtab nüüd lapse, riietab ja viib vereproovile”,
hõikasin ma resoluutselt: “EI, ISA TEEB SEDA ISE!” ja
nii oligi 🙂
Mul on TÄPSELT sama! Esimese rasedusega ei osanud
midagi karta ja titeasjad olid ka kõik enamuses
sugulaselt saadud. Beebipilte vaadates on täitsa kahju
vaesest lapsest, mingid suvakad (isegi poiste) riided
preilil seljas :D.
Teine rasedus mul peetus.
Kolmanda rasedusega muretsesin nagu hull. Iga kord
wc-sse minnes olin valmis selleks, et tuleb verd (nii mul
selle teise rasedusega juhtus) ja seda kuni lõpuni välja!
Õnneks nii ei läinud. Riided on nüüd nooremal lapsel
enamus kõik uued ja kõige nunnumad, mis saada on :D.
Seevastu aga ei pabista ma nii väga enam lapse
turnimiste jmt pärast. Esimest last hoidsin suht vati
sees, teine saab ikka poole rohkem maailma
avastada 😛
Mina olen käinud Margit Pärna
väikelapse esmaabikoolitusel.
Väga-väga kasulik koolitus, toob
palju näiteid päriselust ja
elustamist saab spetsiaalse beebinuku
peal harjutada. Soovitaksin kõigile
lapsevanematele. Siin on
Rahvakoolituse koduleht:
http://www.rkelu.ee/index.php?dok_id=508&module=2&op=
Esimese rasedusega ei osanud midagi karta. Enesetunne oli ka väga hea aga kuna sõbrannal sündis laps liigse ülekandmise tõttu
vigasena (lihtsalt ei tahetud esile kutsuda) siis selles suhtes veits põdesin.
Teise rasedusega oli ka suhteliselt pohh, aga lõpus kui nägin et JÄLLE üle kannan siis hakkas vaikselt paanika tulema sest teadsin
juba rohkem jne. Aga mis teise rasedusega super oli, oli sünnitus 😀 no nii kerge oli, võrreldes esimesega.
Praegu kolmas ja eks aeg näitab. Praegu olen veel kapis, ainult perekond ja paar lähemat sõbrannat teavad.
Esimene rasedus oli imeline, kui
välja jätta alguses 4kuud iiveldust
ja ülekantud nädalate vaevused. Kuna
tegin dekreedini füüsilist tööd, siis
alguses väike mure ikka oli ja enne
1. trimestri möödumist beebiuudist
laiemalt ei edastanud. Hiljem enam ei
kartnud midagi, mis rasedusega seotud
oli. Elu peale lapse sündi hirmutas
aga küll. Ikka need tüüpmõtted, et
kas saan hakkama, kas olen hea ema
jne. Asjadega ka üle ei pingutanud,
ei ostnud valimatult igasugust
beebinänni kokku, enamus asju saime
pereringist ja mujalt. Jooksvalt
selgus palju paremini, mida veel
juurde vaja oleks.
Ideaalis tahaks teist last hakkama
panna aasta pärast. Ilmselt ma siis
teatakse inimesi veel hiljem, sest
mulle käis küll närvidele, et peale
uudise teatamist muid jututeemasid
nagu ei olnudki. Siis muudkui käidi
ja ohiti, et nii palju aega veel ja
blabla. Muidu arvan, et suudan
teisel korral sama rahulikult kõike
võtta ega muretse üle, kuigi ega seda
enne ei tea, kui aeg päriselt
sealmaal on. Ainult et sünnitusest on
nüüd ettekujutus olemas. Mõnes mõttes
on hea teada, et korra olen juba
hakkama saanud, siis ilmset saan
edaspidi ka. Samas kui esimese lapse
puhul ei osanud sünnitust karta, siis
nüüd tuleks ilmselt suurem ärevus
sisse…. Või ei tea kah. ma arvan,
et kogemus sööb selle ärevuse lõpuks
ikkagi ära ja mängib enda kasuks.
Õnneks kõik see jõledus ununeb
tõepoolest ära ja meelde jääb ainult
see hetk, kus pisike ilmaime ühel
hetkel korraga kõigist valudest
päästab ja ta sülle antakse. See on
maailma kõige imelisem ja erilisem
hetk, mis ei kordu mitte iga päev 😀
Ma pole sellest lootedoppleri kasulikkusest aru saanud. Et mida see annab? Kuulad südametoone ja kui ei leia, mis siis? Teha pole
enam midagi ju, eriti nii väikse raseduse puhul. Pigem tekitab lisapaanikat.
Rase olen ise korduvalt olnud ja muidugi iga kord muretsenud, et kas kõik on ok, aga segaseks ka ei maksa minna.
Ma ise ei näeks ka erilist mõtet neid
soetada, aga inimesed on erinevad. Ma
arvan, et mõned tahavad lihtsalt vb
iga päev südamelööke kuulata ja
tunnetavad nii paremini sidet
lapsega. Eks alguses saab rasedus nii
ju ka palju reaalsemaks, kui kõhtu
näha pole ja liigutusi veel ei tunne.
