Ma arutasin just sõpradega, et lastega või rasedad naised on nagu üks suur kommuun, kes enamasti hoiavad kokku. Kui on seltskond, kus on palju naisi, siis on tõenäoline, et üsna pea hakkaksid omavahel suhtlema rasedad naised. Loogiline ka, kes muu enam viitsiks nende igapäevaheietusi raseduse üle enam kuulata, kui rasedad naised! Siis nad seisavad koos ja kädistavad parves, mis tunne on iga hommik pissihäda peale üles ärgata ja kuidas hapukurgi ja kummikommide isu on meeletu.
Veel võivad seltskonnaga ühineda naised, kellel juba on lapsed. Nemad saavad seal seista ja rääkida: “Issand! Mul oli täpselt sama asi, kui ma rase olin. Ma olin ka alguses niii mega mures selle üle, aga siis ma sain aru, et ma olen täielik idioot ja lõpetasin muretsemise,” ja teevad sulle sellist haletsusnaeratust.
Need naised, kes ei ole jutumisi rasedad, või juba lapsevanemad, seisavad heaga eemal ja ajavad omi asju. Sest neil on ka ju ometi endal elu, mida nad ei kavatse kulutada kellegi kasvatamiseks.
K. juhtis mu tähelepanu sellele, et ka meesteseltskondades on selline komuun täitsa olemas ja selleks on sõjaväemehed. Emba-kumba, kas siis hetkel sõjaväes olijad (neid on hetkel meie sõprusringkonnas omajagu) või keegi, kellel sõjavägi juba seljataga. Nad hakkavad omavahel arutama asju, mis sõjaväes tehakse. Kaevatakse metsas auku vms, ei ole nii oluliselt kursis kahjuks. Ja need, kes seal käinud ei ole, suudavad ainult kaasa rääkida teemal, et mida teha, et sellest pääseda. Need arutelud on alati nii kurvad – nagu hukkamõistetud. Nad tõesti kohe päriselt ei taha minna ja jätta oma elu toimingud pooleli, et kuskil mängusõda pidada. Inimestel on paremat ka teha, arvan mina.
Et siis selline aruteluke täna.
Kommentaarid puuduvad