Minul oli 14 rasedusnadalal verejooks ja veritsesin veel 2 kuud. Mul olid pabistamisest nii närvid läbi ja sai dopler ostetud. Iga
hommik kuulasin korra sydameloogid yle ja suutsin edasi rahulikult olla. See tõesti aitas mindvaga palju. Muidu oleksin vist
ylepaeviti erakorralisse jooksnud. Veri ja rasedus on jube kooslus….
Niisama seda vidinat ei ostaks.
Esimest last oodates oli terve rasedus nii
kurnav ja raske. Noo ise olin ka raske, sest
võtsin 23kg juurde. Lõpuks paistetasid käed-
jalad üles, näpud olid nagu sardellid ja jalad
pakud…rõvedalt vett täis. Sünnitus oli samuti
raske: vaakumiga ja ise kaotasin verd palju.
Platsenta eemaldati kirurgiliselt, sest suutsin
selle väljapressimise käigus pooleks teha. Kui
poiss oli sündinud ja kodus olime, tuli mulle
masendus peale. Nutsin kogu aeg ja ei julenud
beebit üksi jätta. Ei tahtnud, et keegi teda
puutuks ja süles hoiaks. Poja nuttis palju ja
tema kõrvalt oli raske midagi üldse teha.
Tütart ehk siis teist last oodates tundsin end
suurepäraselt, võtsin u 12 kg juurde ja energiat
oli palju. Muidugi oli see hea, sest poja oli veel
pisike: tütre sündides 2,5a. Sünnitus oli lihtne,
vb aitas ka see, et sünnitasin vette. Tütar oli
parem magaja ja rõõmsameelsem beebi.
Praegu on piiga 1,2-aastane ja poja 3,6-
aastane. Hakkavad järjest paremini klappima.
Mõlemat last oodates oli mul meeletu liiva-
mulla isu ja aitas maheporgandite söömine.
Neid sõin eelnevalt pesemata:D
Mul kaks tüdrukut 2-aastase vanusevahega (praegu 3,5- ja 1,5-aastased). Kuna ma esimest last saades olin juba 20ndate
lõpusirgel, siis ma juba olingi nö liiga kaua ilmas elanud ja kartsin kõike 😀 Või noh, okei, mitte kõike, aga vahepeal tundus küll, et
ma olen liiga paljude asjadega kursis – tead ju küll – teadmatus on õndsus, nagu öeldakse. Ja kui esimene laps sündis, siis pmst
elasin internetis, et mida see nüüd tähendas ja miks ta nii teeb jne jne. Teine rasedus oli tegelikult suht sarnase kuluga, ilmselt
pabistasin vähem, suuresti ka sellepärast, et kui sul on selline pooleteiseaastane koguaeg kõrval, siis pole aegagi mõelda või isegi
tähele panna, et rase oled. Eks teatud hirmud olid ikka, aga see on ju mõneti paratamus, kui sinu sees kasvab väikene inimene.
Muidugi kui teine laps sündis, siis oli ikka suht rahulik närv, selles mõttes, et ikkagi ühe lapse kasvatamise kogemus oli ees ja
internetist või raamatutest, või isegi arstilt, infot ei otsinud ma enam üldse, palju rohkem usaldasin hoopis ennast ja oma last. Ja
jällegi see, et vanem laps hõivas nii palju tähelepanu, et lihtsalt ei jõuagi kõigi mõtetega süvitsi minna ja parem ongi. Aga selles
mõttes olen küll jah klassikaline versioon, et esimesega muretsesin, teisega mitte. Ja igasugu pseudoprobleemid, et kus laps peaks
magama või kuidas teda magama panna jne jne, kaotasid absoluutselt igasugu mõtte. Tundub, et iga järgmise lapsega tuleb natuke
enam mõistust või siis kainet meelt koju, vähemalt minu puhul. Kahju kohe, et ma rohkem lapsi ei planeeri saada, mõelda vaid kui
targaks ma siis saaks 😀
Esimese raseduse ajal ei julgenud isegi pissil käia (
rääkimata muust asjast),kartsin et laps hakkab
sündima jne. Oi,kus ma kahetsesin kui sain teada,et
maksa ja pasteeti ei tasu süüa, sest pole beebile head.
Ma muidugi olin söönud, rääkimata sellest,et mu veel
sündimata beebi oli isegi lonksu õlut saanud,kui ma
rasedusest veel ei teadnud. praegu kui seda
kirjutan,siis ei tunne ennast äragi 😀
Teise lapse sain 2,3 aastat hiljem,polnud aega esimese
lapse kõrvalt vetsuski käia- seega jäi pissimise ajal
lapse sünnitamise mure ära 😀 Ah,liiga palju ei tasu
lugeda ja naudi Marikest! Kõik läheb hästi! Saadan
head soovid teele!
Olin 18,kui laps sündis.Raseduse ajal ei
põdenud üldse,nautisin seda aega(muidugi
oksendasin 9 kuud järjest iga päev:D )Aga kui
oli aeg sünnitama minna,istusin mehega autos
ja nutsin nagu segane,et mina sünnitama ei
lähe,sest see on valus ja ma vihkan
arste!Lõpuks ikka tehti keisrilõige ja ei
pidanudki ise sünnitama 🙂 Aga sul soovitan
ma küll asja rahulikult võtta,see närveerimine
ja ülemõtlemine ei ole lapsele ka hea.Ole
rahulik ja mõnus,mängi Mariga ja naudi elu! 😉
Tütrega kulges esimesed kuud iivelduse all ja määris .Kōige rohkem kardsin sùnnitust.Asjad saime tuttavatelt riietest
käruni.Tütar sündis enneaegsena,mida ei osanud oodata ja polnud sellest kuulnudki.
Pojaga ei iiveldanud ja oli hea olla.Hirm enneaegse sünnituse pärast oli küll.Aga poja kandisn üle 6 päeva tâhtajast.Tütar –
pesamuna, temaga oli iiveldus kergelt ja mitte iga hommikul.Tema kandsin üle 10 päeva ja tema sünnikaalult Kōige suurem ja
pikem.
http://nextlifeweb.blogspot.com.ee/2016/03/kus-empaatia.html
Mõlema raseduse ajal olin üsna rahulik ja ei muretsenud, aga teise ajal hakkasid looteveed tulema vaikselt juba 31,nädalal. Sain
nädalahaiglas olla enne kui laps sündis. Enneaegne laps ehmatas ikka ära natukene, arvestades et haiglas käisid psühholoogid ja
arstid rääkimas ka, mis on kõige hullemad variandid, mis olla võivad. Kõik läks muidugi hästi. Raske oli suuremast lapsest
eemalolek. Ta oli alal kahe aasta vana sellel ajal ja minu üllatruseks võttis seda ikka väga raskelt. Esimene nädal haiglas pidin
olema ainult voodis ja me ei näinud kordagi. Kui tuli, siis ta ei tahtnud üldse minu juurde tulla, nagu ma oleks võõras. Õnneks läks
kiiresti üle see, aga ehmatas ikka. Tore on lugeda kui põnevil ja õnnelik sa oled praegu 🙂
Heh. Minul oli sama lugu, mis sul. Esimene rasedus
kulges rahulikult. Ei muretsenud tita pärast ega
midagi. Enamus asju sain kellegi käest ja ka vanker ei
pidanud viimase malli järgi moodne olema. Kartsin vb
ainult sünnituat ennast, kuna see oli midagi uut ja
hirmuäratavat. ? Ilmselt oli oma roll ka vanusel. Kuid
teine rasedus… Oh sa issand. Siis muretsesin kõige
pärast. Küll käisid igasugused haiged mõtted peast
läbi, igapäevaselt, et äkki ikka kõik ei ole hästi.
Muretsesin kuni sünnituseni, tegelikult ilmaasjata. ?
Asju hakkasin ostma varakult, hindu ei vaadanud,
peaasi, et asi ilus oli. Kasutatud asju ei tahtnud. Ka
vankri valisin välja sellise, et oleks ikka ilus ja popp. ?
Aga usun, et see vahe tegemine tekkis lihtsalt sellest,
et esimene laps oli tore üllatus. Teine tuli
plaanijärgselt. ? Igatahes edu sulle ja ära liialt
muretse. Kõik läheb nagunii hästi.
Mida vähen ette kujutada endale asju, seda parem on.
Mida see ülemõtlemine paremaks teeb? Mõtetel on nii
suur võim, et sa ei saa ise ka aru, kui kõik jama endale
kaela oled tõmmanud. Võta nüüd rahulikumalt,
ülemõtlemine ja paanitsemine ka väga hea lootele
pole.
Mul käsil hetkel 3s rasedus. Esimene rasedus
teadsin alati kui palju nädalaid on. Kardsin
jubedalt. Isegi poekotte ei julgenud tassida :D.
Teine rasedus ostsin endale paariks kuuks
doppleri et kindel olla,et pisikesega kõik
korras. Rasedusenädalaid teadsin alati. Ja väga
kartust polnud.
Nüüd 3s rasedus. Nädalatest pole enamusajast
õrna aimugi 😀 dopplerit pole ja ei paanitse ka.
Pigem lihtsalt ootan et laps juba käes oleks..ei
viitsi rase olla. Praegu käimas alles 19nd..nagu
mu tark app ütleb.
2 esimest poissi ja lubatakse ka seekord 100%
kindlat poissi 🙂
Minul on esimene laps 7 aastane ja teine ühene.Ja ma põdesin ka teise aeg tunduvalt rohkem.Ilmselt mängis esimese puhul ka rolli
see, et oli suht noor ja ei osanudki karta selliseid asju ja ei teadnudki mida karta.
Esimese lapsega ka väga midagi kokku ei kuhjanud, teisega see eest võisin ainult midagi osta 😀
Plaanis on ka kolmas laps, üks rasedus on peetunud nüüd hiljuti.Ja arvan, et kui peaksin nüüd uuesti jääma, võin puhta hulluks
minna suurest murest, kas kõik on ikka korras.
Teise raseduse ajal ma ka kartsin meeletult, sest esimene rasedus (küll väga varakult – 7.nädalal) katkes. Kuna teine hakkas ka
samal ajal kahtlaseks minema ja tahtis katkeda, sain õnneks kiirelt rohud peale. Mitmeid kordi sai EMO-s käidud, tahetud
haiglasse jätta ja korra isegi olin haiglas (7.raseduskuul). Kui laps sündis, siis KOGUAEG kontrollisime, et kas ta ikka hingab.
Söögiaegadeks panin öösel lausa äratuse, sest laps ju PIDI iga 3-4tunni tagant sööma. Vankris oli küll bebeimonitor, aga ikka
käis pidev kontroll. 🙂 Riided olid nii uued kui ka kasutatud. Aga tänaseni ei pane ma lastele katkiseid või plekilisi riideid selga.
Kolmanda rasedusega (ehk siis teise lapsega) läksin kohe arsti juurde kui sain rasedusest teada ja rohud peale. Rasedust
võtsin vabamalt, aga mõlemaga käisin dr. Šoisi juures. 🙂 Teisega nii palju enam kontrolli peal polnud, kuid ausaltöeldes praegu,
kui lapsed on 3- ja 4-aastased, siis käime ikka aegajalt neid magamise ajal kontrollimas. 🙂
Mõtlesin ka teise lapsega selle hingamismonitori peale, kuid samas teispidi mõeldes kas see on lapsele hea kui magamise ajal
mingi elektrividin koguaeg juures on. Niiet selle ostu jätsime me ära. 🙂
Patareidega ja need aparaadid ei kiirga..
Minul olid esimene ja eine rasedus suht sarnased. Ainuke erinevus olin et mina võtsin teist rasedust rahulikumalt ja elasin ikka
tavalist igapäeva elu. Muidugi raseduse ajal hormoonid ikka möllasid korralikud ma siiamaani imestan kuidas mu abikaase
need minu tuju muutumised üle elas. Osad riided mis esimest lapsest üle jäid sai kanda ka teine laps aga palju riideid sai ka
tutavade käest. Ütlen ausalt , et ei näe mõtet algus suure hulka uute riiede ostmisel ,kuna nad alguses kasvad ikka jube kiiresti
ja siis mingil hetkel hakkavad nad neid ilusaid riideid toiduga määrima . Mina ei kasutanud kummagi lapse ajal lootedopplerit ,
kuna kui käia niigi iga teatud aja tagant ÄM juures siis tema kuulab niigi lapse südame lööke.Ja see et osadel on rasedus teatud
hetkedel katkenud või laps on sündinud surnuna ei tähenda ültse seda, et see ka sinuga juhtub . Ega see liigne muretsemine
loote pärast talle head ei tee. Praeguses olekus proovi rohkem aega just Mariga veeta , sest pärast lapse sündi tuleb juba
ennast kahe lapse vahel jagada . Kõike tähtsam on jätkada oma igapäevast elu ja nautida imelist ootus aega . Ja see kõik mis ma
ütlesin ei ole paha pärast ega sinu õppetamiseks .Enda lapsed on mul suurem on 4aastat 4kuud vana ka teine on 2aastat ja 3
kuud vana .
Mul on kõik täpselt nii, nagu sa kirjeldad. Šoisi juures
on mul juba käidud ja rahakott 185 eur võrra kergem.
Mis siis, et ta kinnitas kõikide riskide madalat taset,
ma lähen uuesti 20+ nädalal tema juurde, et ta saaks
ka looteanatoomias seda kinnitada 🙂
Lootedopplerit takistab mind praegu ostmast see, et
aeg-ajalt tunnen väikeseid mükse. Veenan ennast, et
see on beebi, mitte gaasid või … Khmm.
Muide, kas sa tead, et on olemas ekraaniga
beebimonitor? Ehk siis ema poolel on ekraan beebi
jälgimiseks näiteks siis, kui ta õues vankris magab.
Selle ma ostan! Siiani teadsin, et on ainult kõlaritega
monitorid.
Esimese lapse ajal olin 26, nüüd olen 33 ja sajaga
hädapasun. Nii, et vanusega asjad muutuvad.
Ootan ka esimest beebit, olen ise med.töötaja ja kuna nii palju erinevatest asjadest kuulnud, õppinud ja näinud, siis käis ka
mingi 100000 hirmu läbi selle rasedusega. Nüüd õnneks ainult loetud päevad ja beebi peaks meie sekka tulema.
Lootedoppleri koha pealt nii palju,et endal tekkis ka esialgu vaimustus sellest,et tahaks osta ja jube lahe on kuulata kuidas
beebi süda tuksub, tegelikult aga.. mida vähem torgid seda parem, beebi vingerdab sul esialgu kõhus igate pidi ja mis siis saab
kui sa paned doppleri üks hommik sama koha peale nagu eelneval õhtul ja ei kuulegi midagi ? Tekib ju hirmus paanika,et nüüd
ongi kõik. Tegelikult aga beebi on sinna samma kohta kus sa eile veel lööke kuulsid oma tagumiku keeranud vb 😀
Ma arvan,et see arstlik kontroll on ikkagi piisavalt tihti,et ei ole vaja ise nii palju torkida. peale 12 nädalat ju niikuinii on juba
see,et igahetk sa võid hakata ka beebi liigutusi tundma, mis annab märku,et väike elu sinu sees on siiski olemas !
Muidugi igaühe täitsa oma asi mida vajalikuks peab teha ja osta 🙂 mina loobusin mõttest osta see doppler ja arvan,et ei ole ka
millestki ilma jäänud. Ning kindlasti on arsti visiidil aparaadid kordades kvaliteetsemad..
See pilt käib minu kohta – hea, kui ma rasedusnädalat teadsin kohe öelda, neid + seal taga ei teadnud ma kunagi. Ämmaka ja
ultraheli ajad ununesid ära ja üldse…ma nigu muuseas oli rase.
Minu rasedused üksteisest väga ei erinenud, muretsemise osas just. Mõlemaga oli pisike hirm nahas, et miskit on valesti.
Mõlemaga oli ka väikseid probleeme – esimesega määris 6-9 ndl teadmata põhjustel. Teisega oli alates 31.ndl enneaegse
sünnituse oht, kuna ta oli väga suur ja varakult vaagnasse vajunud. Muud vahet polnud – kummagagi ma iiveldasin paar korda,
olin meeletult väsinud. No kõht oli ka erinev – esimesega oli kena väike kõht, teise puhul kahtlustati kaksikuid, rasedusdiabeeti
jms, kuna kõht oli üüratu. Sündiski väike elevandipoeg – ligi 4400 gr (esimene oli kilo väikesem).
Ütleme nii, et kui esimesega oli beebieas võimalik ninnu-nännutada, jalutada ja nt päeval magada. siis teisega seda rõõmu
enam polnud – ta pidi jooksvalt tisstatud, mähitud ja magatud saama, kuna vanem vend nõudis oma. Ei olnud pikki
jalutuskäike, pikali imetamist ega muid rõõme. Ta on nagu ise kasvanud siin kõrval 🙂
Minu suurim hirm teise raseduse ajal oli hoopis see, et kuidas on võimalik, et ma neid võrdselt armastan? Kuidas on võimalik,
et ma üldse kedagi peale oma esimese lapse suudan niimoodi armastada. Ma ei uskunud selle võimalikusesse. Kuid see sai
selgeks kohe esimesel hetkel, kui väiksem poeg mu kõhule pandi – on küll ja väga hästi on!
hetkel on vennad 8 ja “poolekuuene”. Suurimad sõbrad teineteisele, samas käib ka sõdasid. Suurepärane “meeskond” on!
vanusevahe siis 2a4k.
mul on kaks last, viie aastase vahega. Teise lapseootuse ajal oli muretsemist rohkem, kuna enne seda nii umbes 2 kuud oli
rasedusepeetus, nii et ilmselgelt on hirmud suuremad. aaga nyyd kui laps on aastane olen ma küll leidnud end mõttelt, et teise
lapse kasvatamine on kuidagi lihtsam. Öised üleval olemised ei ajanud tigedaks, sest ma lohtuasin end m6ttega, et seda aega peab
nautima, sest see beebi aeg saab lihtsalt liiga kiirelt läbi ja nii ta paraku ka läks. Nii, et ära muretse vaid naudi kogu seda aega
algusest peale, kes teab millas seda jälle kogeda saad 🙂
Ma rase ei ole ja ei ole olnud ka, ent eks ma vast kunagi ikka olen 😀 Ma küsin Sinult hoopis sellist asja, et kuidas sa seekord
sünnitusse suhtud – eelmine kord ju kirjutasid, et NEVER again 😀 Muidugi on sünnitus köömes kogu ülejäänu kõrval ja just
seesama nn ülejäänu sisaldab endas nii palju positiivset, aga su värvikad kirjeldused on mul siiani meeles ja sp küsin ka.
Ning tegelt ei saa salata, et tekitad endalegi beebisoove… Aga aega on selle asjaga 😀
Ma enam sünnitust ei mäleta, aga oma mõtteid küll… No pole midagi teha, pean üle elama selle õuduse 😀
Ma võin sulle õpetada beebide
elustamist, kui tahad.
Palju-palju õnne Sulle! 🙂 Mäletan kui väga sa juba suht ammu teist ootasid ja lõpuks on see hetk käeeees! Marist saab kindlasti
imehea suur öde 🙂
Minul on 3 last,esimese laose sain kui ooin
17,vötsin asja kergekäeliselt ning lasin tal suht
ise lasvada,ütleme nii et kasvasin koos temaga.
Teise lapse ajal olin posut kartlikum kuid mitte
oluliselt ?.
Nüüd 3 veebruar sündis mul tütar ja ma kardan
kaaaa köikke ,juba raseduse ajal kartsin ja
arvan et kardan kuni oma elupäevade löpuni ,..
Laste vanused 8 2 ja 1 kuu !:)
Vot kui naljakas, et öeldakse küll, et iga järgev rasedus on rahulikum, aga siin kommentaarides tundub küll olukord vastupidi olevat 🙂
Minu puhul tuli kartus viimase rasedusega teatud põhjustel.
1. Sain ma suht vara kinnitus , et mul sünnib tütar ( eelnevad 2 on poisid )
2.Tegemist oli mu viimase rasedusega, keisri ajal lõigatu mul läbi ka munajuhad 🙂
nüüd ongi nii, et tahan beebit koguaeg nännutada ja mitte käest panna, sest mulle PEAB meelde jääma just see imikuaeg
:D.
Südamest heameel Sinu üle,
Et lapsetegu õnneks läks ?
Samas,kuna endal selleteemalisi plaane pole ,
Siis tundub kahjuks,et edaspidi pean mõneks ajaks jahh,
enda lõbustamiseks teistele blogidele keskenduma ?
Ei keela sind mitte kuidagi 🙂
Hirmujuttude asemel tasub lugeda hunnik kirjandust teemal, mida teha, et Mari väikese õe/vennaga kohaneks. See harjumise
periood on üpris pikk ja Mari tahab siis ilmselt 4 korda suuremat tähelepanu.
Mina pidin nx enda kahese lastehoiust koju jätma ja õnneks oli teine beebi selline, kes enamuse ajast magas, niiet suurem sai
megalt tähelapanu. Aga no eks esimene pool aastat oli ikka üpris väsitav ja keeruline…
Kuna Mari reh. plaan näeb ette miljoneid psüholoogi ja psühhiaatrite külastusi, siis ma usun, et selles osas saavad nemad neid aidata 🙂
Mina sünnitasin oma teise lapse 5. Märtsil, seega ta
alles väga väike. Kuna esimene laps oli poiss ja nüüd
tüdruk, siis raseduse erinevus oli see et tüdrukut
oodates ei olnud mul nii paha olla kui poisiga. Aga
raseduse lõpp seega palju vaevalisem. Surus juba 28
nädalal vaagnasse ja oli koguaeg selline tunne, et
hakkan sünnitama. Sünnitus seega oli 10 h kiirem kui
esimese lapsega ja valud polnud ka nii
jubedad(sünnitus kestis teise lapsega 4,5h), aga
pressimine oli jube, oli küll kiire aga tüdruk jäi oma
peaga lühikese pressiga auku kinni ja oi appi seda
venimis valu, oleks tahtnud nutta ?aga õnneks
rebendeid ei tekkinud 🙂 Edu sulle rasedusega ja ka
edaspidiseks ?
Huuh, palju õnne sulle uue beebiga 🙂
Minul esimene rasedus, hetkel 31+5 – pidin seda kalendrist vaatama, sest ma lihtsalt ei aja näpuga järge. Kui keegi küsib, siis mul
on kaheksas kuu, natuke veel paisuda 🙂 Olen ilmselt ülirahulik, sest pisikesega on kõik korras olnud, analüüsid ja Uh, täitsa
keskmine beebi, midagi pole nuriseda. Ma ise mõtlen ka, et mida vähem stressan, seda kasulikum kõhubeebile. Samas nüüd
viimases Uhs arst ütles, et ta on nüüd ennast valet pidi keeranud – see pani küll natuke muretsema, soovitas mul siis parema külje
peal magada/pikutada, et siis ehk keerab veel ise ilusti ümber, aega natuke veel on, aga praegu vist ei ole veel keeranud, eks näis 🙂
TÄPSELT minu mõtted!
Esimese raseduse ajal ei kartnud ega pabistanud ma absoluutselt, et miskit võiks viltu minna.
Praegu, olles 7 ndl rase, olen ma täiesti paanikas, et ainukeseks raseduse tunnuseks on valulikud tissid ning hetke mõtlemise
juures oleksin ilmselt nõus ka 24/7 muudkui oksendama v iiveldama, peaasi, et mingigi tunnus juures. 😀
Palju-palju õnne ka minu poolt, teise raseduse puhul! 😉
Minul on 2 last. Üks neist kohe 1 aastane, teine saab 4 aastaseks ja mõlemad tüdrukud. 🙂
Ega need rasedused minul väga palju ei erinenudki, kui siis ainult iiveldamise poolest. Esimesel rasedusel oli enesetunne
esimesel trimestril kuidagi eriti kehv aga teisel rasedusel mäletan ainult ühte päeva kui iiveldas.
Vot…esimese rasedusega kaasnes muidugi kõige hullem kartus, kuidas me lapsega ikkagi hakkama saame jne. Olin ise ka veel
tegelikult tol ajal üpris noor (18 sain alles, kui laps sündis) seega selline muretsemine ilmselt üsna tavaline. Teise rasedusega
seda hakkama saamis muretsemist ei kaasnenud.
Eks see oli mõlemaga sama, et kui miskit tundus raseduse ajal natukenegi kahtlane olevat siis kohe helistasin arstile vms. 😀
See on küll üsna õige, et üsna kõik vanemad ikka beebi magamise ajal neid pidevalt kontrollimas käivad, seda tegin minagi
koguaeg. Eriline närvipundar olin muidugi just siis kui lapsed magasid kauem kui tavaliselt, siis käisin eriti tihti kontrollimas. 🙂
Ma olin esimesega rohkem kanaema,
olin lausa armukade kui keegi teine
minu last sylle vöttis ja nunnutas.
Teisega nii hull see ei olnud. Seeaeg
ei olnud ju internetti-ega
arvuteidki, mitte kusagilt ei saanud
muretsemiseks teiste yleelamisi
lugeda ja seetöttu paanikaid ei
olnudki. Ja kui tuli
arvutiajastu-Perekool-aina lugesin
sealt yht koma teist ja paanika oli
jube, ja oligi-iseeneslik katkemine
12 nädala pealt. Ei tasu lugeda
köike, mida kirjutatakse, seda rohkem
mötlemist ja paanikat ja tea mida
veel. Sinu perele päikselist
ootusaega, ja armastust juba ette
pisikese ilmakodaniku jaoks!
Sain ka teada, et ootan teist beebit(vanusevahe tuleb
1a,10k), kes sünnib novembri lõpus. Hetkel on ainuke
emotsioon segadus, sest meil oli teine beebi plaanis
alles 2 aasta pärast. Aga näe tahtis varem tulla… Põhi
teema mille pärast ma põen, on esimene laps. Et ega ta
end tõrjutult ei tunne ja kuidas harjuvad ja läbi saavad.
Kuidas ma armastan kahte last korraga, nii et mõlemad
võrdsed oleksid jne. Esimese ootuse ajal nõudsin ka
dopplerit ja seda andurit lapse voodisse(mees ei
lubanud, ütles et olen peast rase :D) ja kontrollisin iga
natukese aja järel hingamist. Hetkel söön peoga
foolhapet ja kardan neuraaltoru defekte… hiljem kui
pool rasedust möödas, siis hakkan raudselt jälle kartma,
et suren sünnitusel jms. Suht põdeja olen mina ka ja
esimesega olin samasugune. Riiete ja asjade koha pealt
ei ole eriti valiv, kõik on enamjaolt alles, tulgu siis
samast soost või mitte.
Haha, natukene naljakas, aga ma eile just ka ütlesin Kardole dramaatiliselt, et issand, mõtle kui ma sünniusel suren! Kaks last on aga nii paljudel ja ma usun, et seda armastust jätkub ikka kõigile 🙂
Ps! Lähen foolhapet võtma!
Elevitis on kõiki vitamiine (ka
foolhapet) täpselt nii palju nagu
vaja. Rohkem ei pea midagi juurde
võtma 🙂 Kui 12 nädalat täis saab,
siis tegelikult rohkem polegi vaja,
aga võib.
Ma esimese rasedusega võtsin ka Elevitu, nüüd mingit muud 🙂
Mul oli sama, teisega kartsin rohkem: kas ikka jagub
riideid; kas ma peaks mähkmeid ette ostma juba; kas
temaga on ikka kõik korras jne jne. Teise kandmise
ajal oli ka närvitsemist rohkem, sest ämmaemand
katsus pead ja ütles, et vist on ära keeranud ennast.
Nädalaid oli siis tervelt 36. Aga ultrahelis rahustati
maha, et kui juba on paigas siis ta sealt ära ei keera, ja
oligi tal õigus.
Samuti sünnitused olid täiesti erinevad. Esimene tuli
kiirelt ja üsna valutult. Teist ootasin ilmale
põhimõtteliselt kaks päeva. Sain antibiootikumi
sünnituslaual ja üldse olin ma omadega nii läbi, et last
sülle ei julgenud võtta.
Isegi laste areng oli erinev 😀
Esimene laps poeg juba pea 4 aastane. Rasedus kulges
ütleme nii et täitsa ukskõikselt. Selle hetkeni aind kuni
laps oli kõhul. Raseduse aeg ei pööranud ma millegile
tähelepanu.
Olin noor ja õnneks oli mul hea ema ja õde kes aitasid
nn depressioonist üle saada. Nüüd aga laps juba pea 4
käib lasteaias ja üleüldse hästi arukas ja lobasuu 😀
Nüüd see aasta 17 jaanuar sündis perre teine poeg,
üritasime üle 1aasta, lõpuks juhtus see ime.
Terve teise lapse raseduse aeg olin ma hästi hoolas,
käisin arsti vastuvõtul suure õhinaga, valisin mida
söön. mida lähemale tuli 17jaanuar seda rohkem
hakkasin ma paanitsema et kas kõik vajalik olemas jne.
Nüüd saab laps juba homme 2 kuuseks ja ma pole
siiani ta kõrvalt hetkekski lahkunud. Vb asi selles et nii
kaua oodatud beebi ja lihtsalt selline suur ema
kiindumus poja vastu.
Käin ka vahel kontrollimas kui liiga kaua magab, et ega
midagi halba juhtunud pole. 🙂
Esimese pojaga mul selliseid tundeid ei olnud, ja
paanikaid 🙂
Aga palju Palju õnne ja võta rahulikult rasedust 🙂
Üle ei tohi muretsema hakata.;)
Täpselt sama nagu sinul.esimesega(7aastane) olin nii
rahulik ja ei muretsenud ja nüüd pisemaga (9kuune)
olen palju tähelepanelikum,liiga tähelepanelik 😀
hellitan pisema nii ära ka raudselt 😀 loomulikult on
lapsed tohutult erinevad ka,esimene oli selline
isetegutseja rohkem ja teine on vastupidi just
meganõudlik 😀 harjutasin väiksemat oma voodis ka
magama ja ta ainult kisas ,löpuks ütlesin mehele ,et
mul pohhui,las magab 18nda eluaastani meie kaisus 😀
Samas kui esimene magas juba ennem 1st eluaastat
kenastu oma voodis ja ma külma kõhuga sain kuulata
ta pahurdamist ja kisa 😀 nüüd ei,hakka vöi ise nutma
kui väike nutab.Niiet 3ndat last ei tule 😀
Ma tahan ka, et Mari eluaeg minu kõrval magaks 🙁 😀
Lõpuks peab Kardo sul siis voodi ees ala vaiba
peal magama 😀 Naine ja lapsed ära omastanud
voodi 😀
mul 2×2 meetrit voodi 😀
Esimese lapsega lugesin palju
titealast kirjandust, ei saanud
alguses rahulikult magada – kogu aeg
oli vaja kontrollida, kas ikka hingab
😀 Käisin temaga emadele mõeldud
esmaabikursustel, imetamisnõustajate
juures, võimlemas ja ujumas ja ma ei
mäleta kus veel, ühesõnaga muretsesin
ennast hulluks.
Teise lapsega oli kõik palju
rahulikum, aga teine laps on hoopis
teistsugune ka. Esimene sündis
erakorralise keisrilõikega ja
sünnitusjärgne periood oli raske
meile mõlemile, veetsime 2 nädalat
haiglas. Teine sündis loomulikul
viisil, paari tunniga ja järgmisel
päeval olime juba kodus. Rasedused ja
lapsed on erinevad, sellest
tulenevalt ka nende ootamise ja
sünnitusjärgne olukord erinev.
Ilusat ootuseaega Sulle, loodan, et
saad ostu-ja muretsemispaanika
kontrolli alla 😀
Jah, ma ka Mariga ei muretsenud ja sünnitus oli võrdlemisi kerge, haiglast saime ka järgmine päev koju. Loodame siis, et ma seekord suudan maha rahuneda 😀
Ma olen ka teisega rohkem kanaemam 🙂 esimest jätsin
hea meelega vanaema juurde ööseks, aga teist praegu
ainult viimases hädas 😀 vb asi selles, et esimene oli
poiss ja teine on tüdruk ja lisaks on ta niiii miniatuurne
ka, no aastane juba, aga ikkagi teiste omasuguste seas
väga pisike. Või siis olen ka vanemaks saanud ja see
koduvärk istub rohkem 🙂 hirmusid oli raseduse ajal ka
rohkem muidugi, kuna enne esimest last neid
hirmujutte kuuldes ei tekitanud need peale kahjutunde
mingit muud emotsiooni, aga peale lapse sündi
automaatselt mõtlesin end samasse situatsiooni ja see
oli hirmus. Niiet ilmselt osalt on su sellised emotsioonid
tingitud ka sellest, et sul on juba üks laps ja oskad
rohkem karta.
Jah, sellele ma ei osanudki mõelda, et raudselt olin enne ka kuulnud, aga kui ise lapsevanem pole, siis tõesti need lood ei mõju nii rängalt. Meil muuseas tööl ka selline asi, et kui mõni lugu on haigest lapsest vms, siis saadame parem selle ajakirjaniku, kellel lapsi pole!
Ma tahan öelda, et Sa oled oma beebipostitustega üli armas. Tekitab kuidagi nii positiivse tunde neid
lugedes, kuigi ise plaanime pätsikest järgmiseks aastaks 🙂 Seda õnnelikkust ja ootust õhkub igast Sinu
postitusest ja see on ülisuper, millise armastusega last oodatakse, nii peabki olema!
Hehe, aitäh! Ma ju ootangi nii väga, sest ma tean nüüd, kui nunnud ja imelised on lapsekesed 😀